Anna Paas

Allikas: Vikitsitaadid

Anna Paas (5. märts 1895, Karkuse küla, Ambla kihelkond, Järvamaa – 11. veebruar 1975, Tallinn) oli eesti keemik ja kirjanik.

"Uus vahetus"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Anna Paas, "Uus vahetus", 1968.


  • Nüüd oli sõjajumal küll oma apla suu sulgenud, ent ka maa oli vaene. Kõike tuli alustada otsast: luua peaaegu tühjale kohale, ja luua paremini, nii, et piisaks kõigile, et kaoks viletsus ja elu poleks enam kiratsemine. (lk 5)
  • Sõjas ei saa läbi ilma komandörideta, tööstuses — ilma insenerideta, kultuuri alal — ilma teadlasteta. (lk 5)
  • Üksi jäänud, toetas Velli kumiseva pea vastu külma seina ja sulges silmad. Kuidas ta ometi võis nii palju vigu teha?! Omateada oli ta ju täiesti rahulik ja tähelepanelik olnud. Punase pliiatsiga parandatud sõnad tantsisid ja kukerpallitasid õnnetu eksamitegija silmade ees. Teadmine, et ta on läbi kukkunud, et ihaldatud õppeasutuse uksed on tema ees suletud, tõi pisarad kurku ja silma. Kui teda nüüd vastu ei võeta, peab ta õpingud jälle terveks aastaks edasi lükkama. Millal ta niiviisi ülikooli lõpetab! Ja missuguse näoga viib ta oma lähetuskirja tagasi parteikomiteesse ning ütleb, et kukkus läbi. Velli näris närviliselt huuli ja neelas pisaraid. (lk 8)
  • Ka Velli läks ukse taga ootajate hulka, kes olid nüüd kobaras pika kõhna brüneti ümber. Too jutustas õhinal, kuidas ta ы asemel ikka и oli kirjutanud.
"Oled vist lätlane?" küsiti.
"Lätlane jah," naeris poiss. "Lätlane ütleb ikka была asemel била." (lk 8)
  • Teel ühiselamusse said Aliis ja Velli juba lähemalt tuttavaks. Selgus, et mõlemad olid Eestist hiljuti salaja üle piiri Venemaale põgenenud. Tollal polnud see mingisugune erakordne nähtus. Nõukogudemaa oli ju ainuke riik, kus leidsid kodu ja lahket vastuvõttu iga teise riigi inimesed, keda sünnimaal ähvardas nende veendumuste pärast vangla või veel halastamatum saatus. (lk 9)
  • Uksele koputati.
"Kulla naabrid, ega te ometi maga veel?" kostis ukse tagant mehehääl.
"Magame ja ei maga ka," vastas Velli, kelle ase oli uksele kõige lähemal.
Leeni pani viiuli käest ja avas ukse. Ukseavausse paiskus kõigepealt kollakas võbisev valgusevihk, siis ilmus nähtavale tedretähniline käsi, mis hoidis suitsevat, tillukesest pudelist ja plekktorukesest meisterdatud valgusallikat.
"Julgen pakkuda lugupeetud naabritele peaaegu päris ehtsat prožektorit. Selle hiilguses on vist mugavam kui lausa pimeduses." Valguseallikaga käsi pöördus Leeni poole. "Võtke, võtke, pange lauale!"
"Palju tänu!", "Aitäh!", "Spassiibo!" rõõmustasid tüdrukud läbisegi.
"Ega te ometi ise pimedasse jäänud?" muretses Aliis.
"Oo, pole viga," naeratas Fjodor ukse vahelt. "Neid tattninasid on meil rohkem kui vaja. Poisid muudkui meisterdavad. Kui teil petrooleum otsa saab, küsige meilt. Nägemiseni!" Uks klõpsatas kinni.
Valgus, olgugi nõrgake ja suitsune, muutis toa hubasemaks ja nagu soojemakski. (lk 14)
  • "Mul on ikka veel külm," kaebas Leeni ja puhus oma punetavatele tursunud sõrmedele.
