Aspazija

Aspazija, u 1912.

Aspazija (kodanikunimega Elza Pliekšāne, sünninimi Johanna Emīlija Lizete Rozenberga, ka Elza Rozenberga; 16. märts 1865, Miitavi kihelkond, Läti – 5. november 1943, Dubulti, Läti) oli läti luuletaja, näitekirjanik ja naisõiguslane. Tema abikaasa oli luuletaja Jānis Rainis. Eesti keeles on ilmunud Aspazija näidend "Kaotatud õigused" 1909. aastal ning pisut luuletusi ajakirjanduses, kuid korralikku väljaannet avaldamast on eestlasi takistanud võitmatu alaväärsustunne läti kirjanduse ees.

Luule

Jõe pinnal helgib
Sädeledes kuu,
Mind kui kutsuks sinna
Avatlev suu:

"Tule kaugusesse
Kaasa minuga,
Lase ennast sõuda
Näkipaadiga.

Purjed puhtast kullast,
Tüür kui hõbeloit,
Juhivad meid tähed,
Saadab kumav koit.

Tule kaasa sinna,
Kus on õnnemaa,
Vaikne kuu kus kohtub
Päiksetütrega.

Kiir kus kiire seltsi
Säral ühineb,
Vaim kus vaimu juurde
Tundel läheneb.

Igatsus kui udu
Kiiresti seal kaob,
Igavene valgus
Lõpmatusse vaob.

• Aspazija, "Sädelev kuu", tlk Mart Pukits, Järva Teataja, 13. november 1943, lk 4

Jäälossist, kus jätnud talvepere,
kesk lumevallide väravalt
noor kevad tuleb ju ruttavalt,
teeb uueks õhu ja maa ja mere,
ning pakase kristallajastust
kuldpäikese riiki meil avab ust.

Ta purustab hapra härmatisehte,
mis põhjala kuldsepp hõbedast
on valmistand imerabedast,
puud loorib lokkavalt haljaslehte
ja riputab urvad okstele,
viib paisuvad pungad puhkete.

Õhk räitsakakilde ei tuiska enam.
Maad kirgastub smaragdrohelus
ja lillede uhkav kirevus,
on taevaski helesinavalt kenam,
ja päike kõrgelt käib lootusteel,
kus kuu on kahvatult rändand eel.

Musttuhat olendit välimust muudab,
kõik liigub, kasvab, tulvab ja käib,
ürgmuusikast algab, lõpp luulena näib,
päev-päevalt maailm uududa suudab,
kuid üle kõige kui õilistaim
on elupuul õitsemas inimvaim.

• Aspazija, "Kuldne aeg", tlk Mart Pukits, Postimees, 10. mai 1944, lk 4

Torm, tule haara kaasa,
vii kanges vihuris,
mind kõrgemale tõsta
maa põrmust-pihurist!

Oo, taeva tähesära
küll ära keelaksin
ja päikse lõõmaleegid
kõik ära neelaksin.

Nii üles, ikka üles
mind kanna, see mu viis,
ja aina kõrgemale
vii lõpmatusse siis!

Et aja võimsat voolu
ma tunneks õõtsumas
ja igavikku ennast
ka põues tuksumas.

• Aspazija, "Aina kõrgemale" (1895), tlk Boris Kabur, Sirp ja Vasar, 22. märts 1968, lk 3

Vaim kõike seob ja eraldab ja loob —
nüüd, mil on kadund imedesse usk
ja kõige põhjus uuritakse välja,
just see on jäänud imeks suurimaks.

• Aspazija, "Tindipiisk", tlk Ain Kaalep, cit. via: Ausma Medne, "Aspazija", Akadeemia 11/1993, lk 2279

Mis haarab mind, mis tõstab mind
nagu tuul, mis õilmeid kannab —
ei tule väljastpoolt see ind,
minus endas on minu saatuse pind,
mis kõik mu jõu mulle annab.

• Aspazija, "Seesmine torm", tlk Ain Kaalep, cit. via: Ausma Medne, "Aspazija", Akadeemia 11/1993, lk 2285

Ma tahan täiuslikkust,
kesktee — see jäägu must!
Ma vihkan, kuni elan,
hea-halva parajust.

Kui naudingute peeker
mul roosiehtes ees
peaks seisma, seda tõrguks
mul võtma süda sees.

Kas lumivalges rõivas
vaid elu kõrgeid teid
siis käia, kangestudes
kesk talvepakaseid?

