Mine sisu juurde

Klaaskuul

Allikas: Vikitsitaadid
Karl Witkowski (1860–1910), "Klaaskuulimäng", s.d.
Annemarie Heinrich, "Autoportree Ursulaga" (1938)
Theodor Barth, "Klaaskuulid" (1944)

Proosa

[muuda]
  • Tobler andis Josephile korralduse "klaaskuul välja kanda", ja Joseph asus käsku täitma. Klaaskuul oli Toblerite villa uhkus.
Kinnitatud väikeste kettide ja konksude otsa, rippus mitmevärviline kuul kaunikujulises rauast raamistikus ja ümberkaudsed maastikupildid peegeldusid seal vastu ümmarguses, nagu üksteise otsa kuhjatud perspektiivis roheliselt, siniselt, pruunilt, kollaselt ja punaselt. Kuul oli natuke suurem kui inimese pea, aga koos alusega kaalus ta kindlasti oma kaheksakümmend kuni üheksakümmend naela ja oli raske kanda. Ta ei tohtinud kunagi välja vihma kätte jääda. Teda tassiti ikka välja ja sisse, sisse ja välja. Sai ta mõnikord märjaks, siis sõimas härra Tobler väga ägedalt. Märg kuul tegi talle otse haiget, on ju inimesi, kes teatud elutute esemetega nagu elusolenditega ümber käivad ja niisugust ümberkäimist nõuavad. Seetõttu tormas Joseph hästi ruttu ilusa värvilise klaaskuuli juurde, sest tal oli juba võimalust olnud Tobleri poolehoidu kuuli vastu tundma õppida.


  • Sinine oli Gabriel Corte’i lemmikvärv. Kirjutamise ajal pidi ta kõrval alati väike sügavsinine klaaskuul olema. Aeg-ajalt võttis ta kuuli kätte ning vaatas ja silitas seda nagu armukest.
Ka Florence’i juures meeldisid talle kõige rohkem - nagu ta seda naisele sageli meelde tuletas - tolle selged sinised silmad. Need tekitasid temas samasuguse värskustunde nagu ta klaaskuul.
"Su silmad kustutavad mu janu," sosistas ta.


  • Mina olin kehv kuulikestemängus ja alati kaotasin. Freddie'l oli piimvalge klaaskuulike, mis oli terve šilling väärt, ja ta andis selle mulle, et ma saaksin mängida "Klaaskuulid välja". Iga poiss, kes mängust osa võttis, asetas ringi sisse ühe klaaskuulikese, kuid ainult kõige osavamad mängijad julgesid riskida niisuguste väärtuslikkude kuulikestega. Iga kord, kui ma mängisin, kaotasin oma piimvalge klaaskuulikese. Siis ma läksin Freddie juurde ja ütlesin:
"Freddie, jälle ma kaotasin ta."
"Kellele?" küsis tema.
"Billy Robertsonile."
"Hea küll," sõnas Freddie sellepeale, ja ta läks ja võitis selle mulle tagasi. Ta ütles: "Siin ta on," ja pöördus siis ise uuesti oma mängu juurde.
  • Alan Marshall, "Ma suudan hüpata üle lompide", tlk Laine Hone, 1990, lk 124-125


  • Taevas ripub meie kohal tumeda ja madalana, nagu määrdunud ekraan, millel näidatakse pilvede raevukaid lahinguid. Meie majad selle jaoks ongi - et kaitsta meid selle taeva eest, muidu imbuks see meie kehadesse, kus, nähtavasti väikese klaaskuuli sees, asub meie Hing. Kui midagi sellist kui Hing on üldse olemas.
    • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020, lk 26


  • Simon vaatas pakistani kaupmehi, kes olid suvekuumuses poodidest tänavale kolinud, kus nad vestlesid, suitsetasid ja vaatasid neist mööda venivaid autosid. "Ja sa isegi ei imesta, millest ma järeldasin, et sa remonti vajavat kinnisvara otsid?"
"Klaaskuul," vastas Kari. "Lasteta täiskasvanud kannavad seda taskus ainult siis, kui käivad vanu maju või kortereid vaatamas ja tahavad kontrollida, kas põrandad on nii kaldu, et neid peaks hakkama välja vahetama."
Nutikas.
  • Jo Nesbø, "Poeg", tlk Annika Kupits, 2021, lk 47


  • Esiteks on meil tugev tekstikultuse kogukond, kus kirjandust peetakse millekski eraldiseisvaks (sageli sünonüümse sõnaga "eriline"), tuues esiplaanile ja austades paberil olevat teksti (sõnu) ning raputades selle lahti kõigest välisest. Kirjandus on niimoodi formalismile naalduv asi iseeneses. Poliitika kaasatõmbamine kirjanduse uurimisse või selle viljelemisse tähendab selles mõttevaos kauni klaaskuuli kildudeks lõhkumist ning inimestelt selle hea ära võtmist, mida klaaskuul muidu teeks. Eraldatud-hoitud klaaskuul suudab lepitada, lohutada, aidata, ülendada, tervendada. Klaaskuul, mis asetatakse sootsiumi sekka, tekitab aga pingeid ja tuska.
Teiseks on meil kirjandust ja kultuuri ühiskonna osana vaatlev kogukond. Sellisel juhul ei uurita kirjandust mitte klaaskuulina, vaid sültja-viskoosse massina, mis voolab ja hakkab kuhugi kinni, tuleb lahti ja liimub uuesti. Kirjandus on sellisel juhul tugevasti oma loojate ja nautijate külge kleepunud ja vastupidi. (Ilmselt on meil ka neid suundumusi segavad kogukonnad, aga jätkem nad praegu kõrvale.)