Helju Vals

Helju Vals (aastatel 1957–1960 Helju Heuer; 1. märts 1929 Tartu – 31. mai 2011) oli eesti ajakirjanik, toimetaja ja ilusa eesti keele eestkõneleja. Ta kasutas ka pseudonüüme Hille Sarem ja Krista Varju.

Vals avaldas kaks keeleartiklite kogumikku: "Pipart keele peale: väike õpi- ja lustiraamat" (2000, aastaist 1965–1999) ja "Ei päevagi kirjareata" (2010, aastaist 2004–2010).

"Pipart keele peale"

Tsitaadid väljaandest: Helju Vals, "Pipart keele peale", 2000.

• Iga päev on õpipäev. Igal rahva liikmel lasub vastutus, et jääksime eestlasteks eurooplaste seas.
• [U]mblaused tõukavad lugejaid kirjutajatest eemale. Veel kibedam – inimesi elust eemale.
  • Cit. via: Tiit Maksim, "Järelehüüe keelehoidja Helju Valsile", EPL, 02.06.2011

"Ei päevagi kirjareata"

Tsitaadid väljaandest: Helju Vals, "Ei päevagi kirjareata", 2010.

• Jarek Kasar – niipalju kui mäletan – hakkas enne Chalice'iks, siis alles tuli tunnustus ja rahva armastus. See armastus on ülimalt teenitud, sest algusest peale on Chalice soovinud suuremat meie-tunnet Eesti ühiskonnas.

Oma vaimses küpsuses on ta ikka kõrvu seisnud endast vanemate aatekaaslastega. Olen küpsuse ühe märgina välja kirjutanud tema lause: "Ma ei tea teist keelt, mis sobiks väljendamiseks paremini keelest, milles mõtled." (lk 8)

• Erakorralise näite tilgast, mis karika üle ajas, tõi ajakirjanike keeletoimkonna veebruarikoosolekul haridusministeeriumi mees Jüri Valge: Otepää võistlusraja ääres seisis vaimustust täis koolipoiss, käes suur endatehtud loosung "Go Veerpalu". Eesti meel, võõras keel.

Mida oskame meie, täiskasvanud, poisile asendusloosungiks soovitada, ja et see oleks löövalt lühike? Rühi! Pressi! Edasi! Lõpuni! Pea vastu! Hoi! (= hoi, las lennata).

Kahju küll, kui te ühest, teisest, kolmandast asendusloosungist arvate, et "see pole see", sest siis te juba elategi ainult gou peal. (lk 9)

• Detsembri keskel, kui Ajakirjanike Liidu keeletoimkond sai kokku uue ÕSi tegijatega, küsisime Tiiu Ereltilt, mis talle tänases meedias kõige rohkem vastu hakkab. Vastus ei olnud ootuspäraselt see, et eriti häirib, kui õigekirjast mööda vaadatakse. Ei, kõige halvem on sõnaline labasus, ja näiteid sai palju. (lk 10)
• Kuidas aga elada, tegemata välja kõlbmatutest ametlikest nimedest ja nimetustest? Meie ajal sünnitavad sellist kõlbmatust tegelased, kelle aju on kaubastunud, ja ettevõtlusseadus kaitseb sellist aju. (lk 10)
• Ah kui hea, et meil on ka Maasika-nimeline ööklubi ja ennast Raekoja platsil toidupoeks sättiv Roheline Õun. Kodulinnas hoopis kodusem liikuda. (lk 10)
• Kummatigi on eestipärasuselgi oma äär ja piir, ja nimelt seal, kus koha võtab sisse kõikehaaravus. Uue aasta esimesel nädalal pahandas Tartu keelekaitseühinglane Postimehes, miks on Lotele (nagu eesti loto!) eelistatud võõrapärast Lottet. Küsigem vastuseks, kas juba see ei loe midagi, et leiutajateküla (ei asu Eestis!) on kuulsam kui meie Carmen Kass.

Pahandaja keskendub, tõsi küll, raadio ja televisiooni lohakale hääldusele (t-tt), kuid see ei tohiks anda põhjust halavaks lõpulauseks, et eesti emakeel "rebeneb igast õmblusest". Ei rebene ta ühti! Mina olen Reet Kasiku usku: eesti keelega on kõik korras, harida tuleb keelekasutajaid. Ja kes harituks saada ei taha, neid ei päästa isegi hüüdlause "Kõik kurdid nägijaiks!" (lk 10-11)

• Reaalteadlaste humanitaarialembus lõi jälle välja paar aastat hiljem, 1968ndal. Aare Koppeli uudissõnale teadur lisas teine Tartu füüsik Henn Käämbre soovituse ütelda tömbilt tatsuvate noorema ja vanema teadusliku töötaja asemel nooremteadur ja vanemteadur. Hoopis elegantsem! (lk 11)
• Need näited on jah ühe teadusharu eilne päev, kuid tänasesse toob neid keele katkematu side mõttega: keelmõte (vrd aegruum, tonnkilomeeter, lapsnaine). See avaldus juba akadeemik Harald Kerese loometöös.

