Kuldnokk

Kuldnokk

Elise Konstantin-Hansen, "Pesakast kuldnokkadega"

Kuldnokk (Sturnus vulgaris) on linnuliik kuldnoklaste sugukonnast kuldnoka perekonnast.

Proosa

• Kaevu lähedal suure vahtra all murul hüplesid läikivtumedad kuldnokad nagu vetruvad pallid. Hints vaatas neid altkulmu ja viskas tusaselt sabaga, seda jahisaaki ei tohtinud ta ju puutuda, vastasel korral hurjutaks teda kogu talupere, ja mõnikord ei lõppenud asi ainult hurjutamisega. Puhh!

Kassil hakkas veel praegugi halb sellele mõeldes.

• Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944, lk 12

• Päris tihti tuleb ette seda, et välimuselt aetakse kuldnokk segi teise mustsulese ja silmapaistvalt kuldnokase lauluvirtuoosi musträstaga. Tõsi, must on vaid musträstapapa, ta kaasa sulestik ja nokk on pruunid. Ja see must on kuldnoka uhkeldavast rüüst hoopis tuhmim, särava metalse läike ja heledamate täppideta. Hoopis erinev on ka kahe linnu tegutsemismaneer. Maad mööda liigub kuldnokk sammudes, musträstas on aga hüpleja, kes aeg-ajalt peatub ja saba püstakile ajab. Lend on kuldnokal kiire, jõuline ja vuhisev, musträstal enamasti madal ja lühimaaline. Erinevalt kuldnokast ei pea musträstas kuigivõrd lugu liigikaaslaste seltsist ja ei moodusta suuri parvesid. Laul on musträstal melanhoolne ja kaunis, ärevushüüd aga üsnagi inetu, lõikav ja närviline helirida.
• Seltsi põlgav musträstas toimetab oma marjanopet väikeses meeskonnas, kuldnokk on tõeline brigaadiviisilise marjakoristuse austaja.
  • Toomas Jüriado, "Mälupiltidega pikitud tõsijutt paist paharetist" Loodus 5/1998

Luule

Nüüd laulab minu süda, suu,
et jälle käes on paastukuu.
Musträstas, õige laulumees,
küll selle poolest kõige ees,
on tulnud jälle tagasi,
meil toonud rõõmusõnumi.

• Martin Körber, "Musträstas ehk kuldnokk", rmt: "Eesti lasteluule valimik", I, lk 14

Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.

• Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" 1 kogust "Kohtupäev" (1937)

Muretult vilistav peoleo,
krääksatav vihmakass -
tema kutsuski vihmad siia,
tema tunneb vihmade keelt.
Vaatab mind kaseladvast,
kuidas ma sorin mullas,
sobitan kollaseid peiulilli peenrasse.
Väiksed abitud helerohelised taimed,
veel ilma õieta, nähes õiest vaid und...
Kollane vihmakass ja kollane õieulm,
kollane päike seal kusagil pilve sees peidus
kollane nokk täis siplevat ussipundart -
kuldnokk upitab end poegade poole.
Vihm tulebki.

• Berit Petolai, "Tänase päeva ootamised" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 38

Vanasõnad

• Ööbik laulab öölaulu, kuldnokk laulab koidulaulu, lõoke laulab lõunalaulu.
  • Eesti vanasõna

Kirjandus

• Paul-Eerik Rummo, "Kuldnokk kõnnib: jooksvast kirjandusest 1964-2009", 2010