Olena Šuljak

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Olena Šuljak, 2021.

Olena Šuljak (ukraina keeles Олена Олексіївна Шуляк; sündinud 24. jaanuaril 1976 Kiievis) on Ukraina ettevõtja ja poliitik. Ta on 15. novembrist 2021 erakonna Rahva Teener esimees ja 2019. aastast Ukraina Ülemraada liige, samuti Ülemraada aseesimees.

Intervjuud[muuda]

  • Täna on meil hädasti vaja kõikide meie rahvusvaheliste partnerite tuge. Meil on vaja koputada iga Euroopa riigi südametunnistusele, kes näiteks jätkab kaubandussuhteid Venemaaga. Me peame viima nendeni seisukoha, et kui sa pead kaubavahetust Venemaaga, siis sa rahastad sõda, sa rahastad Putinit, sa rahastad kogu seda kurjust, mida Venemaa täna Ukrainale teeb. Ja just Eesti võib olla see riik, kes võiks rahvusvahelisel tasemel toetada Ukrainaga seotud protsesse. Me hindame seda väga kõrgelt ja ma tahan veel kord ekraanilt pöörduda ja tänada igaühte, kes aitab Ukrainat. Meie võit saab kindlasti ka teie võiduks.
  • Ma tunnen Ukraina lapsi, nad õpivad väga kiiresti. Paljud meie lapsed räägivad inglise keeles, ukraina keeles ja kui on vaja, siis nad õpivad ka eesti keelt. See on normaalne, kui sa elad riigis, kus räägitakse eesti keeles, siis on vaja eesti keelt õppida.
  • Osa meie saadikuid on Zaporižžja, Hersoni ja Harkivi oblastides röövitud. Nende juurde tuldi kuulipildujate ja automaatidega ja sunniti neid tegema koostööd Vene võimudega. Aga mul ei ole teada ühtki juhtumit, et inimesed, kes said valitud meie erakonna ridades, oleksid võtnud vastu mingeid vaenlase tingimusi. Aga pöördudes tagasi selle juurde, kui ühtne on täna Ukraina rahvas, arvan ma, et kollaborante meie hulgast palju ei tule.