Külm oli tõesti. Seda õhkus rõsketest kütmata ruumidest, see puges kehvadesse rõivastesse ja peremehetses alatoitlusest nõrgenenud kehas. Külm oli tolleaegse Petrogradi elaniku alatine ja tüütu kaaslane, tema eest polnud pääsu ei kodus, tööl ega koolis.
Külmad ja kõledad olid ka töölisfakulteedi õpperuumid. Auditooriumides istuti palitutes ja viltides. Paljudel õpilastel aga polnudki sooje talveriideid, ja loengutel aina nihelesid pingil, et endale sooja teha. (lk 18)
külmavõetud kartulid + (H2O)3 + NaCl = elu + armastus. (lk 18)
  • Lugemistoa avamine tekitas palju rõõmu ja tõstis lugupidamist komandandi vastu. Aga maailm on juba kord niisugune pöörane paik, et kunagi ei leidu siin head ilma halvata ja ka õilsad üritused võivad kaasa tuua üsnagi tõsiseid pahandusi. (lk 19)
  • "Palun vaikust!" tõstis komandant jälle sõrme. Saabunud vaikuses esitaski ta oma küttekriisi lahendamise plaani: võtta saag ja lõigata maha põlispärnad, mis kasvasid ühiselamu hoovinurgas.
"See plaan ei lähe läbi!" hüüdis Fedja Smolin esimesena. Temaga ühines kohe kolmekümne kaheksanda toa naispere eesotsas sõjaka Klaaraga. Puhkes äge vaidlus.
"Mina olen realist ja eelistan kuuma teed abstraktsetele unistustele pärnalehtede kahinast," raius kulunud sinelis pikk sünge poiss akna alt. "Kodusõjas hävisid terved metsad, kümneid ja sadu hektareid rüüstati... Põletasid valged ja põletasime meie... ja veel missuguseid puid! Siin aga valatakse pisaraid mõne suitsenud pärnanässaka pärast. Puha väikekodanlik õrnutsemine. Kes neid rohelisi lehekesi imetlema hakkab, kui me kõik kevadeks külma kätte kõngeme? Varblased või? Mina tulin sõjast elusalt tagasi ja nüüd, rahuajal, keset Petrogradi linna ei soovi ma külma kätte kärvata!"
"Õige!", "Maha!", "Pidage korda!" kostsid hüüded koosolijate hulgast.
"Noh, näete," sai "realist" uut julgust, "see pole üksi minu arvamine. Mina..."
"Sina ära aja rum alat juttu!" müristati talle vastu.
"Või nii!" vihastas "realist".
"Nii muidugi!" kinnitas Fedja Smolin.
Ning sõnasõda pärnade elu ja surma üle aina ägenes.
Koosolek lõppes sellega, et pärnade hävitamise pooldajad jäid hääletamisel vähemusse. (lk 20-21)
"Miks nii palju?" imestas Velli.
"Igaks juhuks," naeratas arst, "et oleks, millest apteegis kokku kombineerida. Pole vist teilegi teadmata, et apteegid on ravimeist tühjad. Ootame ära, mis sealt saab, ja siis juba vaatame, mida teile anda võib. Esialgu võin teile jätta paar tabletti aspiriini ja pisut kamprit südametegevuse ergutamiseks. Homme tulen jälle."
Arst pistis stetoskoobi kitli vöö vahele, nööpis palituhõlmad kinni ja ruttas töntsakate sammudega ukse poole. Ukse juures tuli talle aga nähtavasti midagi meelde. Ta läks laua juurde tagasi ja kirjutas veel ühe retsepti.
"Selle ravimi saate Kümnenda liini ja Suure prospekti nurgal olevast kauplusest," pani arst vastkirjutatud retsepti teiste juurde.
"Kauplusest?" üllatus Velli.
"Kauplusest jah," naeratas arst ja väljus.
