Tiiu Koff

Tiiu Koff (sündinud 14. augustil 1955) on eesti ökoloog. Ta teeb paleoökoloogilisi uuringuid põhiliselt palünoloogilisel meetodil.

Intervjuud

Kõige pikem periood oli vist neli-viis aastat, kus artikkel pendeldas toimetuse vahet ja lõpuks toimetaja ütles, et ei sobi. Siis lähed uude ajakirja, proovid seal. Tänapäevase projektipõhise majandusega ... noh, selleks ajaks polegi sul enam seda uuringugranti. (lk 67)
[Tudengitest:] Aga nüüd – sügisel tulevad, siis kaovad ära, ilmuvad välja nädal enne kaitsmist ja ütlevad, et tahaks nüüd töö ära teha. Selliseid negatiivseid kogemusi hakkab liiga palju tekkima. (lk 69)
- Tiiu Koff, intervjuu, rmt: Virgo Siil, "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", Argo, 2019

Artiklid ja esinemised

Kõigil neil, kes sündinud enne aastat 1950, on olnud õnn elada kahes geoloogilises ajastikus. Need on holotseen ehk jääajajärgne aeg, ja antropotseen, milles elame praegu.
Aga kui me praegu õue läheme, kas siis saame aru, et elame uues ajastikus? Eestis mitte. Meie seisu võiks nimetada puhta keskkonna lõksuks. Me arvame, et meid maailma mured ei puuduta ja et me neid ei põhjusta.

Samal ajal kasutame me energia tootmiseks põlevkivi ja oleme halvas esirinnas CO₂ koguselt inimese kohta. Me tarbime toitu, mis on toodetud teisel pool maakera vihmametsade hävitamise hinnaga, ja meie poole liiguvad teiste hulgas ka kliimapagulased, kellel ei jätku enam kodumaal puhast vett või kelle kodu ähvardab üleujutus.

Seega: ka meie õhus on uut ajastut tunda ja me ka ise õhutame seda takka.

Tiiu Koff, "Õnnitleme, te elate täiesti uues ajastikus!", Maaleht, 5. jaanuar 2017, artikkel käsitleb antropotseeni alguse määratlust

Linnades asuvate parkide ja teiste haljastute kõrval leidub taimestikuga kaetud tühermaid, mis paiknevad mahajäetud tööstus- ja elurajoonides, endistel raudteetrassidel ja nende kõrval asuvatel maadel ning maanteeservadel.

Kõik käibel olevad nimetused – jäätmaa, tühermaa, pruunväli – kannavad endas negatiivset hinnangut ja tihti kasutataksegi neid alasid ka prügimägedena. Need alad on aktiivsest kasutusest väljas ja võivad olla sellises seisundis aasta-kaks või aastakümneid.

Samas pakuvad nad elusorganismidele mitmekesiseid elupaiku, kannavad teavet ökoloogilisest, kultuurilisest, sotsiaalsest minevikust, olles vajalikud ka tänapäeval, säilitades jälgi varasemate maastike kihistustest, pakkudes varjumisvõimalusi ja elupaiku väärtuslikele liikidele ning teisi ökosüsteemi teenuseid (nt virgestusvõimalused, vee infiltratsioon, nn kuumasaare efekti leevendamine).

Eraldi mainib märkimist, et välja selgitatakse nii eestikeelse kui ka venekeelse elanikkonna ootused ja kasutusfunktsioonid tühermaale. See on vajalik, sest mitte alati ei too maa-alade korrastamine oodatud tulemust, kui pole algselt kaasatud inimesi, et saada teada nende kasutuspraktikaid ja ootusi.
Soovime välja selgitada, kas, mil määral ja mis taimeliigid, elupaigad on huvigruppidele tähenduslikud, mis tähendusi need endas kannavad. Sooviks on, et neist negatiivse tähendusega kohtadest kujundada inimsõbralik linnaruum, kus jätkuks kohta nii loodusele kui ka inimestele ja see aitab leida võimalusi ja lahendusi probleemidele (nagu näiteks prügistamine, tühermaade aktiivsem kasutuselevõtt).
- Tiiu Koff, "Ühe minuti loeng: milleks meile tühermaad?", ERR, 12.12.2016