Kus küll on hingel asu?
Kus lõpeb mõõn, kus tõus,
kui tormamas on tunded,
mis aina uues jõus?

Ja kus on püsi vaimul,
kui homme ära neab
ta selle, mida täna
veel pühaks sihiks peab?

• Aspazija, "Kus?" (1893–1895), tlk Ain Kaalep, Akadeemia 11/1993, lk 2287–2288

Kui lahkun, siis tahan lahkuda nii,
et siiski terveni
mind endaga unustus kaasa ei vii.

Ma tulin ja tõin teile vastsed ihad
ja vastsed armud
ja vastsed vihad,
minult kuju sai vastne tunnete viirg
ja vastse iluga tähtede kiirg,
sai soojemaks teie tardunud ruum,
kui seda puutus mu hingus kuum,
ja üles sulas te jäätunud rind,
kui kohinal sellesse murdis mu ind.

Kui lahkun, siis tahan lahkuda nii,
et siiski terveni
mind endaga unustus kaasa ei vii.
Oh, püsida kesk teie armastust
nagu kuma, mis päikeseloojangust
on jäänud hõõguma pilvede takka!
Elu jätkaku vaid oma lainetust
nagu meri, ehk küll juba torm jäi vakka.

Kui lahkun, siis tahan mineku eel
oma vaimu valada teistesse veel,
las väge mult saab mõni nõrgemgi meel.
Minu aeg las elab veel tähtede teel,
minu päike las kõigile kiirgama jääb,
vikerkaarena vastu las helgib mu hääb.
Kui mu keha jääb mulda kätketuks,
alt maa veel kostku mu südame tuks!

• Aspazija, "Pärast mind" (1922), tlk Ain Kaalep, Akadeemia 11/1993, lk 2288–2289

Mind võta kaasa, maru,
ma liuglen kesk keeriseid,
mind kõrgemale tõsta
maa tolmukübemeist!

Näe, taevas tähti kiirgab,
ma maha nad sikutaks
ning päikse kuumad leegid
ma lonksaks tilgatuks.

Nüüd kõrgemale üles
mind kanna mühinal,
mind kanna oma süles
kesk mõõtmatut avarust.

Siis aja voolu tunneks,
ta mürin kaasa kutsub
ja terve lõpmatuse
ma oma rinda tuksun.

• Aspazija, "Kõrgemale", Looming 9/2018, lk 1271

Sa ütle mulle – kust kohast saabud?
Kas kõnnid jumalikus kõrguses?
Kus loorberid, kus ehteks erk valgus?
Kel tume ürp on antud rõivaks?
Kuid vastus igavana kõlab:
Mu kodus prahti täis on põrand,
mu kutse heliseb kui lokku lööks:
ma, tuleviku muusa, olen – töö.

• Aspazija, "Tuleviku muusa", Looming 9/2018, lk 1271

"Hõbelinik"

Aspazija ühe tuntuima teose, sümbolistliku draama "Hõbelinik" I vaatus ilmus Karl Abeni tõlkes ajakirjas Eesti Noorus 10/1935, lk 264–265.

Guna:
Kuid luba, vahet teha ma ei taha.
Kel mure suurem, see mul kõige lähem.
Ma õde olen alandatuile
ja kurvasüdamlikele sõbranna.
Nüüd, mine, et su vahetalituseta
ma võiksin kõneleda kõigiga.
...
Te, inimesed, eksite, ma pole
ei võlur ega imetegija.
Ma pole käinud öösel piki metsi,
et võlurohtu teile korjata,
ka haldjatega pole minul suhteid,
ei kurjade, ei hääde vaimudega.
Mul vaim on see, mis peitub minus endas,
ja kui ta näeb ja küünib kaugemale,
siis teadke teie: iga inimvaim,
kes kiindub minevikku, tulevikku,
on paljusilmne muinasjutu jumal.
Ta näeb, mis tema ees ja tema taga,
ta prohvet korraga ning ennustaja.
Kui elukeerises aeg puruneb
ja sajandeid jaotavad kuristikud,
siis vaim kui kotkas lehvib üle kõige
ning laskub tuleviku mägedele.
...
Kui minu hääl te südametes kajab,
kui see teid äratab ja liigutab,
siis tema võim on lausuda vaid seda,
mis lausumatuna on iga hinges.
Mul antud jumalatelt võime öelda,
mis teie oma rinnus hellitand.
Nad andsid mulle hõbeliniku,
mis mähib mind kui teise ihu sisse.
Need peened, õrnad hõbeniidikesed
kui imenärvid juhivad mu tundeid;
ma kolmekordselt kõike näen ja tunnen —
Nii nagu iga lehega ma võpatun,
nii teie valusid ma tunnen kaasa.
Ma laulan hällilaulu inimsoole —
see raskemeelne igatsuse viis —
mis kostub kõrvus nagu lainte kohin,
mis tuleb igavikumerest. — Meri
on heitnud elukaljudele meid,
kus unistuste roosid närtsivad.
See viis meid saadab igavesti siin
kui surmaigatsus ja elujanu.
Ta lakkamatult kostab kõrvus meil
ja kutsub sinna meid, kust tulnud kord.

