Krisli Melesk

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Krisli Melesk 2021. aastal J. K. Alpinismiklubi rändauhinnaga.

Krisli Melesk (sündinud 24. märtsil 1986 Tallinnas) on eesti alpinist ja fotograaf.

Intervjuud[muuda]

  • [Džomolungma-retkest:] Kahtlesin kuni viimase minutini, kas see üldse toimub, sest viibisin enne ekspeditsioonile minekut USAs ja lendasin viimasel hetkel Eestisse. Siin oli parasjagu lockdown ja valitses suur teadmatus. Ma polnud sugugi kindel, mis saab. Mina olin valmis, aga lihtsalt kõik, mis ümberringi toimus, oli küsimärk. Valmistusin ja treenisin selleks korraks isegi rohkem kui mullu, aga eelmisel aastal juhtus kõik paugupealt: päev enne seda, kui pidin lendama Nepali, tuli uudis, et nüüd on kõik.
  • Huvitav oligi, et enne minekut mõtlesin eelkõige, kas olen füüsiliselt valmis. Mentaalsest poolest rääkides teadsin, et tahan seda teha ja teengi. Kohale jõudes vahetasid need mõtted omavahel justkui kohad ära: seal viibimine kujunes vaimselt raskeks, aga füüsiliselt kõik nii raske polnudki. Enne minekut nii ei arvanud.
  • Enese eest hoolitsemine on seal ülioluline – tuleb korralikult süüa ja lihtsalt enda eest hoolt kanda. Kas või teed seal vahepeal maniküüri või mis iganes asju, et viia mõtted mujale ja tunda ennast hästi kohas, kus sa ei saa näiteks iga päev duši all käia. Meil oli küll baaslaagris dušš olemas, aga mitte igapäevaseks kasutamiseks.
  • [Džomolungma baaslaagrist:] Minu päralt oli ka suur telk, kus sai sees isegi püsti seista. Põrandal maas magama ei pidanud, vaid oli toolidest ehitatud nii-öelda sõjaväevoodi koos madratsiga. Magasin küll oma magamiskotis, aga võrreldes kivihunniku otsas magamisega oli see sellegipoolest väga luksuslik. Baaslaagri olmetingimused mind igal juhul üllatasid.
  • [Meigist:] Ei olnud seal midagi peale juukseharja, sest ma ei ole tavaeluski eriline meikija. Heal juhul kasutan ripsmetušši ja mingit kreemi, mida punni peale panna. Kammi ma näiteks tippu minnes kaasa ei võtnud ja pärast oli selline rasta mütsi all peas, et... Päikesekreem oli küll kaasas, sest seda pidi kogu aeg peale nühkima, et ära ei põleks.
  • Mäel olles võib saada sellise päikesepõletuse, et isegi suulagi põleb ära. Huuled said seekord küll põletada ja natukene ka põsk. See juhtus tipupäeval. Hapnikumaski liigutades veidi hõõrus ja arvan, et ka tuul pääses siis veidi põsele ligi, aga see paranes õnneks kiiresti.
Kohe, kui jätad ennast hooletusse, võivad sellel olla ikka väga tõsised tagajärjed: tuule-, päikese- või külmakahjustused. Külm küll rohkem üleval olles, aga tuul ja päike juba allpool.
  • Võtsin igat päeva sellisena, nagu see tuli. Kui näiteks mõnel päeval oli füüsiliselt raskem, siis püüdsin ikkagi rahulikult hingata. See oli minu jaoks suur enesetõestamine. Tuli ette päevi, mil olin valmis alla andma, ja nendel hetkedel mõtlesingi: ma pean endale tõestama, et suudan.
Ma ei soovinud alla anda samamoodi nende inimeste pärast, kellele olin minekut maininud ja kes mind ootasid. Mõtlesingi, et pean seal tipus seisma. Ainukesed asjad, mis oleksid võinud plaane nurjata, olid ilm või muud endast mitte sõltuvad tegurid.
  • Esimesele aklimatiseerumiseks ette nähtud tõusule Pumori baaslaagrisse ma ei läinudki. Lihtsalt ei suutnud, sest olin suhteliselt kutupiilu. Märk, millest järeldasin, et kõik pole korras, oli söögiisu kadumine, sest tavaliselt söön ikka palju. Teine märk oli jõu kadumine – ma ei suutnud liikuda ja olin täiesti lääbakil.
