Mine sisu juurde

Shūsaku Endō

Allikas: Vikitsitaadid
Shūsaku Endō, 1954.

Shūsaku Endō (eesti keeles varem ka Sjusaku Endo; 23. märts 1923, Tōkyō – 29. september 1996, Tōkyō) oli jaapani kirjanik.


"Meri ja mürk"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: "Meri ja mürk", tlk Agu Sisask, 1965, LR 9/10.


  • Veoauto rataste alt paiskub kollakaid tolmupilvi, mille hajudes tulevad nähtavale majad mõlemal pool teed. Siin nad on: paremat kätt apteek, lihakarn ja tubakapood, vasakul bensiinijaam ja toidubaar, kus muide on peamiseks roaks tatranuudlid. Ja peaaegu et oleks jäänud kahe silma vahele — umbes poolsada meetrit bensiinijaamast edasi konutab rätsepatöötuba. Tont seda teab, miks ta nii eraldi peab olema!
Töötoa vitriin, nagu õlivärviga klaasile pintseldatud kuulutuski "Valmistame teile elegantsed rõivad", on veoautode järel keerlevast tolmust hall. Vitriinis toretseb kreemvalge nahaga euroopalik mannekeen — selliseid näeb sageli sanitaar- ja hügieenitarvete näitustel, kus külastajad armastavad nende üle kahemõttelist nalja heita. Mõistatuslik tardunud naeratus kaunistab nuku sinisilmalist, sirge ninaga nägu; ta juuksed on punakad, kuigi on tõenäoline, et temast kavatseti kunagi blondiini teha. (lk 5)
  • Pneumotooraksi puhul viiakse roiete vahelt kopsukelme õõnde jäme nõel, mida mööda kopsu kokkusuruv õhk pleura õõnde voolab.
Selle toimingu juures polnud mulle niivõrd ebameeldiv torkemoment, kui just asjaolu, et torge tehakse muidu ikka hoolikalt varjatud paika kehal. Ükski kord, kui ma ülestõstetud käsi torget ootasin, ei pääsenud ma külmavärinaist ega rahutustundest — tarvitseb vaid tõsta käed, kui sa nagu annaksid oma kaitsetu ihu täielikult võõrasse meelevalda. Isegi tuttava arsti juures, kes on sind kümneid kordi torkinud, ei ole see toiming meeldiv, võõra arsti juurde aga on lihtsalt kohutav õhku saama minna. Äkki on ta võhik, äkki torkab kopsust läbi... Seda on ju juhtunud. Tarvitses vaid meenutada Suguro tursunud, halli nägu ja pimedat tuba selle taga, kui mul kadus igasugune tahtmine teist korda tema jutule minna. (lk 7)
  • Mu naabri jalgade alt voolas pahinal seebivett. Ta nühkis parema käega ägedasti ihu ja riivas mind seejuures küünarnukiga. Punetama hautatud keha lausa läikis ja mulle tundus, et isegi põletusarm ta õlal muutub siledaks ning hakkab hiilgama.
"On see teil põletatud?"
"Mis? Ah arm või? Miiniprits, kurat! Hiina kulid märkisid mu Kesk-Hiinas ära. Vapruse haav!"
"Oli vist valus küll?"
"Valus — see on vähe öeldud. Kõrvetas nagu tulipunase ahjuroobiga! Kas olid ka sõjas?"
"Üsna enne lõppu. Ainult natuke aega."
"Hm... Siis sa, tähendab, neid miine pole kuulnud. Saatanlikult vinguvad sunnikunahad! Zzz — ähh!" (lk 9)
  • Mulle meenus mu Tottori polk. Poolhämaras toas, kus nekruteid vastu võeti, istusid samasuguste rebasenägudega mehed nagu see siin. Ja kui nad noorsõdureid nöökisid, karglesid nende pilukil, naervais silmis kuradikesed. Võib-olla on nad nüüd kõik bensiinijaama omanikeks hakanud.
"Aga priskelt elasime Hiinas sellegipärast. Litse oli rohkem kui lilli. Ja sa võisid nendega teha, mis hing himustas. Kes vastu hakkas — perse vastu puud ja tääk makku!"
"Tääk? Naistele?"
"Ja mis siis? Eks me torkinud vahel mehi kah."
