Belgia külades võtavad külaelanikud Saksa väge sõnnikuharkidega, akendest sihitud kuulidega ja kõiksugu teistsuguste koledustega vastu. Mõnedes on nad päeval sõbralikult vastu tulnud, öösel aga, kui väsinud sõjamehed puhkama juba heitnud, kallale tunginud. Nendes külades olla naised lastega väljadele aetud, mehed pidanud küla peauulitsale ennast ritta seadma. Mõnes külas on iga teine mees, mõnes iga kolmas, mõnedes olla ka naised ja lapsed maha lastud. Naised ja lapsed on siis surma mõistetud, kui mõnes külas on vastu hakatud.
Kas ma pidin ütlema: "Ilus, suurepäraline, oli küla ja nüüd ei ole teda enam."
Külad pistetakse venelaste viisil põlema. Oli küla ja nüüd ei ole enam. Tuhaasemetel undavad koerad, viljaväljadel uitavad karjad, tulest puutumata aedades õitsevad tumepunaselt jorjenid, lõhnavad imelised matjoolad ja uulitsatel lamavad tardunud silmadega, avatud suudega, krampliselt kokku rusikasse pigistatud kätega külaelanikud.
Ellen Vilbaste, päevik, 6. september 1914, rmt: "Ellen. Esimene maailmasõda eesti naise mõtteis. Ellen Koppeli 1914. aasta päevik Potsdami õpingupäevilt", 2014, lk 33-34