Läksin arsti telki, kus kuulati uuesti kopse ja öeldi, et seal on mingi ragin sees. Pakuti, et mul on kas kopsuturse või kopsupõletik.
  • Kui mäel olles saad endale mingi respiratoorse häda, siis ega sinna väga tagasi ei lähe. Kindlustusfirmast küsiti kohe, kas tagasilennu piletid on juba olemas. Ütlesin neile, et oot-oot-oot. Kui midagi sellist oleks minuga veel juhtunud, siis ei oleks kindlustus nõustunud seda rohkem katma. Olin valmis võtma selle riski, sest kui oled ettevõtmisse juba nii palju investeerinud, siis on helikopteri rentimine kõige muu kõrval köömes.
  • Eesti inimesed võtavad mägironimist ikka kui hobi ja seda peetakse luksuseks, sest sa lähed justkui reisile. Mida ma siis sellega neile tagasi annan? Loodan, et esimese eesti naisena tipus käinuna annan innustust – naised suudavad seda teha.
  • Näiteks niinimetatud tipušerpale soovitatakse tipina maksta 1500–2000 dollarit. Pluss kohalikest koosnev köögi- ja baaslaagri staff, šerpad – neile kõigile läheb veel kokku umbes 500 juurde. Neil on ka raske töö. Näiteks selleks, et me saaksime käia duši all, veavad nad pea peal kandes vett baaslaagrisse. Šerpade töö ei ole samas ainult mingite asjade kandmine ja tegelikult ei ole kõik kohalikud šerpad, kuid see on hoopis teine teema.
  • Kuigi mingeid asju toodi baasi samuti helikopteriga ja jakkidega, tassiti suurema osa kraamist ikkagi täitsa alt Luklast ise kohale. Vahemaa on umbes 70 kilomeetrit. See on meeletu töö, sest ainuüksi baaslaagri telgid olid meeletult rasked. Rääkimata sellest, et meil oli teises mäelaagris samuti suur messitelk. Selle põrandat kattis näiteks kunstmuruvaip. Lisaks kõik muu kraam, potid-pannid. Köögitelgis oli küpsetamiseks lausa suur ahi. Kõik see toodi käsitsi mäe peale üles, aga ahju pole võimalik ju helikopteriga vedada. See on täielik müstika, kui palju inimtööjõudu seal kõige peale kulub. Lõpuks tuleb ju kõik omakorda kokku pakkida ja alla tagasi viia. Tõesti müts maha nende ees!
  • Meie šerpade tiim oli hästi organiseeritud. Nad viisid kolme rotatsiooni peale juba aegsasti kõik vajaliku eri mäelaagritesse. Iga asi kaalub ja tuleb hoolega mõelda, mida kaasa võtta ja mida mitte. Iga asi lõppkokkuvõttes ju mõjutab koti raskust ning võib osutuda lisakoormaks. Minul oli ümbrisega kaasas väikeses pudelis ainult soe vesi, aga selle aja peale, kui tippu jõudsin, oli see juba külm. Õnneks oli mu šerpal termos kaasas ja ta pakkus topsiga sooja vett. Mul oli selline tunne, nagu jooksin kulda.
  • Kui sul on valikud jaa, ei, võib-olla, siis võib-olla on kindlasti ei ja ei on niikuinii ei. Jaa on jaa.
  • Baaslaagris ja teises mäelaagris olid nii-öelda tualetid koos väikese WC-potiga, millel oli prill-laud. Sinna käisid suletavad kotikesed. Number ühe tegid ühte ja number kahe teise. Niimoodi istudki seal: vaatad ümberringi mägesid ja ajad oma asja.
Mujal, kui oli vaja, said oma häda samamoodi kotiga aetud telgi eeskojas. Koti sees on selline tahkuv kassiliiv. Kui häda tehtud, läks kotisuule sõlm peale. Ühte kotti saab paar korda kasutada ja seejärel pannakse see omakorda suletavasse kotti. Mäest alla tulles kantakse loomulikult kõik alla, mitte ei jäeta sinna midagi vedelema. Kui veab ja näiteks kellelegi tuleb helikopter järele, siis saadad oma kraami sellega baasi. Muidu kannad ise. Ma tõin alla kaks kotti.