Õietolmuanalüüs on üks vanemaid ja levinumaid palünoloogia meetodeid, mida on laialdaselt rakendatud erinevates loodusteaduslikes uuringutes. Õietolmuterade väliskestad on küll eriti tugevast materjalist, kuid siiski on nende säilimiseks kõige soodsamad tingimused tagatud suhteliselt happelises ja anaeroobses keskkonnas, kus on vähene mikroorganismide tegevus. Põhilisteks objektideks, mis võimaldavad uurida loodusmaastike pärastjääaegset arengut, on soo-ja järvesetted, mille kihtidest eraldatakse keemilise töötlusega õietolmuterad ja eosed. Mikroskoobi abil määratakse ühes proovis leiduvate õietolmuterade ja eoste liigiline koostis ja hulgaline vahekord. Erinevate taimede õietolmuteri saab eristada kuju, suuruse, välispinna mustri, pooride, astelde ja vagude abil. Õietolmupreparaadist loendatakse teatud kindla summani puude ja rohttaimede õietolmuterad, eosed ning saadakse üldsumma, mille suhtes arvutatakse iga üksiku liigi õietolmu protsendiline sisaldus. Ühest settekihist määratud ja loendatud õietolmuterade ja eoste hulga andmeil saab koostada õietolmuspektri ja eri sügavustest saadud spektreid ühendades saame õietolmuprofiilid, mis kõigi liikide osas kokku moodustavad diagrammi. Teades seoseid taimeliikide leviku ja klimaatiliste tingimuste vahel, on võimalik rekonstrueerida kasvukoha keskkonnatingimusi ning liigestada ja korreleerida settekomplekse. Õietolmuanalüüsi saab kasutada ka esmase inimasustuse kujunemise uurimiseks. (lk 7-9)
Sageli on keskkonnakorraldajate ja looduskaitsjate ees seisnud küsimused, mida ja kuidas kaitsta? Kui veel 1960–1970ndatel oli looduskaitses levinud karmide keeldude aeg ja kaitsealad muudetud reservaatideks, siis tänaseks on need põhimõtted muutunud ja võib öelda, et tänu õietolmuanalüüsile õnnestus selgitada, et osa kooslusi vajavad püsimajäämiseks just vahepealseid häiringuid nagu näiteks tulekahjusid. Läks veel paarkümmend aastat kuni seda jäädi uskuma ja võeti kontrollitud tulekahjud koosluste mitmekesisuse säilitamise abinõude hulka. Sellest järeldus, et looduslike ressursside korraldamine ja otsuste tegemine eeldab pikaajaliste protsesside dünaamika tundmist ja mõistmist. (lk 11-12)
Näiteid võib leida ka meile lähemalt – Rootsist, kus kaitse all olevast kõige vanemast ürgmetsast (Langrumpskogen) kogutud soosetete õietolmuanalüüsi tulemusena selgus, et veel 500 aastat tagasi oli see ala põllumaana kasutusel ja loomi karjatati seal veel 300 aastat tagasi. Metsa ökosüsteemi taastumise dünaamika võib võtta aastasadu ja selle protsessi mõistmiseks võib õietolmuanalüüsist palju abi olla. (lk 12)
Eestis asus õietolmuanalüüsi meetodit rakendama Lennart von Posti õpilane, Paul William Thomson, baltisaksa päritolu Hageri koguduse kirikuõpetaja poeg, kes oli Peterburi ülikoolis loodusteadusi õppinud. Esimesed palünoloogiaalased tööd ilmusid temalt 1925. aastal, kui ta töötas kooliõpetajana Tartus ja hiljem Tallinnas. Suvevaheaegadel töötas ta Tooma Sooparanduse katsejaamas botaanikuna. Neil suvedel kogutud materjali põhjal valmiski Thomsonil esimene artikkel Eesti soosetete õietolmu koostisest. Järgmistel aastatel uuris Thomson soo-ja järvesetteid ning esitas 1929. aastal põhjaliku ülevaate Eesti metsade arengust jääajajärgsel perioodil, milles käsitles ka Läänemere arengu staadiume, inimasustuse ajalugu ja loomastiku muutusi. Vaatamata sellele, et tänaseks on Eestis koostatud üle 400 õietolmudiagrammi, on põhijoontes meie taimkatte arengu skeem jäänud samaks kui Thomson 1929. aastal selle 20 õietolmudiagrammi alusel välja töötas. (lk 13)