Ta pöördus pead seebitades mulle otsa vaatama ja kergitas üllatunult kulme, nagu näeks esmakordselt mu kiduraid randmeid ja kitsast rinda.
"No oled sina alles piibuork! Inimest nende kätega küll läbi ei tsuska. Ei kõlba sa, jah, sõduriks. Aga mina, näed..." Ta küll alustas, kuid takerdus samas. "Muidugi, ega mina üksi. Igaühel, kes seal oli, on mõne hiina kuli elu hinge peal. Võtame näiteks rätsepa, minu naabrimehe. Sa ju tunned teda juba? See sell nottis Nankingis, nii et küll sai. Sandarm oli, mitte mingi tuhajuhan!" (lk 9-10)
  • "Pealtnäha on nõela sisseviimine tühine asi, aga tegelikult on see keeruline toiming," kõneles mu endine raviarst sageli, kui ma veel Keidos elasin. "Praktikantide hooleks ei saa seda usaldada. See, kes sellega eeskujulikult toime tuleb, on juba spetsialist."
Ta oli palju aastaid tuberkuloosisanatooriumis töötanud ja seletas mulle asja lähemalt. Ta rääkis, et terava nõela puhul pole torkamisvalu kõne väärtki, kuid selleks, et viia nõela kiiresti vajalikku kohta, tuleb osata täpselt arvestada, kuidas surve mõjub. Juhtub vahel, et torgatakse kopsu ja tekib iseeneslik kopsutäitumine. Kuid patsient võib saada tõsiselt haiget ka siis, kui seda ei juhtu.
Ka mu isiklikud kogemused kinnitasid seda. Isegi see vana vilunud arst Keidos pidi enam kui ühe korra nõela uuesti välja tõmbama ja kõike otsast alustama.
Mõnikord on sul koguni nii valus, nagu kistaks sind sõna tõsises mõttes lõhki. Suguro juures ei juhtunud seda kordagi. Ta torkas nõela ainsa sujuva, napi liigutusega pleuraõõnde, kusjuures ma ei tundnud mingit valu. Kõik lõppes enne, kui ma jõudsin aietadagi. Kui mu endisel arstil oli õigus, siis pidi see tursunud ja halli näoga mees olema väga vilunud kopsuarst. Raske oli ainult mõista, miks selliste võimetega spetsialist vabatahtlikult siia oli asunud... (lk 12-13)
  • Pulmad peeti väikeses restoranis peaaegu südalinnas. Naiseõe mees oli rässakas nooruk ja jättis tüüpilise ametniku mulje. Üks lugematuist, teenistujaist, nende sarnane, kes hommikuti koos minuga Sindzjuku jaamas elektrirongi ootavad. Soovisin mõttes, et naiseõde saaks tütre, et nad lööksid koos mehega kusagil Tokio agulis odavale krundile oma majakese üles ja naudiksid minu eeskujul oma tillukest, igapäevast õnne. Neid jälgides mõtlesin jällegi, kui suur õnn on olla tavaline inimene ja elada vaikselt, mõõdukalt, eemal mis tahes rahutusist. (lk 15)
  • Ja siin ta mu ees ongi, see sünge lugu. Ülikooli kliiniku arste süüdistati kaheksa vangi langenud ameerika lenduri surmamises. Neid kasutati eksperimendi objektina. Katsed pidid näitama, kui suur verekaotus mõjub inimesele surmavalt, millistes annustes võib üle kanda füsioloogilist lahust vere asendajana ja kui suure kopsuosa eemaldamist inimene talub.