• I vaatus, III pilt, lk 265

"Castagnola"

Jānis Rainise memuaarteoses "Castagnola" on kaks peatükki ka Aspazija sulest. Tsitaadid väljaandest: Jānis Rainis, "Castagnola", tlk Hannes Korjus, luuletused Margus Konnula (läti keelest), Ivo Volt (itaalia keelest); Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021.

• Kodumaa – mida see sõna tähendab sellele, kes on 14 aastast tast lahus olnud! Ning mitte ainult 14 aastat, vaid lühikese, ülilühikese vahega tervelt 23 aastat! Olla 23 aastat ära lõigatud oma elujuurtest, olla võõrsil, paguluses, ilma tulevikuväljavaateta, ilma lootuseta naasmiseks.

Mitu põlvkonda on selle ajaga elulavalt lahkunud ja uued nende asemele tulnud ning kuskil kaugel maanurgas võib emigrandi kääbas võõrasse liiva mattuda ja jäljetult kaduda. (lk 54)

• Kui toona meie kavatsusest, mille teostamisele olime nõnda vaimustunult asunud, midagi välja ei tulnud, tundsime endid üleliigsetena, miski ei hoidnud meid enam Zürichis kinni. Siin, kaupmeeste linnas, oli elu muust Sveitsist kallim, meie kasinad vahendid hakkasid otsa lõppema. Pidasime aru, kus võiksime odavamalt läbi ajada ja kus oleks meie ruineeritud tervisele sobivam kliima, ning läksime hea õnne peale Itaalia piiri äärde Luganosse. Oli ka teine põhjus, mis sundis meid Zürichist lahkuma, nimelt passiküsimus. Kohalikus politseis tuli registreerimiseks pass ette näidata, jätta залог või leida kohalike inimeste seast käendajad, aga meil selliseid polnud. Riiast lahkudes olime passi asjus ühe seltsimehe poole pöördunud, kes teisigi passidega varustas, aga meie tarvis polnud tal midagi käepärast. Ta andis küll Rainisele ühe kohaliku vallapassi 20-aastase nooruki nimele, aga sellega polnud midagi peale hakata, ning minul polnud üldse mingit tunnistust.

Lugano seevastu on võõramaalaste linn, kus registreerimiste ja tunnistustega ei kiusata ning kus võib pikka aega täiesti vabalt elada – ning meie jaoks oli see õige koht. (lk 56)

• Tuleb veel lisada, et Zürichis olid meie kannul hakanud jõlkuma mingid kahtlased isikud, kes osutusid hiljem nuhkideks, saadetud kodumaalt poliitpagulaste järele nuuskima. Tsaari käsualused üritasid kõigest väest poliitpagulasi näidata tavaliste kriminaalidena, et saavutada nende väljasaatmine ja üleandmine võimude kätte. Iga isiku eest oli lubatud maksta pearaha.

Nagu teada, tegi Düna Zeitung R[ainise] vastu erilist kihutustööd, et tembeldada ta kriminaaliks, neile ei olnud keegi teine nii ohtlik kui see "ideede kandja" ja "fanaatik", "kogu revolutsiooni kurja juur", keda need juba vaimusilmas kujutasid kui ein toter Löwe. Kui sellest kavatsusest midagi välja ei tulnud, hakati kinni teisest mõjutusvahendist, nad lubasid "tapetud lõvi" naha ehk R[ainise] pea eest 10 000 rubla "preemiat", mis oli toonase kursi järgi väga suur summa. Rainis pole oma elu jooksul mitte kunagi saanud nii suurt preemiaraha. (lk 57)

• Meenutagem, et paljalt mõtet vabast, sõltumatust Lätimaast loeti toona kõige suuremaks kuriteoks, riigireetmiseks ja separatismiks ning karistati kõige karmimal viisil. Meenutagem, et sõnad "Läti Vabariik" proklameeriti esimest korda 1905. aasta sügisel kokkukutsutud õpetajate kongressil tolleaegse Romanova tänava majas nr 25.