Üksi jäänud, võttis Velli retsepti, mis oli määratud kauplusele. Selle esitajale paluti välja anda 100 grammi võid, 100 grammi munapulbrit, 200 grammi piimapulbrit, 200 grammi riisi ja 200 grammi suhkrut. Niisugust retsepti nägi Velli elus esimest korda. Hiljem aga kuulis ta, et sääraseid retsepte anti kodusõja ja nälja ajal üsna tihti. (lk 22-23)
  • Alanud oli see semester kartuste ja murega, lõppes aga üldise elevuse ja rõõmuga. Õpetaja Veera Pavlovna heasüdamlik nägu otse säras. Oli ju selles suur osa temagi tööd, tahet ja oskust, et algul kõige nõrgem, paljude rahvuste esindajatest koosnev kahekümne kuues õppegrupp polnud ei õppeedukuses, distsipliinis ega ka ühiskondlikus töös kogu kursusest märgatavalt maha jäänud. Edasi oli jõudnud ka teistest pisut hiljem töölisfakulteeti tulnud tatari neiu Marjani Kerimova Krimmist, kes oli oma kodust peaaegu põgenenud. Marjami isa oli tütart sundinud vanale rikkale mehele minema. Marjam visanud sellepeale aga oma hobusesaba jõhvidest näokatte isa jalgade ette, läinud rajooni rahvahariduse osakonda ja palunud ennast Petrogradi õppima saata. Veera Pavlovna võttis neiu oma gruppi, ehkki viimase kogu vene keele sõnavara koosnes ainult mõnekümnest valesti hääldatud sõnast. Veera Pavlovna oli kinkinud temale ja temataolistele palju õhtuid, mis oleksid õigupoolest pidanud kuuluma talle endale ja ta perekonnale. (lk 26)
  • Väljas akna taga paukus pakane. Tuul pildus tuhkjat lund vastu aknaruute. Pimedas toas hakkas veerema kurb jutustus noore naise elust, mis sarnaneb paljude teiste naiste eluga. Kuid see tavaline, lihtne lugu on küllalt raske ja ebatavaline neile, kelle elulooks ta on saanud. (lk 29)
  • "Sa armastasid väga oma meest?"
"Ma armastan teda praegugi, ja mitte vähem kui varem. Ma ei suuda teda vist kunagi unustada. Ka tema armastas mind. Kuid nüüd... armastab teist."
"Aga võib-olla ta ei armastanudki sind?"
"Armastas," vastas Niina kindlalt. "Ma tean seda."
"Aga kuidas ta võib siis nüüd teist armastada?"
"Tuleb välja, et ka niisugused asjad on võimalikud."
Siis vaikisid nad kaua, mõeldes kumbki oma mõtteid.
"Ja ometi kirjutatakse raamatutes armastusest, mis ületab kõik katsumused ja kestab hauani," lausus Velli juba rohkem iseenesele.
"Võib-olla et ka säärane armastus on olemas," vastas Niina, "võib-olla kestab ka minu armastus hauani. Kuid mis kasu on sellest minul või temal. Igatahes oleks parem, kui ta hauani ei kestaks ja sureks juba kas või homme." (lk 30)
  • Lammutada on harilikult kergem kui ehitada. Ainult mõned tunnid kolksusid kangid, vingusid saed ja paukusid kirved, ning sinna, kus alles äsja oli seisnud puumaja, mida teab kui kaua oli ehitatud, jäi püsti vaid luitunud korsten. Ka see tuleb maha lõhkuda ja majaase tasaseks teha. Kuid seda võib teha ka homme. Täna aga tuleb viimase tikuni ära vedada kõik see, mis kõlbab kütteks. Pole ju ülikooli töölisfakulteet praegu ainuke asutus Petrogradis, kus püütakse end soojendada kas või hingeauruga, samuti pole ta ainuke, kes kütteks saadud maja seljas ära on viinud. (lk 31)
  • Komandant oli tulivihane ja vandus musta kurja, kuid laskis sellegi pisku keldrisse kanda. Mõneks ajaks on õhtuti keedunõus jälle kuum vesi ja lugemistoas ei külmu tint pottides jääks. Kui ainult poisid kusagilt akna kaudu puude juurde teed ei leiaks...