Nendest katsetest võttis osa arste, laborante, õdesid — kokku kaksteist ülikooli teenistujat. Kohus algas N. linnas ja lõppes Jokohamas. Süüdistatavate nimistu lõpus figureeris Suguro nimi. Ajalehtedest ei selgunud, milline osa oli temal neis katsetes. Tähtsaimaks süüaluseks oli kirurgiaosakonna juhataja, professor. Varsti pärast protsessi lõpetas ta elu enesetapuga. Kaheksale kohtualusele mõisteti pikemaajaline vanglakaristus, ülejäänud kolm nende hulgas ka Suguro, said kolm aastat sunnitööd. (lk 16-17)
  • Olin segaduses. Kuidas mul küll siiani pole midagi taolist pähe tulnud? Võib-olla on seegi mees, kes praegu, laps käekõrval, kohvikusse astus, tapnud ühe, kaks või koguni rohkem inimesi? On ehk tõesti sellegi inimese nägu, kes seal praegu nii mõnusasti kohvi rüüpab ja nähtavasti mingi ulakusega hakkama saanud last noomib, mõrtsuka nägu!? Oi neid inimnägusid, paksu tolmukorra alla peidetud vitriine... (lk 17)

"Ajal, mil ma vilistasin"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Shūsaku Endō, "Ajal, mil ma vilistasin", tlk Agu Sisask, 1988


  • "...me olime ekskursioonil olles ühes toas," püüdis Ueda Ozu mälu värskendada. "Te kaotasite tookord rahakoti ära."
"Ah, näete siis..."
"Jajah. Me otsisime mis hirmus, buss ootas ja vana Uruhiir oli koledasti närvis."
Ueda pani käe Ozu õlale ja surus enda vaguniistme vastu, et tualettruumi minevat naist mööda lasta.
"Uruhiir?! Ma mäletan teda. Ta oli võimlemisõpetaja."
(Jah, nii see oli olnud tõepoolest.)
Pooleldi nukker, pooleldi rõõmus naeratus mängles Ozu kahvatutel huultel. Uruhiir! Võimlemisõpetaja! Õpilased ristisid ta Uruhiireks, kuna ta nägu meenutas urust väljapiiluvat hiirt.
"Millega ta praegu tegeleb?"
"Oh, te siis ei teagi! Ta sai sõjas surma. Hiinas." (lk 3)
  • Tumepruun puitehitis Sumiyoshi jõe kaldal asuva männituka taga. Paremat kätt puust džuudohall, mis seisis seal tänu sellele, et nii kooli kui ka džuudo rajaja oli üks ja seesama mees — Jigoro Kano. Džuudo oli kohustuslik õppeaine. Sel ajal kui Ozu Nada koolis käis, oli džuudoõpetajaks — kes ta nüüd oligi? — ah jaa, Räästarenn muidugi. Räästarenn!
Ozu pani silmad kinni ja püüdis koolihümni meelde tuletada. Aga laulust, mida ta keskkoolipäevil nii sageli oli laulnud, ei meenunud enam ainsatki rida. Selle asemel tulid Ozule meelde aktusesaali seinale riputatud suure Kano õpetussõnad: "Õigesti suunatud vaimujõud on ainus tee, mis viib eesmärgile!"
Ozu sidemed Nada keskkooliga olid juba ammu katkenud.
Ta polnud käinud kokkutulekutel.
Ta ei teadnud midagi õpetajate ega ka suurema osa klassikaaslaste saatusest, kellega ta kunagi koos oli õppinud.
Kes meile füüsikat andis? Nimi ei tulnud meelde, aga hüüdnimi küll — Gaasimask!
(Füüsikaõpetaja abiellus, kui Ozu viiendat aastat Nada koolis käis.)
Kunstiõpetajat, kelle hõredatest juustest peanahk läbi paistis, hüüti Varjuks. Ta võis lõputult Turnerist rääkida. Klassijuhataja hüüdnimi oli Hõbemünt, tema lemmikteemaks olid muistsed kalmed ja ta paljas pealagi läikis otsekui tangerlase nahk. (lk 4-5)
  • Sel õhtupoolikul, kui Ozu kiirrongis tukkudes oma peas mälestustefilmi keris, kujutas üks piltidest, mis aeglaselt otsekui järvepõhjast üleskerkiv veemull Ozu silmade ette tõusis, samuti päeva, mil uus õpilane nende klassi oli tulnud. (lk 6)
  • Oli kunstiõpetuse tund. Vahetpidamata pealetükkivaid haigutusi tagasi hoides kuulas Ozu nagu teisedki kolmanda C klassi õpilased Varjuks ristitud eaka õpetaja manitsuskõnel.
"...Tähendab siis — inglise kunstnik Turner. Ükskõik milliste raskustega ta ka kokku poleks puutunud... Tähendab siis..." Vana õpetaja pea vajus longu ja läbi hõredate juuste heikis pruuniks päevitunud peanahk. "Tähendab siis — Turner ei andnud alla. Võtame näiteks..."