Huuled, mis siis neid sõnu laususid, on igaveseks vaikima sunnitud, silmad, mis olid meie kõige kallimat ideaali juba vaimusilmas näinud, on kinni vajutatud; need kuumad südamed on igaveseks tuksumast lakanud; aga 1905. aasta revolutsionäärid olid esimesed, kes piinapinkidel valatud verega ristisid meile "vaba Lätimaa". Ärgu iialgi kustugu mälestus neist meie südameis! (lk 58)

• Seda võimsat, traagilist ajalookulgu ja toonaste ideede võitu meenutades on raske oma isikliku elu juurde tagasi pöörduda. Lihtsalt tundub, et kõik isiklikud kannatused, millised need ka polnud, olgu vaimsed või füüsilised, tagakiusamine, vaesus ja viletsus kaovad kui pisikesed piisad suurde valumerre, mis üle meie pea kohisedes kokku lööb.

Ja ometi: me oleme põlvkond, kes ei sure, sest me ei ela ega sure üksi endale, meil tuleb aja käsk edasi anda, elurusudelt see võimalik hea kokku koguda, et elu võiks taas õide puhkeda. (lk 58–59)

Kuumeri kõikjal sädeleb,
sääl valged udulaamad tõusmas,
sääl kaugel kõrgusesse sõudmas
me kahe tiivul südamed.

• Luuletusest "Suveöö" ("Vasaras nakts", 1923–1926; lk 59)
  • "Aspazija. Kahe kodumaa vahel"

• Lugano ja selle ümbrus ongi see õige koht, kus haige hing võib terveneda. Mitut paika hüütakse siin Quisisanaks ("siin saadakse terveks") ja Quisisana see koht ju ongi.

Muutlik loodus on see, mis laotab loori igale haavale, füüsilise tervendamise kohad on näiteks Davos, Sankt Moritz ja teised, kuigi ka siin ja mujal on sanatooriume, ent selle linna ja Ticino piirkonna kütkestavus ilmneb pigem vaimsuses, s.t hingestatud looduses. (lk 124–125)

• Loodus avab siin oma ilu nii tavalisele rändurile kui ka peenetundelisele kunstnikule. Kui palju värve ja värvivarjundeid! Igast mäest lähtub isesugune kaja, mis heliseb petlikult vastu igast ilmakaarest. Mäed vahetavad värve ja piirjooni iga päikesetõusu ja -loojanguga. Hommikul, keskpäeval ja õhtul üllatavad hoopis teised värvid, hoopis teised vormid, mis harmoneeruvad niihästi kirkalt sinise taeva ja hõbevalgete pilvemügaratega ülal kõrgel kui ka tumerohelise järvega all, mis on igast ilmakaarest piiratud mägedega. Sarapuude ja kastanitega ning allpool viinapuualleede, roosade virsiku- ja aprikoosipuudega kaetud mäed kirkas roheluses meelitavad ligi, et mööda nende valgeid radu, mis on näha kaugele, kaugele, asuda teele üles. Aga õige pea need värvid ja panoraamid haihtuvad, ilmuvad tumedamad, pruunikaslillad toonid, mis vastu õhtut muutuvad voogavaks vasekarva punaks. Valged teepaelad ja armsad rajad haihtuvad, kas need olid või neid ei olnud, nähtavale kerkivad järsud kaljurünkad. Päikeseloojangul värvub taevas mägede kohal oranžikaskollaseks ja mäed selle all paistavad pigimustad, otsekui oleksid kaljurünkad ritta sätitud toolid, kus on istunud mingid eelajaloolised hiiud. Otse tipus nende vahel kerkib saatana enda troon. (lk 125)
• Siinne rahvas on andnud mägedele neid iseloomustavad nimed, nii näiteks kutsutakse üht väga ilusat mäge, mis piirab kaarjalt armsat orgu, oma sämbuliste, ajuti valgete helvestega ülepuistatud tippude tõttu Suhkrukoogiks. Ja tõesti, kes eksib hurmavasse Valsolda orgu, mis on peidetud oleandri- ja visteeriapõõsastesse, kus sulisevad ja vulisevad sajahäälselt nähtamatud ojanired, see tunneb end väljaspool tõelust, kui mõnel muinasjutumaal. Mäeharjad ümberringi on tõepoolest nagu suhkrukoogid, mis võetud jumala enda laualt, ja rändajat haarab soov ronida üles mäeharjale ja maitsta kas või raasikene sest jumalikust ambroosiast.