Komandandi kõige suuremad vaenlased ja muretekitajad olid nüüd raudahjukesed, mis olid siginenud paljudesse tubadesse ja neelasid armutult kõike, mis põles. Oli tehtud küll korraldus kõik ahjud tubadest välja viia, neid aga sigines aina juurde. (lk 31-32)
  • Sulg krabises. Arsti kulmud tõmbusid kord ninajuurele kokku, kord eemaldusid sealt. Viimaks kolksatas pitsat ning patsiendile ulatati paber sõnadega:
"Viige see kõigepealt doktor Dorozorovi kätte. Las tema lisab siia ka oma resolutsiooni. Siis minge oma õppeasutuse juhataja juurde, seejärel tervishoiuosakonda ja võib-olla tuleb teil käia veel paljudes asutustes ja osakondades. Kui te kõik väsimatult ja visalt läbi käite, nõuate ja jalaga põrutate, saate lõpuks sooja palitu, rätiku ja vildid või mõned muud talvejalanõud. Teil nähtavasti midagi paremat ei ole," osutas ta Velli tindiga mustaks võõbatud presentkingadele.
"Ei ole."
"Noh, näete!"
Üle arsti näo venis lai naeratus ning Vellile paistis, et see oli üks kaunimaid naeratusi, mis ta oma elus on näinud.
Vellil tuli tõesti kulutada paljude asutuste uksi, ka vihastada, pettuda, solvuda, kuni sai lihtsa vattpalitu, villase rätiku ja viltvoodriga saapad. (lk 34)
  • Ühel õhtul tuli Fedja väga tähtsa ja asjaliku näoga kolmekümne kaheksandasse tuppa ja teatas, et teda olevat volitatud ühiselamus kommuune organiseerima.
"Missuguseid kommuune?"
"Elukondlikke."
"Jälle mõni uus tölbakas idee," arvas Klaara. "Mis kommuuni saab olla töölisfakulteedi ühiselamus, kus midagi ei toodeta ja pole ka midagi jagada!" (lk 34)
  • Kõik kommuuni elukondlikud küsimused otsustati liikmete üldkoosolekul häälteenamusega. Poisid pidid tooma kohale toiduained, puud ja vee, tüdrukud aga keetma söögi.
Algul nähti kommuunis ainult head ja ülistati seda kui uue ühiskonna võrset. Ent nii oli ainult algul. Peagi hakkasid ilmnema pahed. Poisse oli selles kommuunis kakskümmend, tüdrukuid aga kõigest kuus. Toiduainete järel käidi kaks korda kuus ja puude järel kord nädalas, toitu aga tuli keeta iga päev. Poisid olid kommuuniga väga rahul, sest süüa said nad tõesti paremini ja toidud olid maitsvamad kui fakulteedi sööklas. Lisakoormus seoses kommuuniga polnud neil kuigi suur. Tüdrukud aga, kellest igal kolmandal päeval kaks olid perenaiseametis, hakkasid nurisema, sest neil oli nüüd palju raskem ja õppimiseks jäi vähem aega. Siiski oli kommuunil üks kindel eelis: kodusööklas oli üsna soe ja hubane ja seal sai õhtuti isegi õppida. (lk 35)
  • Pannkoogid... Tõesti tore mõte! Mis võib olla kellelgi valgest jahust kobedate ja parajalt pruuniks praetud pannkookide vastu?! Ühel häälel kiideti pannkoogid heaks. (lk 36)
  • Mõni aeg hiljem korraldati kommuunis Leeni algatusel puhkeõhtu teelaua ja isetegevusliku kontserdiga. Tee juurde anti valgeid kakukesi, mis olid küpsetatud samast jahust, millest olid valmistatud kurikuulsad pannkoogid, ainult et kakukesed olid küpsetatud ilma rasvaineta.
Puhkeõhtu ja kontserdi korraldamine langes jälle kuue naise õlule. Kakskümmend meest istusid lauas nagu külalised. See ajas Klaara harja juba üsna punaseks. Ja kui siis üks meestest tegi ühel koosolekul ettepaneku, et kommuun võiks hakata ka ise pesu pesema, käratas Klaara:
"Kas sina hakkad pesema?"