Kahjuks ei suutnud Ozu enam meelde tuletada, mis näite Vari oli toonud. Kunstiõpetuse tundides oli Ozu üks nendest, kes vahetpidamata haigutasid, nina uuristasid või millegi muu selletaolisega aega veetsid. Kõige edasipüüdlikumad Nada keskkooli õpilased käisid A klassis, kuidagimoodi edasijõudjad B klassis, need aga, kelle suhtes vähimatki lootust ei olnud, olid ära jaotatud C ja D klassi vahel.
"... Tähendab siis — Turner oli edasipüüdlik mees, mitte niisugune nagu teie... Ärge arvakegi, et teid järgmisel aastal A klassi üle viiakse, kui te ennast pisutki kokku ei võta."
Varju manitsussõnades oli omajagu innustustki, aga mitte ükski hing ei kuulanud teda.
Oh, et see tüütu tund juba ükskord ei lõpe!
Tuleks ometi söögivahetund!
Need olid ainukesed mõtted, mis poistel kogu aeg peas keerlesid. (lk 6)
  • Ozu ei saanud midagi parata, et uus õpilane, kes tema selja taga vahetpidamata niheles, talle närvidele käis. Kõige rohkem aga häiris teda mingi seletamatu, vastik lehk, otsekui oleks keegi tema selja taga lahti teinud purgi hapuksläinud naereid, millesse lisaks kõigele on segatud tubli portsjon higi.
"Kuule!"
Ozu tundis, kuidas talle selga müksati, ja vaatas üle õla. Talle vahtis vastu ähmaste kalasilm adega nägu.
"Mis sa tahad?"
"Millest ta praegu räägib?"
"Kunstist," vastas Ozu sosinal, et Vari ei kuuleks.
Klassis oli vaikseks jäänud. Ainult Ozu selja tagant kostis lakkamatut kahinat ja levis vastikut, sõnadega kirjeldamatut lehka. (lk 7)
  • Siinsamas tee ääres oli üles seatud väliahi ja müüdi taiyakit*. Meeldiv sojaoa- ja jahulõhn tungis poiste ninasõõrmetesse. Kuna õpilastel oli väljaspool kodu- ja kooliruume söömine keelatud, ei tulnud kellelgi tavaliselt mõttessegi selles paigas seisma jääda. Juhul kui keegi välikaubitseja juures söömiselt tabati, viidi ta direktori juurde, ja kui asi kõige halvema pöörde võttis, kustutati üheks päevaks kooliõpilaste nimekirjast.
Niisiis —
kui C klassi poisid sel päeval taiyakimüüja juurde jõudsid, aeglustasid nad sammu, ajasid ninasõõrmed laiali ja ahmisid sisse meeldivat toidulõhna. Ozu oli üks nende hulgast. Olles kasvueas, tundis ta iga päev kella kolme ajal lausa piinavat nälga. Ta pigistas silmad kinni ja ahmis kopsudesse isuäratavalt lõhnavat õhku. Keegi müksas teda selga. See oli Hirame.
"On sul kümme seni?"
"Mhmh..."
"Ostame paar taiyakit."
"Ei ole lubatud," raputas Ozu pead. "Kui keegi kaebab, läheb räbalasti. Vanemate klasside poiste hulgas on koputajaid. Vahelejäämine on niisama hea kui kindel."
"Mnjah, aga..." pomises Hirame, vidutas silmi ja kiikas õnnetu näoga taiyakimüüja poole. "Mis selles siis halba on, kui inimene endale mõnikord midagi meelepärast lubab?"
"Ju siis ikka on."
"Ma ei saa aru, miks me ei või paari taiyakit osta?
"Sellepärast et me oleme kooliõpilased."
"Seda'nd küll, aga kui kooliõpilased ei tohi taiyakit osta, miks seda siis üldse müüakse?"
Ozu vaatas Hirame ähmastesse kalasilmadesse ega teadnud, mida vastata. (lk 9; *Taiyaki — jaapani rahvustoit, sojapastaga täidetud pannkoogid. — Tõlk.)
  • Kui nad taiyakimüüjast mööda olid lonkinud, tundis Ozu mingit teist, hoopis ebaharilikku lõhna. Seda levis Hiramest, täpsemini — tema riietest ja kehast.