Kuid illusioon haihtub, kui pilk kandub orusuule ja oru vastasnõlvale: seal seisab kui antipood teine mägi, hallikalt kaljune, vähimagi elusa roheliseta, alasti ja sakiline, eemaletõukava välimusega, ja seda kutsutakse Nõiahammasteks. Neid vaadates jõuad tahtmatult veendumusele, et jumalikud Suhkrukoogid pole määratud mitte kellelegi teisele kui saatanlikele Nõiahammastele. (lk 125–126)

• Algul mulle tundus, et kõigi nende mägede peale annab väga kergesti ja kiiresti ronida. Nägin arvukaid radu, mis ulatusid otse ülalt alla, ja arvasin, et need on jalutajate sisse tallatud, kes seal ülalt alla ja alt üles sagivad. Mulle tundus, et pean end vaid korralikult kokku võtma ja veerandtunni pärast olengi üleval! Kohalikud hakkasid minu üle naerma: järsud rajad ei olevat üldse inimeste tallatud, need olevat vihmarajad, mida pidi vesi mäetipust alla jooksvat, ning tipputõusmisest rääkides käib jutt tundidest ja päevadest, mitte minutitest!

Nojah! Nii ju oligi! Kui ma esimest korda mäkke ronisin, polnud see küll mingi mäkkejooks, siis sain aru, kui raske on ronida. Ja mägi, kuhu olin roninud, polnud üldse kõrge; ma ei taha lugejaile sugugi tõde avaldada, jäägu see parem saladuseks, muidu võib juhtuda, nii nagu mul kohalikega juhtus. Võin vaid öelda, et higistasin ja pühkisin üsna kõvasti, kui "oma esimest tippu" tegin, ega olnud "allatulekki tantsusammul lendlemine", nagu olin vaimusilmas kujutlenud.

Püüdsin küll tantsusamme võtta, aga oleksin juba esimesel katsel mõne kaljurusuga kuristikku veerenud, kui Rainis poleks mind kriitilisel silmapilgul kinni püüdnud. (lk 126)

• Sellest korrast sain ka aru, et mägi ja org pole teineteisega üldsegi lähedastes suhetes, et õigupoolest on nad "vaenutsevad naabrid". Sain korrapealt aru vanast tarkusest "abi tuleb mägedelt": eks seepärast abi jääbki tulemata, kui appi hüütakse, või siis tuleb valel ajal ja liiga hilja – sest ta elab nii kõrgel, et allatulek on raske või koguni ohtlik, kuis jõuaks ta iga hüüatuse peale kohale tormata ja eriti kui seal all orus piniseb mingi nõrk nähtamatu hääleke. (lk 129)
• Nõndaviisi sai selgeks teinegi vana ütlus, et "vabadus asuvat mägedel". See on veelgi raskemini saavutatav, sest pole sugugi öeldud, et vabadus tuleb mäelt alla, hoopis orurahval tuleb ette võtta ränk teekond mäkke tema juurde.

Aga siis pole ikkagi teada, millisel mäel vabadus asub. Ja kui sa ronid ja ronid ning arvad viimaks, et oled tippu jõudnud, selgub, et ta ei asu sellel, vaid hoopis teisel mäel. Roni aga uuesti, kui jõudu jätkub! (lk 129)

• Naastes rasketelt sümboolsetelt tõusudelt kergemate, jõukohasemate juurde, peab siiski ütlema, et sealne rahvas külastab väga tihti oma mägesid ja ülepea oma kodukanti. Põhja poolt tullakse lõunasse ja lõunast põhja; pole omamaa nurka, kus ei käidaks ja mida ei armastataks. Need pole sugugi ainult pungis rahakotiga reisivad rikkad. Need härrad kogevad loodusilu õigupoolest vähem kui lihtrahvas, sest nemad peavad juhinduma "reisijuhist" ning vaimustuma nõnda, nagu baedeker ette kirjutab; ja oma hotellidest ei tohi nad samuti kaugemale liikuda, sest määratud ajal tuleb sööma ilmuda. Võib ju ette kujutada, kui palju aega üldse üle jääb, kui päeva jooksul tuleb end 5–6 toidukorrast läbi süüa ja kui iga söögikord koosneb mitmest käigust, just nagu piimajõgede ja pudrumägede maal! Mõnel ränduril ei lase hotellides soetatud kehakaal ja headest veinidest kanged ihuliikmed kõndida, nad peavad piirduma sellega, mida näevad mööda laudsiledat teed sõitvast autost või voorimehevankrist. Üle kaljujärsandike ja -lõhede mäetippudele need muidugi ei pääse, ja mistarvis üldse sellised ekstravagantsused! (lk 129)
• Aga vabad mäeharjad, kus taevas on ligemal kui maa ja kõik tuuled tuhisevad sust üle, kus õhtupuna lõõmab kui tuli lumel ja kuhu ei vii ei siledad sõiduteed ega tõstetoolid – need on inimeste päralt, kel seal all ei ole mitte kui midagi, aga siin tunnevad nad end rikkureina. (lk 129–130)
  • "Veel kord sõnajärg Aspazijale"

Tema kohta

• Öösiti pugesime voodis tihedasti teineteise kaissu, võisime vähemalt koos lõdiseda. Eriti originaalne see meile ei tundunud, oli ju Heine tublisti varem luuleridades ülistanud kaht Pariisi magajat, kes nõnda koos lõdisedes olid ühel hommikul surnuks külmunud. Seda me siiski ei teinud, et neist kahest kuidagi erineda, ent Aspazija kurdab veel praegu, et palju küll ei puudunud ja et süüdi olnud mina.

Lugu oli selline: voodipõhi oli välja veninud, magades veeres üks teise otsa ja ühel õnnetul ööl olin ta unes lausa voodist välja lükanud, sest ta oli mu peale vajunud. Rõhutu tõstis rõhumise vastu protesti. Ta oli põrandale kukkunud, ilma et oleksin ärganud. Aspazija mõelnud siis, et ma oleksin võinud oma protestivaimu parem kuskil mujal käiku lasta. (lk 65)

• Puhta teksti viin Aspazijale kohtumõistmiseks: kohus on karm, mõnikord pean end visalt kaitsma; kui mul pole õigus, teen suure nägelemise peale kogu ehitise ümber. Siis tuleb Aspazija oma tööga lagedale ja kogu protseduur kordub uuesti. Aspazija keskendub rohkem sisule, mina seevastu Aspazija töö välisele vormile. Lõppude lõpuks pole keegi endaga rahul, üksnes teisega. (lk 139)
  • Jānis Rainis, "Castagnola", tlk Hannes Korjus, 2021

• Riiast saabus lühike sõnum, et luuletaja Aspazija on pikema raske haiguse järele jõudnud lõpule oma maise rännakuga. Võime siin vaid kujutleda kurbuse ulatust, millega kogu läti rahvas leinab neil hallidel novembripäevadel oma suurt päikesepaiste- ja elurõõmulaulikut. Rajatagusekski järelehüüdeks tõttab sulg nagu iseendast. Ei ole ju selle valguse ja inimsuse preestritari aatesähvatused ja tundeelamused jäänud hoopis vastukajatuks Eestiski.
  • Oskar Kuningas, "Aspazija – päikese ja armastuse laulik", Järva Teataja, 13. november 1943, lk 4

• A. Birkertsi uurimuse huvitavamaid peatükke on "Luule", mis ütleb palju uut Rainise kunstimeisterlikkuse kasvu kohta. Siit selgub, et Rainise kui luuletaja ideelist arenemist ei mõjutanud mitte Aspazija, nagu on rõhutanud kodanlikud kirjandusteadlased, vaid revolutsiooniline tegelikkus ja Rainise enda tegevus. (lk 484)
  • Karl Aben, "J. Rainis läti kirjanduseuurijate spektris", Keel ja Kirjandus 8/1963, lk 483–485

• Eesti lugejani on Aspazija teoseid seni vähe ulatunud. 1909. aastal tõlkis M. Pukits ta näidendi "Kaotatud õigused", perioodikas on ilmunud üksikuid luuletusi M. Pukitsa ja K. Abeni tõlkes, samuti katkend värssdraamast "Hõbelinik". Kui jõuame kord läti klassika süstemaatilisema tutvustamiseni, kerkib päevakorda ka Aspazija loomingu eestistamine.
• Oskar Kuningas, "Aspazija 1868–1968", Sirp ja Vasar, 22. märts 1968, lk 3