  • Kahjuks praegu, 58. sõjapäeval, on juba väga selge, et Putini eesmärk on hävitada ukraina rahvas. Hävitada kõik need, kes elavad Ukrainas. Kõik, kes elavad, hingavad, mõtlevad. Sõltumata nende etnilisest kuuluvusest. Kõik need inimesed on Putini jaoks üks ja seesama, mida ta tahab hävitada.
  • Käisin Butšas, Irpinis, Borodjankas ja Hostomelis. Need kõik asuvad Kiievi oblastis, aga maailmas on kõige rohkem tuntud need julmused, mis toimusid Butšas. Ma jõudsin Butšasse umbes siis, kui Ukraina sõjaväelased juba alustasid seal tööd. Kui me kõikide parlamendifraktsioonide esindajatega kohale jõudsime, olid Butša tänavatel veel surnud inimesed. Seda on raske sõnadega edasi anda, sest vahel tundub, et 21. sajandil ei ole see üldse võimalik.
On isegi raske ette kujutada või aru saada, kui suur on nende julmuste sügavus. Me olime väikese kiriku juures Butšas, kuhu oli kaevatud suur kraav. Sinna olid lihtsalt heidetud tavaliste inimeste laibad. Need inimesed ei olnud kuidagi relvastatud, nad ei osutanud vastupanu. Ei teinud midagi sellist, mispärast oleks neid pidanud nii julmalt tapma või piinama.
Butša keldritest leiti kümneid ja kümneid piinatud inimesi. Kinniseotud kätega. Erinevate piinamismärkidega kehal. Me saame aru ja teame, et kümned naised olid vägistatud. Vägistatud oli isegi lapsi. Nägime ka tapetud lapsi. See on näide sellest loomalikkusest, mida Venemaa Ukrainas teostab.
  • Meil on raske ette kujutada, mis toimub Mariupolis. Peale seda, kui kogu maailm sai väga kiiresti teada sellest, mis toimus Butšas, saame aru, et Venemaa on muutnud taktikat ja hakanud peitma oma tapmiste jälgi. Meie info kohaselt on Mariupolis liikuvad krematooriumid, kus juba põletatakse kümneid tuhandeid laipu. Okupandid on juba tänavatelt laibad ära koristanud ja need krematooriumis põletanud. Järgmiseks tõstavad nad haudadest üles surnukehad ja põletavad ka need. Nad arvavad, et nii ei saa maailm teada julmustest, mida nad Mariupolis sooritavad.
  • Olin ise ka Kramatorskis. See on väike linn Ukrainas, kus raudteejaamas hukkus raketirünnaku tõttu kümneid ja kümneid rahumeelseid inimesi, kes lihtsalt perroonil seisid. Praegu on kõik ära koristatud, aga seal on endiselt näha vere jälgi. Vaksali väljakul on siiani laste ranitsad ja kohvrid. Emad proovisid evakueeruda koos lastega. Nad ei ole enam elus. Nende asjade järele ei tule keegi.
  • Kohtusime Tallinnas põgenikekeskuse juhtidega ja leppisime kokku koostöös. Kui selgub, et inimesed, kes siin asuvad, on Vene sõjaväelastest kurjategijate tõttu kannatanud, aga nad on Ukrainast välja sõitnud ja asuvad Eestis, kuid tahaks siiski oma infot jagada, saavad nad seda teha. Me fikseerime, mis toimus inimestega, kes on praegu siin, mitte Ukrainas, ega saa seal tunnistusi anda.
  • Natuke enne sõda, 18. veebruaril, olin ma Müncheni julgeolekukonverentsil. Mul oli palju kohtumisi erinevate riikide esindajatega. Mäletan väga hästi neid sõnu, mida ütles kõrge ametnik Saksamaalt, kui me küsisime nende koostöö kohta Venemaaga. Meile öeldi, et Saksamaa on sõltuv oma valijatest, kes tahavad näha odavaid energiakandjaid. Gaasi ja naftat.
Mul on tunne, et need on erinevad kaalukausid. Ei või võrrelda, et odavad energiakandjad või sajad tuhanded inimesed, kes kannatavad sõjas Venemaaga.
  • Me väga tahaks, et iga riik Euroopas saaks aru, kuidas sõda pole ainult Ukrainas, vaid ka Euroopas ja kogu maailmas. Vastavalt sellele, kui palju Ukraina vastu peab, kui kiirelt tuleb võit, sellest sõltub, milline on Euroopa saatus.
  • Kui te mäletate, siis paljud relvatarned lõhkesid või plahvatasid, sest oli avalikult teada, et sellised tarned tulevad. Seepärast oleme me oma väljaütlemiste suhtes väga ettevaatlikud. Kaasa arvatud nimekirja osas, mis täpselt Ukrainasse tuleb. Kommunikeerime sel teemal väga vähe. Me ei räägi, mis täpselt tuli, mis koguses ja kus need asuvad. Käib tõeline suur sõda, kus Venemaa hävitab kõike ja proovib sisse tungida ka protsessidesse, mis puudutavad relvatarneid.
  • Mõnda aega tagasi läks üks Vene laev sinna, kuhu seda oli varem saadetud. Mis sõjalaevaga Moskva ikkagi täpselt juhtus?
Me näeme, et seda laeva enam ei ole. Meil on praegu Ukraina postmark, kus on kujutatud see laev ja kuhu on kirjutatud tuntud fraas, kuhu see laev peaks minema. Selle margi saamiseks on Ukrainas kilomeetrised järjekorrad.
  • Oleme tänulikud meie armeele, et nad tõrjusid okupandid Kiievist ja Tšernihivi oblastist tagasi. Mitte ühtegi neist linnadest ei vallutatud. Loomulikult olime valmis rünnakuteks, blokaadiks ja isegi keemiarünnakuks. See, et need territooriumid on venelastest vabastatud, on meile suur õnn. Hävitatud on teed, sillad, väga palju on purustatud ka eluasemeid ja administratiivhooneid.
  • Me näeme, kuidas venelased ei suuda vallutada Mariupoli. See on nende jaoks võtmelinnaks, sest Mariupol on 100% Ukraina linn. Venelaste jaoks on Mariupol kont kurgus ja nad on seadnud endale eesmärgi see hävitada.
  • Selles sõjas me näeme, et juhtuvad ootamatud asjad. Ma ei suutnud ette kujutada, et need on 21. sajandil võimalikud, aga Putin on kasutanud kogu inimsusevastasuse arsenali.
  • Keegi ei saa Ukrainas aru, mis on denatsifitseerimine ja mis on Putini peas, kui ta sellest räägib.
  • Pärast Ukrainat võib tulla juba mõni Euroopa Liidu riik. Mulle tundub, et kõik riigid saavad aru, kuidas sellest, kui kiirelt võidab Ukraina, sõltub ka Euroopa saatus. Kui te mäletate, siis mõned välisametnikud rääkisid, et läheb 48 tundi sõja algusest ja me saame uue geopoliitilise reaalsuse. Täna on 58. sõjapäev, aga Ukraina on jäänud Ukrainaks.
  • Meil on Ukrainas kogemus läbirääkimistel Venemaaga juba 2014. aastast. Me teame, kuidas nad oskavad valetada, manipuleerida, eri fakte väänata. Seetõttu on see kõik väga raske. Näeme, et nüüdseks ei ole enam neid metsikuid nõudeid, mida Venemaa esialgu Ukrainale pani.
On võimalus rääkida uutest turvagarantiidest Ukrainale. Näeme, et Ukraina tee NATOsse ei ole nii kiire ja tulemuslik, aga see ei räägi sellest, et Ukraina ei peaks omama turvagarantiisid. Need garantiid, millest me räägime, oleks eri riikidega. Mitte ainult Euroopast, aga näiteks Ameerikaga, Hiinaga. Tahame töötada välja tõeliselt toimivad mehhanismid, mis ei oleks lihtsalt paberil, vaid töötaksid päriselt.
  • Nüüdseks on Ukraina hakanud fikseerima hävitatud infra- ja elamustruktuuri. Esiteks fikseeritakse riigi või kohaliku omavalitsuse poolt. Teine fikseerimine toimub inimeste endi poolt. Meil on digiministeeriumis välja töötatud mehhanism, läbi mille saab mobiiltelefoni kaudu iga inimene, kelle eluase on hävitatud või kahjustatud, sellest teada anda. Informatsioon jõuab kohe analüüsimiseks riigiorganiteni. Nüüdseks on see töötanud umbes kuu aega. Elanikud on teinud enam kui 100 000 teavitust. See tähendab 300 000 või rohkem inimest, kelle kodu on hävitatud. See on väga suur arv ja me saame aru, et see ei ole lõplik. Kõige rohkem on hävitatud loomulikult Donetski, Harkivi ja Kiievi oblastites. Praegu viiakse Ukrainas läbi konsultatsioone, kuidas võiks uuendada linnu ja infrastruktuuri: mis võiks olla esmajärguline ning mille võiks jätta hilisemaks.
  • Kui teile jalutaks tänaval vastu Vladimir Putin, mis te talle ütleksite?
Mitte midagi. Mõrtsukatega ei räägita.