"Kas sa vahetevahel vannis ka käid?"
"Mina või? Ma ei pea sihukestest lõbudest lugu." (lk 9)
  • Millegipärast tundis Ozu iga kord, kui ta Konani tüdrukutega trammis kokku juhtus, kuidas ta keha lõdvaks muutus ja enam tema tahtele ei allunud. Kuigi nad olid ühevanused, tundus Ozule, et tüdrukud lähevad iga päevaga järjest kaunimaks, poisid aga vastupidi aina inetumaks ja inetumaks. Poiste nägudele tekkisid vistrikud ja nende hääl muutus veidraks. Hea meelega oleks Ozu oma kohmaka ja lõtvunud keha tütarlaste pilkude eest maa alla peitnud. (lk 10)
  • Esimene tund oli ajalugu, teine matemaatika. Turske keha ja punetava näoga õpetaja, keda Valaskalaks hüüti, kirjutas tahvlile küsimused ja jagas välja vastuslehed.
Ozu lasi pilgu üle küsimuste käia — nagu ikka jäid pooled neist talle arusaamatuteks — ja vaatas abiotsivalt ringi. Hashimoto, kes parempoolses reas istus, tegi meeleheitlikult leppemärke, lootes, et keegi talle appi tuleb. Ozu raputas ärritatult pead. Keegi ohkas südantlõhestavalt. (lk 11)
  • Poisid olid hoogu sattunud. Nad tegid kõik mis suutsid, et Valaskala endast välja viia. Nad soovisid kogu hingest, et kass vait ei jääks ja see neetud matemaatikatund luhta läheks. Mitte kunagi ei tundnud C klassi poisid niisugust ühtekuuluvustunnet kui säärastel puhkudel. Mitte kunagi ei järginud nad niisuguse innuga suure Kano õpetussõnu: "Õigesti suunatud vaimujõud on ainus tee, mis viib eesmärgile!" (lk 12)
  • Paar päeva pärast matemaatika kontrolltööd sai Hirame klassi ees peksa.
Neil aegadel ei olnud selles midagi iseäralikku, et õpilastele koolis ihunuhtlust anti. Nada kool ei olnud selles suhtes erand — füüsiline karistus kuulus kõikide koolide kasvatusmeetodite hulka. Mitte ühelgi lapsevanemal ei tulnud mõttessegi kooli seletust nõudma minna, kui ta laps peksa oli saanud. Kuigi õpilased füüsilise karistuse ees hirmu tundsid, võisid nad juba järgmisel päeval hakkama saada mõne uue üleastumisega, mis endaga järjekordse ihunuhtluse kaasa tõi. Mis parata, niisugused nad kord juba olid! (lk 13)
  • "Te teate väga hästi, et A klassi poistel ei kulu poolt tundigi, et sääraste ülesannetega toime tulla. Kas teil nende ees häbi ei ole?"
"Mitte üks põrm," pomises Ozu, omaette ja Ozu polnud ainuke, kes nii mõtles. Iga teine C klassi poiss mõtles täpselt nõndasamuti. "Mis sa nüüd, Valaskala! Milleks niisugused ilukõned! Paljugi, millega A klassi raamatukoid toime võivad tulla! Mis see meile korda läheb. Meie suhtume ellu omamoodi — lihtsalt, ilma ilustamata." (lk 14)
  • "Jah, hm..." nohises Hirame. "Miks ma seda valjusti pean lugema? Igaüks teab ju isegi..."
"Mind huvitab, miks sa niisuguseid lollusi paberile kirjutasid, mida sa nüüd ette lugeda ei julge?"
"Lollusi?"
Valaskala ja Hirame vaheline vägikaikavedamine oli õpilaste uudishimu üles piitsutanud. Kõik ootasid hinge kinni pidades, millega see lõpeb.
"Olgu's," andis Hirame järele. "On antud täisnurkne kolmnurk, mille kaatetite pikkused on x ja y ning hüpotenuusi pikkus z. Tõestage, et x2 pluss y2 võrdub z2-ga."
"Ja kuidas sa seda tõestasid?" küsis Valaskala.
Hirame vahtis nõutult maha ja vaikis. Klassis valitses hauavaikus.
"Ma küsin, kuidas sa seda tõestasid?"