Tema päevilt, näib mulle, on tänasesse kandunud ka Tartu füüsikute hoolivus oma rahva saatusest, kus sugugi mitte viimast osa ei etenda keel. (lk 11)

• [Peeter Saari kohta:] Aastaalguse Postimehes nägime sellesama mehe ägedat leppimatust noorte haritlaste seas leviva uuskadakliku väärveendumusega, et eesti keeles ei saavatki seda või teist mõtet väljendada. Saab küll! Ei maksa oma ülbet oskamatust keele kaela ajada. (lk 11)
• Kõige raskem on olnud selgeks teha, kuivõrd kole nähtus on läänemõjuline nominativiit.

Leo Kaagjärv: "Tallinn eelvoor on näide sellest, kuidas nimetava käände kasutamine omastava asemel, mis algas aastaid tagasi vigaste ärinimedega, on mürgitanud inimeste keeletunde."

Mida näiteks ütleb eestlasele Arrak trüffelkoogid? Ütleb, et elame küll Eestis, aga vaimsus on võõras. (lk 12)

• [Tallinna Ülikooli nimest:] Piinlik on olla filoloog, kui nemad seal Tallinna Pedagoogikaülikoolis seletavad, et "linnaülikool ei sobi keeleliselt". Jutt või asi. Toome siia kõrvale sõnapaari Tallinna linnapea, mida me peame seedima tunnist tundi. Linn linna kukil. (lk 12)
• Keel on olemise koda. Mis me oleksime ilma selle kojata? Kodutud! Tuulte tallata, saatuse tõugata. (lk 12)
  • Lõigu esimene lause on tsitaat Martin Heideggerilt.

Tema kohta

• Määratu ja määramatu on olnud Helju Valsi (aastail 1957-1960 Helju Heuer) panus keelehoidu ja -arendusse Eesti Ajakirjanike Liidus, mille auliikmeks ta sai 2002. aastal. Raske kujutleda, millised oleksid 1958. aastal alguse saanud EAL-i keele- ja tõlkesektsiooni jäljed Eesti kultuuriloos, kui osavõturohkete ja üle-eestiliselt alati oodatud avalike keelekoosolekute juhatuselaua taga poleks esimees Henno Meriste kõrval olnud aseesimees Helju Vals kogu oma mõnikord mõistatuslikult keeruka loomuga, ainuomase naljasoonega, allaandmatu ja edasipürgija, terase mõtlemisega otse- ja kaudeütleja.
• Helju Valsiga võidi nõustuda või mitte nõus olla, kuid kedagi ei jätnud ta eales ükskõikseks, ikka sundides juurdlema, kaaluma, hindama, otsustama.
• Helju Valsi rahutu hing ja nõudlik vaim sundisid aatekaaslasi püüdma pealtnäha püüdmatut isegi noil aegadel, mis olnud, nagu nüüd mõnel pool väidetakse, eesti keele, sealhulgas ajakirjanduskeele jaoks erakordselt rängad.
• Ennast määratles Helju Vals paljude jaoks õrritavaltki ainulaadselt - keelenaiseks, et väljakutsuvalt eristuda noist silmapaistvatest isiksustest, keda praeguses ja lähimineviku Eestis on võetud pärjata keelemehe-tiitliga. Väljakutsuvalt eriline ta oligi – mitte kuiv grammatik, vaid rabavalt särav stilist.
• Igikestvas heitluses värdnimede ja värdsõnade vastu, kirjaliku ja väljaöeldud mõtte selguse ja värskuse eest on keeleteadlikud ja -tundlikud kaaskodanikud kuni viimase ajani oodanud abi ja tuge Helju Valsilt, tema sõnavõtmistest leheveergudel. Mõnikord paisus üksnes veel tema peale lootmine koguni avalikeks otsesteks appihüüeteks: "Helju Vals, tulge ja aidake!"
  • Tiit Maksim, "Järelehüüe keelehoidja Helju Valsile", EPL, 02.06.2011