Kristīne Želve

Kristīne Želve (sündinud 17. märtsil 1970 Riias) on läti kirjanik, režissöör, näitleja ja saatejuht.

"Juukselõikaja-tüdruk"

Tsitaadid väljaandest: Kristīne Želve, "Juukselõikaja-tüdruk", tlk Hannes Korjus, 2014, Loomingu Raamatukogu.

"Kuidas ma küll nii populaarne olin?" küsis mu vanaema, ja vastas oma küsimusele ise: "Ma ei pirtsutanud pidudel, tantsisin igaühega, kes mind tantsima kutsus! Viimaks käidigi ainult mind tantsima võtmas!" Tal oli tõesti eluaeg minekut olnud, ikka oli mõni elukaaslane käepärast, sellel mu vanaemal. (lk 57)
Selline see armastus ongi, mõtlesin õudusega. Kohutav valu kõhus ja suutmatus põiktänavasse keerata. (lk 58)
Nad peatusid ristmikul ja ootasid rohelist tuld.

Ma jõllitasin nende selgasid. Nad ei rääkinud, seisid ainult kõrvuti ja vaatasid samas suunas — mulle arusaamatus suunas. Ma ei näinud seal midagi. Süttis roheline tuli. Romeo märkas seda esimesena, puudutas õrnalt tüdruku rohelist jopet, Julia hakkas liikuma. Romeo ootas veidi, et tüdrukuga samal hetkel sõiduteele astuda. Nad läksid üle tänava.

Niisiis nad läksid, abiellusid, kasvatasid lapsi ja elasid õnnelikult, ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad tänapäevani...

Mina jäin kõnniteele seisma, kuni fooris süttis uuesti punane tuli. (lk 58)

Jälle öö, meie jälle magasime. Jälle helin. Seekord telefon. Helistas näitleja naine. Ameerikast, sellepärast keset ööd.

Harjumusest kahmas näitleja peeglilaualt abielusõrmuse, pistis selle sõrme ja hakkas telefonitorusse halama: "Ma igatsen! Ootan sind! Ma ei suuda enam sinuta olla!"

Ma läksin tulivihaseks! Mida ta õige mõtleb — et ma magan ega kuule mitte kui midagi? No oodaku! Mul oli tahtmine end telefoni juurde kallutada ja sosistada sumedal femme fatale'i häälel: kallis, kas tuld saaks?

Kuid näitleja naise pärast jätsin selle tegemata.

Meie, naised, peame üksteise suhtes solidaarsed olema, otsustasin. (lk 60)

"Sinu tooliga päikest ma kummardan," pomises Karakternäitlejanna. Kõigile oli selge, et ta oli üsna vintis. Ta oli tabureti põrandale pannud, sellele istuma vajunud ja oli kuulda tema hingeldamist. Nagu pikamaajooksja pärast finisijoone ületamist. Või hoopis sprinter? Kuigi ma arvan, et pikamaajooksjad ja sprinterid hingeldavad pärast finisijoone ületamist täpselt ühtemoodi... (lk 62-63)
Prints pööras ümber ja läks oma kolmanda korruse garderoobitüdruku juurde, nad abiellusid, ja elasid õnnelikult, ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad tänapäevani... (lk 63)
Loomulikult käisin ma neid etendusi vaatamas, kus näitleja mängis. Üksinda. Kui oled näitleja pruut, selgitasin sõbrannadele, siis minnakse üksinda teatrisse. Ja sa istud saalis üksi ja vaheajal jalutad üksi ja kui etendus lõpeb, lähed üksi koju... Saalis võis tihtipeale märgata veel ühte naist, kes samuti üksi teatris käis. Istus saalis alati üksi ja vaheaegadel jalutas üksi ja kui etendus lõppes, läks üksi koju. Kui oled näitleja naine... (lk 63)
Kui me olime näitlejaga umbes aasta otsa käinud, sai ta naine äkki lapse. Ta naine sai äkki lapse!!!

MIDA SEE TÄHENDAB?! pärisin temalt.

Oh, see tähendas ainult seda, et näitleja, nagu selgus, oli mind petnud.

TA PETTIS MIND OMAENDA NAISEGA!!!