"Einoh, mina ei oska naiste särgikesi pesta," itsitas poiss.
"Eks naised pese, see ju naiste töö," arvas teine.
Nüüd oli Klaara mõõt ääreni täis. Tulivihasena teatas ta, et see pole kellegi kommuun, vaid vähemuse ekspluateerimine enamuse poolt, ning kirjutas siinsamas kommuunist väljaastumise avalduse. Klaara järel lahkusid kommuunist ka tema toakaaslased. Pärast seda kiratses kommuun veel mõni aeg ja suri lõpuks välja. (lk 37)
  • Karmi talve järel saabus varane ja soe kevad. Juba märtsis kadus lumi Petrogradi tänavatelt. Linnaserval põõsaste all ja kraavides võis veel leida lobjakat ning sügavamal metsa all vajus jalg kohati kuni põlvini rabedasse lumme. Väljadel aga pleekis põllupeenardel mullune kulu ja auras talveunest ärkav maa. Pargid lõhnasid kevadiselt. Vanade, suitsust hallide pärnade okstel vilistasid kuldnokad ja konutasid filosoofilises rahus eakad elutargad varesed. (lk 40)
  • Maipühad tulid. Aliis sõitis pühadeks Kroonlinna oma vanemate juurde. Teised kõik peale Niina otsustasid minna Neeva kaldale ilutulestikku vaatama.
Tänav võttis neid vastu lippude, vanikute, loosungite ja portreedega, mis kaunistasid majade esikülgi. Paljude majade fassaadid särasid elektrituledes, andes kogu linnale rõõmsa ilme. Petrogradlased olid pidanud olema kaua pimendatud linnas, kui Judenitš oli oma vägedega Pulkovo kõrgustikel. Siis liikusid pimedatel tänavatel töölised ja madrused, vintpüssid seljas. Täna aga säras linn tulemeres ja inimesed olid pidurõivais. Mis sellest, et nad peavad selle osa, mis nad täna kulutavad, homme oma korterite valgustusest tagasi andma. Täna on maipüha ja seepärast olgu vana armas Petrograd lõbus ning valge. (lk 42)
  • Ilutulestik algas. Paukudes ja vihisedes lendasid õhku raketid. Neid tõusis Peeter-Pauli kindlusest, laevadelt, majade katustelt, pargipuude vahelt. Kogu taevaalune oli täis mitmevärvilisi hõõguvaid kehakesi, mis langesid alla vihmavarjukujuliste kuldniidistikena, särtsuvate ja sädemeid pilduvate tähekobaratena ning langevarjudel hõljuvate tulekeradena. (lk 43)
  • "Viktor Kingisseppa ei ole enam," sõnas Albert kõlatult.
"Viktor Kingissepp — kas... tapetud?"
"Ta reedeti. Kodanluse kaagikohus mõistis ta surma. Otsus on täide saadetud."
"Reedetud... Viktor Kingissepp reedetud..." kordas Velli, uskumata oma kõrvu. "Kes võis ta reeta? Tema asukohta teadsid ju ainult üksikud ja kõige ustavamad ustavate seast!"
"Reetur on Linkhorst, inimene, keda Kingissepp usaldas nagu iseennast."
Ängistav vaikus. Teade alatust reetmisest oli niivõrd masendav, et halvas keeled.
Vaikuse lõpetas Leeni raevukas hüüe:
"Ja keegi ei löö seda värdjat maha?"
"On juba hilja," vastas Albert. "Juudas tegi oma töö ja on nüüd kodanluse kaitse all. See mees teab liiga palju. Seepärast hoiabki kodanlus teda praegu, et talt kõik mis võimalik välja pinnida."