"Mina... Jah, hm... See oli õige. Ma mõtlen ka nii..."
Kaugeltki mitte kohe ei taibanud Ozu Hirame sõnade mõtet. Ka teiste õpilaste nägudest võis näha, et keegi neist polnud esimesel hetkel Hirame vastusest aru saanud. Äkki aga jõudis see neile kohale. Hirame oli kõik teoreemid tõestanud ühe ja sellesama lausega: "See on õige — ma mõtlen ka nii." (lk 14-15)
  • Sisimas oli Ozu peaaegu kindel, et Hirame on sündinud idioot. Ometi tajus Ozu Hirame lihtsameelsuses mingit seletamatut külgetõmbejõudu, ja kes teab, võib-olla oli talle kadegi tema, olgu pealegi kohtlase, kuid ikkagi silmanähtava nutikuse pärast, millest Ozul endal vajaka jäi. Ja nii ei mõelnud mitte ainult Ozu, kogu klass suhtus sellesse kasimatusse, ähmase silmavaatega klassikaaslasse täpselt nõndasamuti. (lk 16)
  • Nagu tavaliselt sõitsid Ozu ja Hirame ka sel päeval üheskoos trammiga koju. Meeled pingul Konani tütarlaste pärast kes järgmises peatuses trammi pidid tulema, kõikusid poisid kinnihoidmisrihmade küljes, otsekui asuksid nad väljaspool Maa külgetõmbejõudu. Aga tüdrukuid millegipärast ei tulnud. (lk 17)
  • "Sa võiksid täna mulle külla tulla," sõnas Hirame. "Ma elan Ebisu templi juures. Seal müüakse vardas küpsetatud frikadelle. At sa jeerum — keele viivad alla!"
(Ebisu tempel oli Nishinomiyas üks vanemaid. Ozu mäletas lapsepõlvest, kuidas ema teda iga uue aasta esimesel paeval Ebisu templisse oli viinud.)
"Frikadellivana võtab tühjade varraste järgi arve kokku alles siis, kui sa kõhu täis oled söönud. Aga nägemine on tal sandivõitu. Ükskord ma torkasin paar varrast maa sisse ja tegin näo, nagu poleks neid olnudki. Vanamees ei märganud midagi."
Ühe käega rihmast kinni hoides näitas Hirame, kuidas ta maitsva sojaoakastmega ülevalatud frikadelle ükshaaval suhu oli toppinud. Ozu, kellel kõht alatasa tühi oli, kujutas seda kõike nii elavalt ette, talle näis, nagu tunneks ta isegi sojaoakastme ja prae lõhna. (lk 17)
  • "Unusta see ära," ütles Hirame, kes märkamatult tema kõrvale oli ilmunud. Vaatamata saadud keretäiele, oli ta hääl endiselt lihtsameelne ja ükskõikne. 2Kah mul asi, mille pärast hädakella lüüa."
"Su1le on see muidugi kukepea! Sul pole vähimatki lugupidamist oma kooli vastu."
Ozule ei tulnud pähegi, et kooliau meenutamine niisuguses seoses kõlab absurdselt.
"Kas sinus siis tõesti kübetki koolivaimu ei ole?"
"Mis koolivaimu? Millest sa räägid? Lööming on lööming..." (lk 20)
  • Kõik need aastad, mil Ozu keskkoolis käis, polnud Konani tüdrukud veel kordagi temale ega teistele poistele otsa vaadanud. Ja nüüd äkki —
"Oh heldus!"
Just nii oli tüdruk hüüdnud — üks tüdrukutest valges madrusepluusis.
"Oh heldus!"
Ozu tardus paigale ja püüdis lõtvunud keha võimalikult sirgu ajada. Hirame tõmbas kähku kuuevarruka alla.
"Sa määrid ju sedasi oma riided ära. Vereplekke pole kerge välja võtta."
Tüdruk, kes Hiramega rääkis, oli suurte silmade ja päevitunud näoga. Ta hääl oli kaastundlik ja hoolitsev, otsekui kõneleks ta oma vennaga. Ja just niisuguseid asju ei juhtunud neil aegadel mitte kusagil ega mitte kunagi neil aegadel, mil kõige ilmsüütumatki tütarlaste ja poiste vahelist suhtlemist ebasündsaks peeti.