  • Meil oli grupis päris palju sellised inimesi, kes pidasid võitlust, et üldse süüa. Eriti veel pärast rasket päeva. Minul töötas kõik nagu kellavärk. Mul on alati olnud hea söögiisu. Sealgi sõin alati oma taldriku tühjaks. Pakitoite ei pidanud õnneks väga palju sööma. Kogu aeg olid värsked, maitsvad toidud. Isegi kui korralikult süüa, on seal kaalukaotus suur. Praeguseks olen õnneks juba oma normaalkaalus tagasi.
  • Alustasin teekonda neljandast mäelaagrist tipu poole umbes kella ühe paiku öösel. Kokku läks umbes kaheksa tundi. Alguses kulges kõik väga-väga aeglaselt. Kui päike hakkas tõusma, siis tuli positiivsem meeleolu. Pimedas ja külmas jalga jala ette tõstes ei ole vaimselt kerge, aga kui päike tõusis ja nägin kõiki neid vaateid, siis tundsin küll: jumal, just sellepärast ma olengi siin!
  • [Džomolungma tipu lähedal:] Samas oli paar surnukeha: üks sellest aastast ja teine kahe aasta tagune. Olin sama hästi kui neist ühe kõrvaltelgis. Hiljem viidi see surnukeha sealt minema. Õnneks nägu ei olnud näha, aga korraks tekkis küll nagu kerge šokk, kui nägin krampis kätt. Mõtled, et tegelikult on see ju inimene.
  • Ütlen ausalt, et ei tundnud kordagi enne ega hiljem sellist ohtu, et ei peaks millegi tõttu tagasi tulema. Olin enda jaoks kõik selgeks mõelnud ja teadsin, et sellist asja ei saa juhtuda. Kui tunned, et ei jaksa, siis ei lähe.
  • Seda tunnet, mida tipus olles tunned, on võimatu kirjeldada. Sa lihtsalt oledki seal.
  • Mõtlesingi, kui kõik ütlesid, et vau, sa oled tipus: enne kui pole tervete kontidega tagasi baasis, ei ole ekspeditsioon minu jaoks läbi. Piisab, kui korraks kaotad fookuse ja oledki kuskil käpukil.
  • Tipust alla tulles hakkas kombinesooniga väga palav. Joogijanu vaevab, kindad on suured ja tunned, et peaks neid vahetama, aga tahad siis ainult alla saada. Istuda telgis, käia duši all, panna enam-vähem puhtad riided selga, korralikult süüa ja juua ning tunda ennast inimesena, mitte mäe peal tuterdada.
Ma armastan mäest üles minna, aga allatulek on alati justkui jube kohustus. Parema meelega võtaks siis alati suusad või helikopteri ja tuleks tulema.
Teadsin, et baaslaagris pakutakse kokakoolat. Ma pole kümme aastat seda joonud. Nüüd jõin kokku vist neli pudelit. Külmaga on vaja energiat ja see tõesti väga maitses.
  • Mis veel pidudesse puutub, siis mul oli au osaleda teises mäelaagris 6500 meetri kõrgusel ühe meie tiimikaaslase korraldatud maailma kõrgeimal teepeol. Jõime Ameerika taimeteesid koos igasuguste küpsiste, koogikeste ning šokolaadiga. Ümberringi möllas torm ja sadas lund, aga meie istusime, sõime märjaks läinud küpsiseid ja pidasime teepidu.
  • Tipust naastes oli meil lihtsalt väikene istumine. Olime niisama vaikselt ümber laua ja sõime kooki. Väga tavaline. Kõik lihtsalt seedisid kõike läbielatut.
  • Sain napilt helikopterile. Pidime koos mõne kaaslasega jooksma kõigest väest helikopteri maandumisplatsile. Nii, et süda hüppab rinnust välja. Helikopter mootorit seal seisma ei pane. Meil oli enne seda napilt kakskümmend minutit aega, et kõik kokku pakkida ja enne päikeseloojangut, mil helikopterid enam ei lenda, selle peale pääseda. Jõudsime Luklasse ja imestasime, mis just juhtus, sest kõik see toimus lühikese aja jooksul.