Velli astus akna juurde ja vaatas tänavale, kus kees vilgas elu. Ühel samasugusel päikeseküllasel kevadhommikul oli ta viimast korda näinud Kingisseppa. Siis oli ta olnud energiline ja huumoriküllane nagu alati, täis vääramatut usku, et peagi marsivad ka Eesti paesel pinnal võidukad töörahvaväed, kandes peade kohal veripunaseid võidulippe. Nüüd aga... Võit ei jää ka nüüd tulemata, kuid Viktor ei näe seda enam, nagu ei näe seda ka paljud ta võitluskaaslased. (lk 44-45)
  • Sellele vaatamata, et kavatsetud demonstratsiooni alguseni oli veel aega, oli Eesti saatkonna hoone juurde kogunenud juba kenake rahvahulk. Vihaselt raputati rusikaid kardinatega kaetud akende poole. Hüüti ähvardusi Eesti härrasriigi aadressil. Üle peade vihises kivi ja kolksatas vastu majaseina. Vihaseid meeleavaldajaid, kes tahtsid vägisi majja tungida, tõrjus tagasi miilitsaahel.
"Küllap need kuradid irvitavad kardinate taga," arvas keegi keskealine tööline. "Ilmaaegu miilitsad keelavad. Peaks neile andma, nii et..."
"Hindrek lubas oma poistega üle hoovivärava ronida," vastas kõrvalseisja, halli habemetüükaga mees.
"Või lubas... Miks sa siis mulle seda ei ütelnud, oleksin heameelega kaasa läinud."
"Mis kasu sellest oleks olnud?"
"Einoh, südamel saaks kergem, kui annaks mõnele kas või rusikagagi kuklasse. Kaika väärt on nad kõik viimseni, aga..."
"Meie kaigas pole sihitud üksikisikute, vaid nende ühiskondliku korra vastu."
Jutlejate juurde sigines äkki trobikond mehi. Ühel oli käsi verine, teisel tolknes kuuehõlm.
"Noh, käisite juba sees ära?" küsiti.
"Käisime. Kogu maja nuhkisime läbi."
"Kõik lõime uppi, ka süldikausid ja viinapudelid."
"Ilmaaegu," vangutas keskealine mees laitvalt pead.
"Aga kuidas te sisse saite?"
"Üle hoovivärava ja siis — läbi keldriakna," muheles kärisenud hõlmaga mees.
"Aga miilitsad?"
"Ütlesin miilitsale, et bratets, otverniss, ja ta pöoraski selja. Meie aga hüppasime volksti üle värava. Ka hoovipoolsed uksed olid kõik kinni. Siis ronisimegi läbi keldriakna. Küll aga võivad perglid priisata! Keldrid kõiksugu toidukraami ja viinakaste täis. Tahtsime küll tabada mõnda härrasmeest, et teda sellega," vibutas rääkija rusikat, "pisut kostitada, aga ei keda kuradit. Kõik nagu maa alla vajunud. Leidsime ühe hirmu täis vanamehekribu — hakkas teine vinguma, et tema ainult kojamees, ei tea härrade asjadest midagi. Ühes saalis oli laud kaetud — kõike head ja paremat täis... Lõime selle uppi ja tulime ära."
"Siis tõite küll palju kasu," nöökas keskealine töölisriides mees.
Eemalt hakkas kostma muusikat. Lähenesid demonstrandid lippude, loosungite ja plakatitega. Maja ees ootajate hulgas tõusis ärevus. Hakati jälle miilitsaahelikule peale suruma, viibutati rusikaid saatkonnahoone suunas ja karjuti vihaselt. Kohalejõudnud sõjaväeosa võttis maja oma kaitse alla.
"Ei tea, miks nad seda saatana ussipesa nii väga hoiavad," kirus rebenenud hõlmaga mees.
"Teadagi, miks. Ikkagi diplomaatiline esindus," vastas teine. (lk 45-46)
  • Nüüd oli Aliisi ja Leeni vahel kirjutamata leping. Niipea kui Aliis noodid võttis, oli Leenil viiul käes. Klaver ühiselamus küll oli, kuid täiesti häälest ära ja heliredelit mängis Aliisile ette Leeni oma viiulil. Kui siia juurde arvata veel Leeni enda harjutused, siis pole imestada, et teised toakaaslased põgenesid heliredelimuusika eest nagu põdrad jahisarve eest. (lk 47)