"Sa käisid täna arstikabinetis ja sulle anti sidet," pöördus suurte silmadega tüdruk oma kaaslase poole.
"Oh jaa! Hea, et see sul meelde tuli."
Pisut unelevate silmadega väikest kasvu tüdruk tuhnis tükk aega koolikotis, leidis sideme ja ulatas Hiramele.
"Tänan," kokutas Hirame, võttis sideme vastu ja hakkas kohmakate liigutustega veritsevat käsivart siduma.
"Oh sind, sõbrakest! Kes siis sedasi seob!"
Suurte silmadega tütarlaps võttis Hirame käest sidemerulli ja sidus ta käe kinni.
"No näed! Teine asi kohe. Nüüd võid varruka alla tõmmata. Elage hästi!"
Enne kui Hirame midagi öelda jõudis, olid tüdrukud läinud. (lk 21)
  • "Kes sulle ütles, et nad siin kandis elavad?" ärritus Ozu.
"Neil võis kusagile asja olla, kui nad tookord selles peatuses maha tulid."
"Asja ..." kordas Hirame mornilt. "Mis asja?"
"Kust mina tean. Võib-olla läksid nad ikebana- või klaveritundi. Tüdrukud ju tegelevad niisuguste asjadega. Kas sa ei ole seda siis kuulnud?"
"Klaveritundi..." kordas Hirame endamisi, nagu oleks see sõna midagi ennekuulmatut, midagi üllast ja suurt, otsekui õndsuse tipp. (lk 24)
  • Loomulikult tunduvad need seisukohad, mis kehtisid kasvatusküsimustes üle kolmekümne aasta tagasi, tänapäeva noortele rumalad ja naeruväärsed. Aga nii see oli. Sel ajal valitses Jaapanis arusaamine, et poisse ja tüdrukuid tuleb seitsmendast eluaastast alates lahus kasvatada. Iga omavahel vahetatud pilku, iga sõna peeti ebasündsaks, rääkimata sellest, et noormehed ja neiud võinuksid üheskoos jalutamas käia. (lk 24)
  • Mõnda aega valitses vaikus. Siis kuulis Ozu sahinat ja nägi Hirame põõsastest välja piiluvat, higist pärlendavat nägu.
"Teeme "varju"," kogeles Hirame erutatult.
Kansai rajooni kooliargoos tähendas "varju" tegemine tütarlaste järel kõndimist, ilma et seejuures sõnagi oleks öeldud.
"Hea küll, teeme "varju", aga mis edasi saab?" küsis Ozu.
"Ma ei tea. Aga teeme "varju"."
"Ütle neile midagi."
"Mina?" Hirame raputas ehmunult pead. "Ma ei julge."
Näis, nagu poleks tüdrukud märganudki, et poisid neile "varju" tegid. Omavahel vesteldes jõudsid nad järgmise tänavanurgani ja läksid siis lahku. Üks tüdrukutest, kes teistest maha jäi, oli suurte silmade ja päevitunud näoga. Ta seisis hetke ja kohendas ranitsat. Ka poisid jäid seisma. Kui tüdruk edasi läks, kõndisid Hirame ja Ozu talle järele. Vahemaa poiste ja nende ees kõndiva tüdruku vahel püsis kogu aeg ühesugusena — ei kahanenud ega kasvanud. Nii tegid poisid tol ajal, üle kolmekümne aasta tagasi "varju". (lk 25)
  • Teiselt poolt telliskivi müüri polnud kuulda ainsatki häält. Vaikus... Suursugune eraldav vaikus... Hirame silitas hellalt kivimüüri.
"Mis sa teed?"
"See müür..." kogeles Hirame. "Minu tüdruk on selle vastu toetunud."
"Lollakas! Täielik idioot!"
Ozu ei teadnud isegi, mis teda ärritas. Võib-olla vihastasid teda Hirame põhjendamatud ja kohatud sõnad "minu tüdruk"... See tüdruk ei kuulunud ju veel kellelegi.
"Sa ei peaks nii labaselt rääkima."
"Kuidas labaselt?"
"Mis tähendab — "minu tüdruk"? Kas see pole siis labane?"
"Hea küll. Aga kuidas ma peaksin teda siis nimetama? Minu pisike? Aga see on ju veel labasem." (lk 26)
  • Äkitselt hakkas koer õues haukuma. Nii võis haukuda ainult tõukoer — kindlasti ainult tõukoer.
"Tobi! Tobi!" hüüdis tüdruk.
Et tüdruku häält paremini kuulda, surusid Ozu ja Hirame ennast vastu kivimüüri.
"Vapustav," sosistas Hirame.
"Mis asi?"
"See maja! Ja koer! Mina pean isegi hiirt salajas pidama..."
Midagi uhkemat, midagi üllamat ja kättesaamatumat ei osanud poisid sel hetkel ettegi kujutada. See oli elu. See oli õnn, kauge ja särav. Nii nad mõtlesid. Aga kumbki ei teadnud siis veel. mida tähendab elu ja mida tähendab õnn. (lk 26)
  • Sellest ajast alates, kui Eiichi arstiteaduskonda astus, oli poja mõtteviis Ozule arusaamatuks muutunud. Kuigi arsti elukutse pidanuks hoopis vastupidist mõju avaldama, tundus Ozule, et kogu Eiichi mõttemaailm on seotud ainult omaenese isikuga.
Erinevalt vanemast õest oli Eiichi kõrgkooli astudes kogu jõu õppimisele pühendanud. Kuid samal ajal märkas Ozu, et poja sõbrad, kes varem sageli nende kodu külastasid, hakkasid millegipärast Eiichist eemale hoidma.
"Meie ellusuhtumine on erinev," väitis Eiichi, kui Ozu sellest juttu tegi. "Nemad korraldavad oma elu tutvustele ja sõprussidemetele toetudes, aga mina käin ise oma teed. Mul pole vaja, et keegi mind tagant lükkaks ka mitte sina, taat."
"Ilma sõpradeta jääb hing kiduraks," oli Ozu neil puhkudel öelnud.
Jäine naeratus väreles Eiichi suunurkades.
"Sa oled härdameelseks muutunud, taat! Ma ei usu, et hing mõnest mehest mehe on teinud." (lk 27)
  • Eiichi meeleolu oli vilets. Lausa valulise selgusega keerlesid ta silmade ees kahte liiki inimesed: ühed, kes vanemate mõjujõule ja sidemetele toetudes karjääriredelil aste-astmelt kõrgemale tõusid; ja teised, kes kõikidest jõupingutustest hoolimata igal elualal settekihti jäid, kuna neil igasugune seljatagune puudus.
Võtame kas või Tahara, mõtles Eiichi. Kas keegi oleks Tahara otsekui kulunud kingapaari kõrvale heitnud, kui tema seljataga oleks seisnud nii mõjukas isa nagu Kuriharal. Kas ma pean kogu ülejäänud elu tõesti Kurihara assistendina mõõda saatma? (lk 77)
  • Umeda jaama juures kõlasid valjuhääldajatest sõdurilaulud. Iga natukese aja järel katkes,muusika ja korrati sõjateadet. Jaamaesisel väljakul kaikusid vägevad hurraahüüded. Kui Ozu P. koliedžisse jõudis, kuulis ta ühest auditooriumist filosoofiaprofessori pateetilist häält: "On tekkinud konfrontatsioon Jaapani vaimse ja Lääne mandunud, materialistliku kultuuri vahel," deklareeris filosoofiaprofessor, kelle hääl crescendoni oli tõusnud. "Kaasaja tsivilisatsioon on pandud kaalukausile. Jaapani missioon... Sõda mandunud kultuurile..."
Aga Ozut ja ta sõpru ei huvitanud need kõrgelennulised filosoofilised targutused. Neid huvitasid lahingud. Ainult lahingud. (lk 99)
  • Millal see sõda kord lõpeb! Kuigi keegi seda valjusti ei öelnud, oli see kogu aeg igaühel mõttes.
Kui sõda veel kaua kestab, tuleb meilgi minna.
Näib küll nii, et sellel neetud sõjal ei tulegi lõppu. (lk 115)
  • Mõned inimesed ei jäta teistele mingit jälge, ükskõik kui sageli nad ka elus kokku ei puutuks. Ja samal ajal on inimesi, kes sind ainult möödudes kergelt puudutavad, ja sa ei suuda neid kunagi unustada. (lk 171)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel