Turid Farbregd
Turid Farbregd (sündinud 8. märtsil 1941 Gjesdalis) on norra filoloog, leksikograaf, tõlkija ja estofiil. Ta on norra keelde tõlkinud Jaan Krossi, Jaan Kaplinski, Mati Undi, Viivi Luige, Lennart Meri, Friedebert Tuglase, Tõnu Õnnepalu ja Andrus Kivirähki teoseid.
Tsitaate
[muuda]- Oli õnneasi, et eesti kirjandusel on nii palju väljapaistvaid omadusi, kuid minust ei teinud tõlkijat esteetika. See oli poliitiline otsus tegutsema asuda. Oma esimesel külaskäigul Tallinna, Eesti pealinna, kogesin Eestit kui kohutavat vangilaagrit, kus nõukogude väed kandsid hoolt, et eestlased suu peaksid. Minu motivatsioon oli kõnelda maailmale rõhutud rahvast Raudse Eesriide taga. Sel puhul oli "maailm" Norra, minu kodumaa. Kaua aega oli tõlketöö seega vabadusvõitlus.
- Kuna minu pingutuste peamine eesmärk oli tuua kasu niinimetatud "väikestele" kultuuridele, "väikestele keeltele", s.t väikese kõnelejaskonnaga keeltele, on paradoks, et pean väljendama oma tänulikkust inglise keeles, sellessamas keeles, mis tõenäoliselt esindab suurimat ohtu kultuurilisele mitmekesisusele ja nõnda paljudele maailma väikestele keeltele. Järelikult, kui mul peaks kunagi olema piisavalt õnne veel mõne auhinna võitmiseks, kavatsen esitada oma tänuavalduse eesti keeles. On teie otsustada, kas see on lubadus või ähvardus!
- Tänukõne Karel Čapeki medali vastuvõtmisel 2002, Estonian Literary Magazine nr 16, kevad 2003
- Mu eestlastest tuttavad olid Seitsmenda rahukevade paljastustest ärevil. Raamatus esinesid avalikult metsavennad, romaan kajastas nõukogude aja materiaalseid puudusi ja ühiskondliku korra naeruväärsust: muresid inimeste toidu ja loomade sööda pärast, absurdseid tursakursusi jne. Kui mu eesti tuttavad kuulsid, et ma tahan raamatut norra keelde tõlkida, hakkas aga üks ja teine kõhklema: vist ei tasu! Olin hämmeldunud: kas neile on järsku režiim hakanud sümpatiseerima? Aga ei. Nende kõhklemise põhjus oli teine: romaani tüdrukust peategelane oli nii ulakas! Nad ei tahtnud, et niisugune pilt eestlastest välismaale jõuab. See oli mu esimene kokkupuude kujutlusega, et kirjanik on rahva eetiline juht. Kui raamatu tegelane ei käitu eeskujulikult, on rahvas reedetud.
- Huvitav on tõdeda, et tihti needsamad inimesed enam ei mäleta oma hoiakut või seda, kuidas Viivit süüdistati selles, et ta ei kirjutanud mitte eestlastele, vaid välismaal edu saavutamiseks. Ta oli reetur, kes lõi eestlastest ebasümpaatse pildi.
- "Tõlkija mälestusi ja mõtteid seoses romaaniga Seitsmes rahukevad", rmt: "Looming - olemise kehtestamine: Viivi Luik", 2007, lk 39
- "Keisri hull" oli minu kõige esimene eesti keelest tõlgitud romaan ja see ilmus kirjastuses, mis vähemalt tol ajal oli Norra suurim ilukirjanduse alal. Neil oli 50 maailmakirjanduse tippteosest koosnev "Vita" sari ja Krossi teos oli nende hulgas! Sama kirjastus võttis plaani veel kaks Krossi teost, kuid kirjastaja jäi pärast nende ilmumist pensionile ja tema asendaja hakkas hoopis välja andma aafrika naiskirjandust. Paraku on nii, et kirjastaja vaatab alati, kuidas müük on, ja kahjuks peab ütlema, et Eesti raamatute müük pole Norras küllalt suur olnud. Vastuvõtt ajakirjanduses on olnud väga positiivne, ka viimase minu tõlgitud "Rehepapi" puhul, aga müük ei lähe. Ei tea, kas tekiks huvi, kui Putin okupeeriks Eesti? Loodan siiski, et Eesti kirjandus lööb läbi teistel põhjustel.
- Ajalooteema käsitluselt oli "Piiririik" norralastele väga põnev. Mäletan, kuidas üks eesti kirjanik oli sellele nii vastu, et ma seda tõlgiksin ja põhjuseks oli Tõnu Õnnepalu sättumus. Aga selgus, et ta polnud seda ise lugenudki. See oli siin nii uus asi. Leian tihti, et eestlastel on eelarvamusi.
- "Aasta Kultuurisõbra Turid Farbregdi suurannetus toetab eesti kirjandust", Kultuurkapitali koduleht, 10. aprill 2018