  • [Nepalist äratulekust:] Ilm oli väga kehv, mistõttu lennukid ei lennanud, kuid meil vedas. Nepal tühistas lennureisi, millega oleksin pidanud saama riigist minema, aga õnnekombel tuli järgmisel päeval üks tšarterlennuk. Ostsin sellele uued piletid. Lõpuks jõudsin läbi Doha ja Pariisi Helsingisse ning sealt Tallinna. Kokku vältas tagasitulek kolm päeva. See väsitas tegelikult rohkem kui kogu reis kokku.
  • Mida esimese asjana kodumaale naastes nautisite?
Pasteeti. Ema tõi kohe lennujaama pasteedipaki. See on ainus asi, mida söön igal pool sõltumata sellest, kus viibin. Olen leidnud välismaal ühe ligilähedaselt kodumaisega sarnase pasteedi.
  • Olen käinud Denalil, Kilimanjarol ja Everestil. Valin pigem mäe järgi, mitte selle järgi, et need oleksid nimetatud seitsme hulgas. Sooviksin järgmisena minna Antarktikasse, sest see on lihtsalt eriline koht. Vinson tundub oma lumiste nõlvadega nii ilus. Samamoodi on Everestil.
  • See ongi huvitav, et mu elukoht on tegelikult väga soojas kliimas. Töötan superjahtidel, mis on alati päikese käes. Eestis külmas olla mulle ei meeldi.
  • Töötan stjuardessina. Olen olnud USAs superjahtide peal peaaegu kümme aastat. Reisida on mulle alati meeldinud ja see on minu elustiil ehk täpselt see, mida olen alati teha tahtnud. Põhimõtteliselt veedame väga palju aega ja teeme kõike koos elukaaslase Timothiga, kes on pärit Uus-Meremaalt ja töötab kaptenina.
  • See kõlab nagu ideaalne töökoht, elu keset glamuuri.
Muidugi. Mina olengi glamuur. Elan põhimõtteliselt jahipardal, kus kulutused on minimaalsed. Kajuti eest maksma ei pea. Ka söök ja kõik muu on tööandja poolt. Kulub niipalju, kui ise kuskil väljas käies raatsin laristada.
Mulle meeldivad need paigad, kus viibime. Meeldib tööandja ja töö ise ei ole kontimurdev. Samas on kõik kohad juba läbi käidud ja tunnen, et vajan sellist mentaalset simulatsiooni. Kui töö muutub rutiiniks, siis tuleb tegeleda enesearendamisega ja õppida midagi juurde. Töö on vahend, mis aitab mul tegeleda asjadega, mida armastan.
Olen oma praeguse bossi heaks töötanud juba kuus aastat. Mind võetakse põhimõtteliselt kui pereliiget. Boss elas mulle Everestil käies samuti kõvasti kaasa ja uuris samal ajal tööl olnud elukaaslase käest kogu aeg, kuidas mul läheb. See oli väga armas. Viisin lisaks sinimustvalgele ka meie superjahi lipu Everesti tippu.
  • [Sponsorlusest:] Eestist on väga raske selliste ettevõtmiste jaoks toetajaid leida. Kunagi, kui Hiina minekuks raha kogusin, toetas viimasel minutil mind Pärnu firma Albion Reisid. Väga kena neist, olen siiani tänulik.
Annan aru, et ma ei tööta välja koroonaravimit ja ei aita seeläbi kedagi, vaid see on ikkagi puhtalt minu hobi.
  • Ma loodan küll, et suudan kedagi inspireerida, sest pole üles kasvanud kuskil rikkas perekonnas, vaid mind kasvatas ema üksinda. Olen ise niikaugele jõudnud ja võin lubada endale selliseid asju – treenida ja harrastada sportlikku eluviisi.
  • Mul on tubli ema. Ta tunneb ennast armastatuna, kui saab teiste eest hoolitseda ja midagi nende heaks teha. Ta küsib siiamaani, kas mul on raha vaja ja saan hakkama. (Naerab.) Ta nutab iga kord, kui ma jälle lähen. Tema niivõrd teistsugune iseloom ongi muutnud mind selleks, kes olen. Omal ajal käis ta Indias ja need reisimuljed olid minu jaoks lihtsalt niivõrd vapustavad. Olin hästi kangekaelne laps, aga ta pingutas minu nimel alati kogu hingest.
  • Reisimine on minu jaoks number üks. See ongi minu elu. Ma olen harjunud, et käin ja olen kogu aeg kusagil mujal kui Eestis. Ei kujuta enam teisiti ette, sest maailm on nii suur.


  • Alla tulles oli mul selline nägu, nagu polekski kuskil käinud. Võib-olla huuled kuivasid natuke ära. Võib-olla kõlan nagu mingi sooda, aga mulle oli K2 palju toredam mägi ja ägedam kogemus kui Mount Everest. Tundsin ennast kogu aeg hästi, kuigi enne seda pisut pabistasin. Mingil hetkel, kui teisedki innustasid, mure lahtus. Ka ilm oli esimese rotatsiooni (oludega harjumise) ajal super – täiesti sinine taevas. Üldse oli vaid ühel päeval selline ilm, kus lumesaju tõttu polnud midagi näha ning hommikul puhus päris karm tuul, mis hiljem vaibus.
  • [Ööpimeduses K2 tippu jõudmisest:] Natuke ikka punnitasime seal, et saaks kas või mingit valguskiirt näha. Viimased pildid tegime hetkel, kui hele taevas hakkas natuke välja piiluma. Mäest allatulekul nägime ka päikesetõusu, aga ei saa öelda, et oleksin saanud tipus sama vapustava emotsiooni kui Everestil, kus ümberringi oli kõikjal sinitaevas. Pimedas tippu jõuda oli muidugi täiesti teistsugune tunne, aga tundsin ennast ikka õnnelikuna – olengi siin! – kuigi enne minekut kõhklesin, kas saan üldse hakkama.
  • Üks asi on üles minna, aga hoopis teine allatulek. See on täiesti teine ooper. Muretsesin veidi üle, aga arvan, et see on parem kui liiga suure enesekindlusega peale lennata, sest nii ei ole mägedes õige. Aukartus peab olema, aga lõppkokkuvõttes läks kõik lihtsamalt.
  • Meie tiimi staarid olid kolm šerpat, kes panid koos teise tiimi kahe šerpaga tipuköied. Nad jõudsid tippu siis, kui meie alustasime teekonda sinna. Poleks neid, oleks olnud väga tuuga. Ülejäänud samal ajal mäel olnud alpinistid ainult tänu neile üldse tippu jõudsid. Kedagi eraldi esile toomata pean muidugi ütlema, et meie tiimi 11 šerpat olid kõik väga tugevad ja moodustasid ühtse meeskonna.


  • [Ekstravagantsetest soovidest luksusjahtidel:] Ükskord soovis luksusjahi omanik värskelt pressitud mustikamahla, selleks on vaja ikka omajagu mustikaid, mida meil loomulikult pardal ei olnud.
  • Minu töö on tõepoolest nagu klaaskuuli sees elamine. Elad päevad läbi 12-liikmelise meeskonnaga, palju ruumi omaette elamiseks ei ole. Tihti magad iga päev samas toas mitme inimesega. Oma mull on siin. [---] Koju minnes on teinekord isegi ehmatav, et nüüd peab ju šampooni või seepi ise ostma. Jahi peal olles oled kõige olemasolevaga nii harjunud.
  • Mida vanemaks saad, seda rohkem tekib ikka koduigatsus ja tunne, et tahaks rohkem paikseks jääda, stabiilsust. Kes see ikka tahab 60-aastast stjuardessi?


  • [K2-st:] See mägi on palju järsem, raskem ja ohtlikum kui Everest. Heitliku ilmastiku tõttu on seal palju suurem laviinioht, mistõttu on lootust tippu jõuda vaid 50 protsenti. Nii et ees on veelgi tõsisem ronimine kui Everestil, aga eks see ole mulle uus väljakutse.
  • [Poolelijäänud retkest Tšiili kõrgeimale mäele Ojos del Saladole:] Mul oli juba 5000 meetri kõrgusel laagris tekkinud tohutu väsimus ja krõbin kopsus. Kui asusime tippu vallutama, tajusin, et asi ei ole õige – pidin iga kümne sammu järel puhkama. Otsustasin, et lähen tagasi laagrisse ja jään sinna teisi ootama. Tundsin, et edasi matkamine võinuks halvasti lõppeda. Tuleb oma keha kuulata ja teha otsus selle järgi – ühegi mäetipu vallutamine ei ole väga suurt riski väärt.