Mida muud see võis tähendada? (lk 63)

Näitleja helistas mulle viimast korda südaöösel, ta küsis, kas tohib minu juurest läbi sõita.

"Ei tohi," vastasin mina.

"Kuidas ei tohi? Mis tähendab, et ei tohi?" ei saanud Näitleja aru. "Miks ei tohi?"

"Sest ma magan juba," vastasin mina.

"Ah soo?"

See ei kõlanud kuigi mõistvalt. Nagu edasinegi:

"Eks maga siis edasi! Nii magad oma elu parimad aastad maha!"

Panin toru hargile, tõmbasin teki üle pea ja vajusin õndsasse unne. Tema ennustus ei hirmutanud mind, veel mitte!

Ma olin valmis uueks armastuseks! (lk 63)

Suitsetamine oli mulle juba harjumuseks saanud, aga ma tundsin selle pahe pärast ikka veel süümepiinu, sest mu vanemad soovisid mulle kõige paremat ning kasvatasid mind nõnda, nagu neid oli tüdrukuid kasvatama kasvatatud. Suitsetamine oli mulle keelatud, rangelt keelatud. Et õhtul suitsu teha, panin dressid selga, pistsin suitsupaki püksikummi vahele ja tikutoosi rinnahoidjasse ja hüüdsin: hei, ma lähen jooksma. Mõnda aega ma jooksingi, et nägemisulatusest välja pääseda ja süümepiinade saarel tubakasuitsust mõnu tunda. Seda kummalist tunnet, segu mõttetust naudingust ja süümepiinadest, nimetasin ma ülesuitsetamise tundeks. Ülesuitsetamise tunne jäi mind aastateks painama, võttis minu üle võimust iga kord, kui tegin midagi keelatut. Näiteks kui ma ei läinud kooli, vaid hulkusin sõbrannadega tänavatel ja parkides ja käisin hommikustel kinoseanssidel. Või selle asemel, et lugeda või õppida või sisukalt aega veeta, jõlkusin õhtute viisi teistega koos, kuigi ei suutnud ühelgi teemal kaasa rääkida. Pealegi, suitsutõmbamine iseenesest ei tekitanudki ülesuitsetamise tunnet, ega ma teab kui palju ei suitsetanudki. Ülesuitsetamise tunne võttis mind vahel enda võimusesse isegi pärast seda, kui olin suitsetamise maha jätnud... Kui ma hommikul ärgates ei karanud voodist välja, vaid jäin lamama ja uurima tähelepanelikult peenikeste pragude mustrit laes. Või iseenda poore pisikeses puudritoosi peeglis... Nähtavasti jätab ülesuitsetamise tunne sõltlase maha kõige viimasena. (lk 64)
Näitleja istus mu kõrvale, kallutas natuke pead ja vaatas mulle otsa, siis suunas pilgu eemale, ohkas ja tõmbas käega läbi juuste. Ta tegi 45-kraadise pöörde minu poole ja alustas aegamisi oma kõnet:

"Teate, ma olen oma elu jooksul näinud palju naisi... (Paus.) Uskuge mind, väga palju naisi... (Resigneerunud naeratus ja ohe.) (Mõtlikult) ...mõned on olnud kaunid, isegi imekaunid... (Täielik pööre ja silmside.) ...aga ükski pole olnud selline nagu teie. (Kokkupigistatud huuled, karm vaikus ja pilk kauguses.)" (lk 65)

Klubisse saabunud daamid ja härrad kangestusid ootusärevusest. Ma ei iroonitse, need olidki härrad — mustad ülikonnad, triiksärgid, kikilipsud ja tavalised lipsud, Šveitsi kellad ja kuldsõrmused... Ja daamid olid tõelised daamid — neil polnud üleliia põsepuna ega liiga nappi riietust, neid kahte asja, mis Wilde'i sõnul annavad tunnistust meeleheitest. Neil näis kõik kombes olevat, piisavalt põsepuna, piisavalt riideid, piisavalt ehteid... Need härrad ja daamid olid Läti ettevõtjad.

