Ellen Vilbaste

Allikas: Vikitsitaadid

Ellen Vilbaste (kuni 1921 Koppel, aastani 1935 Vilberg) (4. märts 1893 Tartu – 14. veebruar 1974 Kolga-Jaani) oli eesti aednik ja etnobotaanik, Eesti esimene õpetatud naisaednik.


Ellen[muuda]

Ellen Vilbaste, "Ellen. Esimene maailmasõda eesti naise mõtteis. Ellen Koppeli 1914. aasta päevik Potsdami õpingupäevilt". Koostanud Kristel Vilbaste, Varrak, 2014


  • Tume suveöö taevas, sinu sügavusesse tahaks ennast kukutada. Seal kaugel, kaugel helgivad kolm tähte. See suur sätendav täht on minu täht.
    • 8. august 1914, lk 11
  • Sõda kaua kesta ei võiks. Kahe nädala eest kuulutas Saksamaa Venemaale, mõni päev hiljem Prantsusmaale sõja ja nende kahe nädala sees on terve vägi piiri peale ära saadetud. Nende päevade sees kutsuti maavägi kokku. Nende päevade sees oodatakse ka paari otsustavat lahingut. Suurem jagu Saksa väge on Prantsuse piiril. Nad unistavad verisest kättemaksmisest ja Pariisist ja siis lähevad nad Venemaad omale võitma. Saksa keiser viibib praegust ka Prantsuse piiril. Vaene prantslane, sinu kodu tahavad nad pihuks ja põrmuks purustada ja missuguseid halenaljakaid lugusid nad sinu vennast räägivad, kes lakknahast kingades, teinekord ka valgetes jalutuskingades sõtta peab tõttama, sest valitsusel ei ole sõjasaapaid talle anda. Ja sina, venelane, sina närida seal piiri peal näljaselt kaera, tooreid kartuleid ja porknaid. Kas te siis kõik tõesti nõnda haledad, mahajäetud olete?
    • 16. august 1914, lk 12-13
  • Lippudega ehitud linn. Võidurõõmsad näod. Sakslaste esimest suuremat võitu pühitsetakse. Metzi ja Wogeseni vahel põrganud Saksa ja Prantsuse väed kokku. Verine kokkupõrkamine. Sakslased võtnud umbes kümme tuhat vaenlast vangi. Vaenlane jätnud umbes viiskümmend suurtükki sakslaste kätte ja pistnud põgenema. Saksa väge juhatas Baieri troonipärija Rupprecht.
Ametlik teade räägib kümnest tuhandest vangist ja viiekümnest suurtükist. Linnas liiguvad aga jutud seitsmekümne viie tuhandest, neljakümne tuhandest ja sajast tuhandest vangist. Ja ma usun kindlasti, et varsti kümnest tuhandest miljon kasvab, liialdada oskavad kõik rahvad.
  • 23. august 1914, lk 15
  • Inimene igatses, unistas nõnda nagu lind vabalt kiikuda, keerelda, pilve taha ennast peita. Igatsus ja unistus.
Ja nüüd unistab ta jälle, kuidas ta sealt tuhandeid korraga surmata saaks. Ei keerle ta seal pääsukesena, ei kiigu ta seal lõokesena, ei peida ta ennast tähena pilve taha.
Ja saaks ta tähtede peale lennata, siis vaataks ta arvatavasti kohe järele, kas ta midagi kaasa võtta ei saaks oma vaenlasele.
Unistas inimene ööd päevaks muuta ja nüüd unistab ta, kuidas elektriga inimesi, vaenlasi surmata.
Sõja ajal õpib inimesi tundma, hindama.
Rahu aega võib sõja ettevalmistuse ajaks nimetada. Terve teadus, terve kunst on selleks, et enesele vaenlasi luua, kelledega pärast sõdida saaks.
  • 23. august 1914, lk 18
  • Ja veel naistest. Ma nägin neid pilkelehti lehitsemas. Esimesel lehel seisid Inglise kuningas, Vene keiser Nikolai, Prantsuse president üksteise najal. Tuleviku pilt kolmest, kes sõda tahtsid, küürus, haavatult seisid nad seal. Naised lehitsesid ja naersid nii lõbusalt, südamest kuninga lössilitsutud torukübara, Nikolai nartsudesse mähitud jalgade ja presidendi ripakil olevate pükste üle. Iseäranis meeldis neile inglise naisõiguslaste tormijooks. Inglise naised võtavad pommidega, tindi-, ööpottidega, kirvestega vastu saksa sõjamehi, kes tulevikus mõne kuu pärast Inglismaad, seda merega igalt poolt ümber piiratud saart, laastama lähevad.
    • 30. august 1914, lk 26
  • Belgia külades võtavad külaelanikud Saksa väge sõnnikuharkidega, akendest sihitud kuulidega ja kõiksugu teistsuguste koledustega vastu. Mõnedes on nad päeval sõbralikult vastu tulnud, öösel aga, kui väsinud sõjamehed puhkama juba heitnud, kallale tunginud. Nendes külades olla naised lastega väljadele aetud, mehed pidanud küla peauulitsale ennast ritta seadma. Mõnes külas on iga teine mees, mõnes iga kolmas, mõnedes olla ka naised ja lapsed maha lastud. Naised ja lapsed on siis surma mõistetud, kui mõnes külas on vastu hakatud.
Kas ma pidin ütlema: "Ilus, suurepäraline, oli küla ja nüüd ei ole teda enam."
Külad pistetakse venelaste viisil põlema. Oli küla ja nüüd ei ole enam. Tuhaasemetel undavad koerad, viljaväljadel uitavad karjad, tulest puutumata aedades õitsevad tumepunaselt jorjenid, lõhnavad imelised matjoolad ja uulitsatel lamavad tardunud silmadega, avatud suudega, krampliselt kokku rusikasse pigistatud kätega külaelanikud.
  • 6. september 1914, lk 33-34
  • Siin peetakse mind minu vastutõrjumise peale vaatamata venelaseks ja Venemaad minu isamaaks. Suurepäraline venelane olen mina ja veel suurepäralisem on minu Vene isamaa.
Äraandjaks, ka oma vaenlase äraandjaks ei saa ma kunagi.
  • 24. september 1914, lk 39
  • Eestlased ei teeni peale ülikooliharidusega noorte meeste peaaegu kunagi oma kodumaal. Harilikult saadetakse neid Poolamaale. Tagavaraväe mehed lahkusid naiste, laste nutu ja kisaga sõjaväljale. Nad läksid surma ja nad teadsid seda. Suurem jagu läks ja tagasi ei tulnud.
Täistuubitud loomavagunites sõitsid nad karjudes, ei, ei, see oli möirgamine, meilt mööda.
Ma mäletan, isa ja ema tulid väga kurvalt ühelt niisuguselt saatmiselt koju. Kuulsin, kuidas naised lastega rongile järele jooksnud.
Mis eest võeti neilt õige pojad, isad, vennad, mehed? Mis eest?
Vastuhakkajaid oleks surm oodanud.
Orjadena veeti neid sõjaväljadele, kuhu nad ka jäid valgetele lumeväljadele.
Prantslased ja inglased veavad ka oma orje siia surema.
  • 30. september 1914, lk 47
Vikipeedias leidub artikkel