  • [Everestil hukkunute nägemisest:] Teadsime surnukehade nägemist ette, nii et ehmatust see ei tekitanud.
  • [Kaljulõhesse vajumisest:] Ka sellises olukorras tuleb jääda võimalikult rahulikuks, sest rabelemine võib asja veel hullemaks teha.
  • Kui lähed väikeste asjade pärast paanikasse, on väga raske. Ega mina ka alati päris rahulikuks jääda suuda. Näiteks võivad ajada mind närvi olukorrad, kus käid köies, kuid tempo üldse ei sobi. Mis kõige keerulisem – kui oled pikka aega koos teistega väljaspool mugavustsooni, hakkavad inimestes välja lööma hoopis uued ja sageli väga ootamatud isikuomadused, mis võivad tekitada igasugu keerulisi olukordi. Mägedes käimine on tõeline kannatlikkuse õppetund.
  • Kui saad mäelt tagasi tulles esimest korda sooja duši alla või pistad suhu tüki head liha või jood klaasi head veini, hakkad uuesti hindama seda luksust, mida me sageli hinnata ei oska, sest see on elu loomulik osa.
  • [Pikkade töö- ja puhkuseperioodide vaheldumisest:] Minu jaoks on väga suur vahe, kas ma teen mingeid asju, näiteks käin rahvuspargis matkamas, oma töö- või puhkuseajast. Selline rütm on andnud mulle hoopis uue energia.
  • [Tööst luksusjahil:] Kai ääres seistes kasutan iga võimalust käia maismaal – see on mentaalselt väga tervendav. [---] Kui muud varianti ei ole, jalutan lihtsalt 7–10 kilomeetrit rannal, sest looduses olemine on kõige parem lõõgastaja.
  • Alati ei ole töökaaslased samal ajal sõbrad. Me saame omavahel hästi läbi, kuid noored meeskonnaliikmed vahetuvad sageli ja sügavaid sõprussuhteid igaühega ei teki. Võid olla kogu aeg inimestest ümbritsetud, aga siiski tunda end üsna üksi, ja see ei ole alati kõige meeldivam.
  • Elu jahil on minu jaoks liiga kitsas maailm. Mul on väga vaja oma ruumi ja vaikust, mida siin aga eriti ei ole. Ma ei ole õnnetu seda tööd tehes, aga igatsen vaheldust. Võib-olla võiksin töötada kusagil looduse keskel, mõnes farmis? Või hoopis linnas?
  • Eesti on minu jaoks kodu, kuhu üritan tulla iga kord, kui vähegi võimalik. Kasvõi mõneks päevaks, vahepeatusena ühest kohast teise minnes.
  • Kui saan olla kodus ühe päeva nii, et viskan jalad diivanile ega liigu mitte kusagile, on üks mu unistus täitunud!


  • Minu vastu oli mägi väga sõbralik. K2 ekspeditsioon oli üks minu lemmikuid, nii tiimikaaslaste kui ka plaanide täitumise mõttes. Võrratu seltskond, tugev tiim, tipp sai tehtud ning elu ja tervisega tagasi tuldud.
  • [2022. aasta juulis käis maailma kõrguselt teise mäe K2 tipus ühe päeva jooksul 145 inimest, naisi suve jooksul üle 20:] See oli täielik müstika, mis toimus. Nagu laulupidu. Selle kogemuse põhjal ei saa K2 kuidagi jõhkardiks kutsuda. Tipupäev oli isegi veidi kommertsürituse moodi, mis ei ole K2 puhul üldse tavapärane. [---] Kui Everesti puhul on selline inimmass tavapärane, siis K2 on siiani olnud teistsugune, nii-öelda inimtühi mägi.
  • Kuna oli juba teada, et sinna on minemas palju inimesi, otsustasime alustada varakult, õhtul kell kümme. Tol hetkel ei olnud meil õrna aimugi, kui palju on tee peal rahvast ees ja kui kiiresti saame liikuda. Kui teele asusime, oli ikkagi juba päris pikk rodu inimesi ees. Aga tempo oli hea ja möödusin üsna paljudest mägironijatest. Kuna mul oli ka lisahapnik kaasas, andis see palju jõudu juurde.