  • Praegu on relvastuse tarnimine prioriteet. Sellest, kas Ukrainal on piisavalt relvastust, oleneb Ukraina võit ja sellest omakorda see, kas Euroopa võidab.
  • Alates sõjaolukorra väljakuulutamisest on parlament kohtunud viis korda, koguneb ka täna. On välja töötatud kõigi poliitiliste jõudude koostööprogramm. Selle järgi peetakse enne seaduste või otsuste eelnõude esitamist esmalt konsensuskõnelusi, alles siis pannakse need kokkulepitud kujul hääletusele. Parlament ei kogune tavakorras, istungid kestavad ohutuse huvides kõige rohkem tund aega, et neist ei saaks Vene relvade sihtmärk.
  • Praegu on tõesti kõik ühtsed, ka praegusel Eesti-visiidil on kaasas üks Porošenko partei esindaja. Oleme praegu kõik ühtne rinne, olenemata sellest, mis parteisse mingi poliitik kuulub. Eesmärk on ühine: Ukraina võit. Soovime, et kui võidame, siis jääks see ühtsus alles. Ukraina rahvale oleks see ainult pluss.
  • Punktid, millest Ukraina ei tagane, märkis president ära sõja alguses: selleks on meie suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus.
  • Okupeeritud aladel käivad inimesed iga päev Ukraina sümbolitega meelsust näitamas. Iga päev võtavad Vene võimud pantvangi kohalike omavalitsuse esindajaid. Kui keegi vabaks lastakse, võetakse kinni keegi teine.
  • Oma delegatsioonis nimetame Eestit väikeseks, aga suure südamega riigiks. Meie andmeil on andnud Ukrainale abi iga kolmas eestlane. See on suurepärane arv.
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel