Klaaskuul
Proosa
[muuda]- Sinine oli Gabriel Corte’i lemmikvärv. Kirjutamise ajal pidi ta kõrval alati väike sügavsinine klaaskuul olema. Aeg-ajalt võttis ta kuuli kätte ning vaatas ja silitas seda nagu armukest.
- Ka Florence’i juures meeldisid talle kõige rohkem - nagu ta seda naisele sageli meelde tuletas - tolle selged sinised silmad. Need tekitasid temas samasuguse värskustunde nagu ta klaaskuul.
- "Su silmad kustutavad mu janu," sosistas ta.
- Irène Némirovsky, "Prantsuse süit", tlk Mirt Väli, Hea Lugu, 2012, lk 37-38
- Taevas ripub meie kohal tumeda ja madalana, nagu määrdunud ekraan, millel näidatakse pilvede raevukaid lahinguid. Meie majad selle jaoks ongi - et kaitsta meid selle taeva eest, muidu imbuks see meie kehadesse, kus, nähtavasti väikese klaaskuuli sees, asub meie Hing. Kui midagi sellist kui Hing on üldse olemas.
- Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020, lk 26
- Esiteks on meil tugev tekstikultuse kogukond, kus kirjandust peetakse millekski eraldiseisvaks (sageli sünonüümse sõnaga "eriline"), tuues esiplaanile ja austades paberil olevat teksti (sõnu) ning raputades selle lahti kõigest välisest. Kirjandus on niimoodi formalismile naalduv asi iseeneses. Poliitika kaasatõmbamine kirjanduse uurimisse või selle viljelemisse tähendab selles mõttevaos kauni klaaskuuli kildudeks lõhkumist ning inimestelt selle hea ära võtmist, mida klaaskuul muidu teeks. Eraldatud-hoitud klaaskuul suudab lepitada, lohutada, aidata, ülendada, tervendada. Klaaskuul, mis asetatakse sootsiumi sekka, tekitab aga pingeid ja tuska.
- Teiseks on meil kirjandust ja kultuuri ühiskonna osana vaatlev kogukond. Sellisel juhul ei uurita kirjandust mitte klaaskuulina, vaid sültja-viskoosse massina, mis voolab ja hakkab kuhugi kinni, tuleb lahti ja liimub uuesti. Kirjandus on sellisel juhul tugevasti oma loojate ja nautijate külge kleepunud ja vastupidi. (Ilmselt on meil ka neid suundumusi segavad kogukonnad, aga jätkem nad praegu kõrvale.)