Ja siis tuli lavale soome punt Pesevad Naised, kelle välises ilmes oli võimatu mitte märgata neid kahte asja, mis Wilde'i sõnul annavad tunnistust meeleheitest. Nende nägudel oli liiga palju meiki, riietus oli napimast napim... Polnud kahdustki, et punt Pesevad Naised esines nendes Helsingi klubides, mida külastavad naisteks riietunud meesterahvad...

Nõnda nad mõnda aega jõllitasid teineteist üllatunult: Läti ettevõtjad ja soome klubimuusikud; ülikonnad, lipsud, Šveitsi kellad, kuldsõrmused, ja võrksukkades lihaselised reied, tupeeritud soengud, kirevad plekist kõrvarõngad ja räigelt grimeeritud habemetüükas näod... Nägin baarileti äärest kahte klubiõhustikus vilkuvat trajektoori... Ning äkitselt leidus neile ühenduspunkt! See oli näitleja, kes keeras end publiku poole, ja tema huulilt kõlas teesklemata imestus- ja vaimustushüüd:

"Vahi, need on ju totside hilbud selga ajanud!!! Küll ikka nupp nokib ! Kuradi sellid!!! Lahe!!!"

Asja oli nimetatud selle õige nimega ja see sulandus loomulikult klubiõhustikku. Saime jälle üksteisele silma vaadata ja kellelegi oļnud saladuseks, et pundis Pesevad Naised mängivad naisteks riietunud mehed! Mingid lillad, jah! Me plaksutasime kergendustundega, me plaksutasime nii kõvasti, vabalt ja sundimatult kui suutsime, näitleja veel kõige kõvemini.

Laulude vahepeal pöördus ta mu sõbra poole, ning kordas vaimustunult:

"On ikka nuppu! Ajada totside hilbud selga!"

"Soomes on see popp, meil peaks ka rahvas juba lõdvemalt võtma!"

"Nojah, ma saan aru, et alguses on kõik šokeeritud, aga me peame õppima mõistma!"

"See on klubiõhustiku tõeline tuleproov!"

Kui kontsert lõppes, plaksutasid kõik ja tundsid südamest kergendust.

Klubiõhustiku ja demokraatia tuleproov oli lõppenud. Meile tundus, et üpriski edukalt. (lk 66-67)

Ka selles klubis tundis näitleja end kui kala vees. Alustuseks lülitas ta oma mobiili välja. Muidugi! Kõik oli selge! Tüdrukud, kullakallid, hoidke end meeste eest, kes teie korteri ust enda järel kinni tõmmates oma mobiilid kibekähku välja lülitavad! Ning hoidke end, mu kullakallid tüdrukud, nendegi meeste eest, kes istuvad teie köögis, joovad teed või mekivad veini ning lobisevad teiega maast ja ilmast, kuni heliseb mobiil, aga nemad, need mehed, viskavad pilgu ekraanile ja ühmavad: "Ah, las heliseb!" Hoidke neist eemale! Ma olen teid hoiatanud... (lk 68)
"Ei, oleks ikka pidanud mõne litsi kaasa võtma!" ütles näitleja järsku.

"Peremees," pöördus ta taksojuhi poole, "miks kuskil ühtegi litsi ei ole?!"

"Väljas on külm," vabandas taksojuht, "litsid on kangialustesse pugenud. Ja me sõidame liiga kiiresti, oleksin ma teadnud, oleksin aeglasemalt sõitnud, siis nad oleksid kohe välja ujunud, kust mina siis pidin teadma, mis te tahate... Ma peaksin aeglasemalt sõitma, ma võin ju veel teise tiiru teha, õige kiirusega..." (lk 70)

"Ei, mina igatahes ei taha... Raha eest naist osta, täitsa jube," pomises näitleja taltunult, aga natukese aja pärast karjus:

"Laske mind välja!!! Laske mind Vabadussamba juures välja! "Kus vaiki on majad ja tänavad, kus eksitud tühjuse kilda, kus linn avab mulle kõik väravad, mind embab mu minarett Milda!"" skandeeris ta murduval häälel,

"Pole seal kedagi, kes sulle seda va minaretti teeks... seal pole mitte kedagi," ütles taksojuht kaastundlikult ja igaks juhuks sosinal, juhuks kui mina — süvamere mureen — peaksin teda äkki pealt kuulma. (lk 70)

"Näitlejad", lk 57-71

Välislingid