  • Tunne oli ikka väga eufooriline. Kuna oli olnud päris kiire minek, ei olnud ma ka väsinud. Natuke kurb olin, et tippu tõus toimus pimeduses – Everestil andis päikesetõus meeletu energia. Samas oli äge, et olime tipus kogu tiimiga korraga. See oli väga võimas!
  • [Edutunne saabus alles baaslaagris:] Ega enne seda julge kunagi hõisata, sest elusalt ja tervelt allatulek on kõige keerulisem.
  • Allatulek hirmutas mindki palju rohkem kui ülesminek. Kui tippu jõudsin, mõtlesin, et appike, kuidas ma siit nüüd küll alla minema hakkan.. Võid teha ise kõik õigesti, aga tuleb mõelda ka sellele, et sa kogemata ühtki kivi lahti ei lööks, sest see võib ohustada teisi. Kivi võib veerema minnes kõige hirmsamaid tagajärgi kaasa tuua, selle eest hoiatav hüüe ei pruugi aidata.
  • [Surnukeha leidmisest:] Algul vaatasime, et keegi on oma asjad – mäeülikonna ja seljakoti sinna jätnud. Seda ikka juhtub, et jäetakse teele ja tagasiteel võetakse kaasa. Aga kui mööda minema hakkasime, nägime ka jalgu ja keha... See oli üsna äsja juhtunud.
  • [K2-l samal aastal hukkunud alpinistidest:] Meeste hukkumine oli mulle suur šokk – kui tead inimest ja oled temaga mitu korda suhelnud, puudutab selline ootamatus väga sügavalt. Eriti traagiline on see, kui ka keha üles ei leita.
  • Teekond baaslaagrist välja läbi Gondogoro kuru on nii järsk, et poolpimedas oled libedatel kividel rohkem tagumiku peal kui jalgadel. Korra kukkusin ka sabakondile, aga midagi väga hullu ei olnud – tuli lihtsalt tähelepanelikum olla. Viskasime omavahel nalja, et Gondogoro kuru ületamine on raskemgi kui tipu võtmine. Alustasime öösel kell üks, et 600 meetrit otse üles mäkke minna. Laagrisse jõudsime lõpuks pärast 13tunnist kõndimist.
  • Korra tundsin väsimust tipu vallutamise järel baaslaagris tagasi olles, kui olin käinud duši all ja kõhu korralikult täis söönud. Pärast väikest klaasi šampanjat oli siis rammestus lihtne tulema. Tegelikult oli aga K2 vallutamine minu jaoks isegi üle ootuste lihtne ja võrreldes Everestiga palju edukam nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Kui algul pabistasin, et äkki ma pole piisavalt vormis, siis tegelikult sain kahe nädalaga aru, et vorm on päris hea, jõudu on piisavalt ja ronimine mõnus.
  • [Algsest plaanist minna K2-le võimalikult pikalt lisahapnikuta:] Rääkisin seda oma šerpade tiimi juhile, aga minu giid ei kuulnud. Nii ta ütleski poole tõusu peal, et paneme nüüd hapniku peale. Ei tahtnud vaidlema hakata ja andsin lihtsalt alla. Oleks aga olnud huvitav proovida, kaugele ma suudan ilma hapnikuta minna. Samas tean, et see oleks mind aeglustanud.
  • [K2 vallutanud meeskonnast:] See ühtehoidmine, usaldus ja üksteise toetamine – see on parim, mida ühelt ekspeditsioonilt soovida. See oli nagu väike perekond.



  • Ma pole üritanud seda kunagi varjata, et jälle tiimiga mägedesse lähen, aga samas ei pea ennast mingiks kõvaks tegijaks.
  • Tavakeskkonnas, näiteks kuskil arvuti taga istudes, on mul hullult raske ennast fokusseerida ja mingeid asju teha, sest leian, et need kõik on superigavad. Mäel olles tunnen hoopis teist energiat, olen hoopis teine inimene.

Tema kohta[muuda]

  • [Plaanist võtta järgmisena ette Antarktika kõrgeim tipp Vinsonile ning seejärel Hiina ja Pakistani piiril asuv K2:] "See on korralik pähkel," tõden, sest K2 tipus on seni ainukese eestlasena käinud Andras Kaasik. "Aga ma olen ise samuti paras pähkel," kostab Krisli Melesk pikemalt mõtlemata.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Krisli_Melesk&oldid=105233"