• Selle aja jooksul, mis on möödunud Aspazija surmast, on tema elu ja töö juba muutunud legendiks, milles faktid on segi igasugu juttude ja lausa väljamõeldistega. Poleemika, mis tema ümber tekkis tema eluajal, pole veel tänapäevalgi päriselt vaibunud. Ühele rühmitusele oli ta sotsialist ja võitleja rõhutud inimese parema elujärje eest, teisele töölisklassi reetur või vähemalt eksiideedesse takerdunud inimene, kellel puudus õige arusaamine ajaloo raudsest seaduslikkusest; kolmandate meelest oli ta patrioot ja läti rahva sõltumatuse kuulutaja, neljandate meelest — internatsionalist, kellele rahvuslikkuse idee oli ükskõik ja kes pööras tähelepanu naise, mitte rahva emantsipatsioonile. Kõigis neis iseloomustustes on omajagu tõtt ja nad valgustavad eri aspekte Aspazija ideede ja huvide avaras ringis. (lk 2277)
• Sellise introspektiivse omaenda "mina" uurimise poolest on rikas ka Aspazija luule. Tema romantilist vastuhakuvaimu tähistab selgelt väljendatud individualism, mis juurdub alateadvuses. Tulemusrikkalt tegutseda võib ainult see, kes usub oma ideede õigsusse ja oma võimesse neid ellu viia. (lk 2277)
• Aspazija pöördub tagasi oma idealiseeritud lapsepõlvemaailma. Kuigi musta elumüüri varjus ei puhkegi paljud õied õitsele, püsib lapsepõlv ikka meeles kui väike päikesepaisteline nurgake. Kujundite keeles näitab poetess elavalt maalapse looduslähedust — alates kasteheina otsas kiikuvast ämblikust ja takjast, kes oma okkalises kasukas trotsib sügiskülma, kuni kuuni, kes ehitab habrast silda, ja lõunatuuleni, kes tee ääres istudes puhub armast viisikest hõbevilespillil. See on üksiku lapse maailm, täis personifikatsioone, selles tegutsevad päike, kuu, pilved, linnud, lilled, putukad ja ta kujutluses loodu — muinasjutuolendid, printsess, külmataat. (lk 2278)
• Ent sellest resignatsioonist, maailmavalust ja täitumata igatsustest murrab läbi kirglik elujaatus. Luuletuses "Ilus elu" hüüatab Aspazija, et ilus on meeletus, ilus on ekslemine ja igatsus ja edasisööstmine. Ja kui elu juhtmotiiviks ongi teadmine, et kunagi tuleb kõigele lõpp, möönab ta, et "ometi päikegi loojub lõõmavas ilus". Aspazija luules on üpris vähe romantikuile omast surmaihalust, ta võtab surma kui paratamatut inimliku olemise koostisosa, kuid ei lisa sellele mingeid ülistavaid väärtusi või omadusi. Ta on liialt täis elujanu, liialt vitaalne, et igatseda elu lõppu. (lk 2278–2279)
• Välja arvatud luuletused (eriti viimastes kogudes), kus Aspazija mõtiskleb hinge surelikkuse või surematuse ja teiste selletaoliste probleemide üle, ei ole tema introspektsioon tavaliselt intellektuaalne, ta ei analüüsi oma elamusi, vaid üksnes näitab, kujutab oma tunnete ja meeleolude tõusu ja mõõna. Mulle näib, et peamiselt see seletabki niinimetatud romantilise iroonia puudumist tema luules. Romantikud — Byron ja Heine — katkestavad tihti luuletuses loodud meeleolu, oma tunnete üle viimastes ridades kergelt ironiseerides, ja jätavad sellise meeleolumuutusega mulje, nagu oleks luuletaja vähemalt püüdnud objektiivselt vaadelda oma subjektiivset elamust. Aspazija seevastu ei tasakaalusta oma paatost ega resignatsiooni nõnda, tema võtab oma tunnete tõusu ja mõõna alati väga, väga tõsiselt. (lk 2280)
• Romantilist luuletajat ei huvita tavaliselt inimsuhted, mida loovad ning määravad suuremate ühtsuste grupeeringud ühiste ideede ja huvide raames, nagu näiteks rahvas, usuorganisatsioon, sotsiaalne kihistus, partei. Aga nagu ma juba ütlesin, on Aspazija romantik, kellel on arenenud sotsiaalne südametunnistus. Ajalooline situatsioon, mis on täis poliitilist pinget, suunas tema tähelepanu aktuaalsetele ühiskonnaelu probleemidele ning püstitas küsimuse: kuivõrd on inimese kannatused kosmilist laadi ning seetõttu vältimatud, ja kuivõrd on nad halbade, kuid välditavate väliste tingimuste tekitatud? 19. sajandi ideoloogid uskusid kindlalt progressi: inimese sotsiaalsete tingimuste ja ühes sellega inimese enda loomuse paranemisse. Aspazija jagas seda oma ajastu optimismi; ja nii me leiamegi tema maailmavaates kaks vastandlikku tendentsi — ühelt poolt püüdu põgeneda näotust argipäevast igatsuste ja unistuste maailma, sukelduda maailmavalusse, teiselt poolt tahet võidelda siinsamas, kohapeal konkreetsete probleemidega, et vabastada inimese loovad jõud, kaitstes naise õigusi, kaotades vaesust, nõudes rahva poliitilist vabadust. (lk 2283)
• Aspazija maailmavaate keskset ideed valgustab kõige paremini tema suhtumine sotsialismi. "Sotsialismi" all ei mõelda siinkohal niivõrd poliitilist liikumist või teatud programmiga parteid, vaid marksistlikku sotsialismi kui poliitilist filosoofiat, mille Rainis oli kaasa toonud Saksamaalt 1893. aastal ja mida ta populariseeris Dienas Lapa's. Vaatamata Aspazija toimekale osalusele poliitilises liikumises, mis oli koondunud Dienas Lapa ümber, avaldusid sotsialismi filosoofilised tõekspidamised ja sotsialismi ideoloogia tema ilukirjanduslikes töödes üsna tühisel määral. Aspazija reageeris probleemidele pigem tundmuste kui intellektiga, pealegi reageeris ta just neile sotsialismi aspektidele, mis niiöelda liigutasid tema südant, nagu näiteks võitlus majandusliku ebavõrdsuse vastu, võitlus äärmise vaesuse vastu, mis röövib indiviidilt tema inimväärikuse. Ent kui kindlale ning veendunud individualistile — kuigi see individualism oli võib-olla rohkem tundepärane kui mõistlikul veendumusel põhinev — ei olnud talle vastuvõetav marksismi põhimõte, et indiviidi huvid peavad paratamatult alluma klassi huvidele ja et vastavalt sellele tuleb ka tunnistada individuaalse isiksuse väärtuste piiratust. (lk 2284)
• Aspazija maailmavaate keskmes on indiviid ja tema tundeelu — tema soovid, ihalused, kõhklused, püüdlused, mitte aga inimrühm; selles me ei leia ei marksistide sotsiaalse klassi mõistet ega mitte ka natsionalistide riigikäsitust. Need ideed ilmuvad päevavalgele kaugel perifeerias, kui Aspazija otsib lahendust probleemile, kuidas kindlustada harmoonilist, täisväärtuslikku elu kõigile inimestele. Kui olemasolevad ühiskondlikud tingimused pärsivad sellise eesmärgi saavutamist,siis tuleb püüda neid muuta. Mis suunas neid muuta? Raske on leida selget ja ühest vastust sellele küsimusele Aspazija teostes, siin peab meeles pidama, et ta oli eelkõige luuletaja, mitte poliitikateoreetik — aeg-ajalt osutab ta, eriti esimestes luulekogudes, et hakkab lähenema sotsialistide ennustatud ajalooline maavärin, ülemaailmne revolutsioon, mis vabastab inimese ikkest, ent vahel kujutleb, et elu oma rahvuslikus ühtsuses, rahvas ja riigis, kindlustab inimesele oodatud vabaduse. Niisiis me ei leia Aspazija teostest parema elu retsepti, vaid peamiselt sellise elu nõude. See nõue oli meie romantilise poetessi ühiskondliku südametunnistuse peamine jõuallikas. (lk 2285)
• Olen vaid põgusalt maininud Rainise suurt osa Aspazija elus ja töös. Tegin seda ettekavatsetult. Esiteks: nende kahe vastastikusele mõjule tuleks pühendada eri käsitlus. Kuid teiseks: kuigi Aspazija tuli meie kirjandusse enne Rainist, elas ta oma elu teisel poolel Rainise talendi varjus, ja mul on selline kahtlus, et oma sajandal sünnipäeval ta soovinuks, et tema elutööd hinnataks omaette tervikuna, mitte kui osa nende mõlema kirjanduslikust pärandist. (lk 2285)
  • Ausma Medne, "Aspazija", tlk Ita Saks, Akadeemia 11/1993, lk 2275–2285 (Ettekanne Aspazija 100. sünniaastapäeval Sidneys 28. juulil 1968.)