Õietolmuanalüüsi alal ei piirdunud P. W. Thomsoni huvi ainult Holotseeni setete uurimisega, vaid ka hilisjääajal toimuvaga ja ta oli ka esimene, kes uuris Rõngu jäävaheaja setete õietolmusisaldust (Thomson 1939). Kahjuks oli ta sunnitud 1939. aastal Eestist lahkuma ja Saksamaal olles tegeles pruunsöe alaste uuringutega. (lk 14)
Radiosüsiniku vanuse määrangutega täiendatud palünoloogiliselt uuritud läbilõigete arvu kasvades selgus, et need õietolmutsoonid, mida peeti samavanuselisteks, ei olnud seda mitte alati. Algselt püüti erinevusi põhjendada radiosüsiniku meetodi ebatäiuslikkusega, vigadega proovide võtmisel ja säilitamisel. Kuid üha täiustuv tehniline baas ja andmete hulk sundisid rohkem tähelepanu pöörama ka õietolmuanalüüsi enda spetsiifikale ja sellele, et ühes proovis õietolmuterade kvantitatiivne ja kvalitatiivne suhe kujuneb paljude tegurite koosmõjul. (lk 16)
Üheks mõjuriks, millele 1980ndatel rohkem tähelepanu pöörati, oli soo või järve suurus. Teedrajavaks oli George Jacobsoni ja Richard Bradshaw artikkel (1981), milles nad esitasid mudeli, näitamaks, kuidas uuritava järve suurus mõjutab erinevate õietolmukomponentide osakaalu. Oluliseks piiriks, kus toimusid muutused osakaalus, oli selle mudeli järgi 100–300 m. Sellest väiksema läbimõõduga uurimisala puhul oli ülekaalus lokaalne komponent (kuni 80%) ja lähikondliku õietolmukomponendi osa oli ca 10%. Alates uurimisala diameetrist 300 m muutus ülekaalukaks regionaalne komponent (ca 75%). See töö oli küllaltki revolutsiooniline, sest kuigi ka varem oli püütud selgitada, miks väiksemate objektide setete õietolmuprofiilid omavahel erinesid, siis nüüd said need mõtted teoreetilise kinnituse. (lk 16-17)
Alates 2000. aastast on õietolmuanalüüsi arengut mõjutanud Eesti õietolmuspetsialistide osalemine rahvusvahelistes projektides nagu PMP (Pollen Monitoring Programme), POLLANDCAL, LANDCLIM, mis on lisanud sidemeid ja toonud Eestisse õietolmuanalüüsi valdkonna tippteadlasi nagu Shinya Sugita, kes töötab Tallinna Ülikooli ökoloogiakeskuse vanemteadurina. Tema poolt loodud mudelites on püütud arvesse võtta nii üksikute liikide õietolmu leviku karakateristikuid (tolmuterade langemiskiirus, tuule kiirus, tolmuterade levik), eri liikide õietolmu erinevat produktsiooni ja uuritava järve või soo suurust ning maastiku struktuuri. Seda kõike selleks, et võimalikult suure tõenäosusega imiteerida mingil alal sellist taimkatet, mis vastab õietolmuspektrile. (lk 17-18)
Jaan-Mati Punning oli mitte ainult radiosüsiniku labori rajaja, vaid ta oli teadlane, kes põhjalikult süüvis ka teistesse meetoditesse, sh õietolmuanalüüsi. Teda huvitasid nii proovõtmise metoodika, laboris proovide ettevalmistamise täiustamine ja andmeanalüüs ning interpretatsioon. Tema poolt esitatud küsimused, mis vahel tundusid segadusse ajavad, sest keegi teine ei osanud niimoodi küsida, osutusid hiljem edasiviivaks ja inspireerivaks. (lk 19)
Õietolmuanalüüsi saja aasta jooksul on oluliselt muutunud andmete interpreteerimine, lisandunud on mudelid ja statistiliste meetodite kasutamine. Kuid ei ole oluliselt muutunud proovide ettevalmistus ja töö mikroskoobiga ega ka proovide kättesaamine pole oluliselt lihtsamaks läinud. Andmete interpreteerimine eeldab meetodi kasutajatelt endiselt väga laia kompetentsi – atmosfääri füüsikat mõistmaks õietolmu levikut, taimeökoloogiat, klimatoloogiat, arheoloogiat, mullateadust jne. Kuigi on lisandunud sadu õietolmudiagramme, mis paistavad silma üha suureneva detailsusega, pole järelduste tase sageli sellele tööhulgale veel vastav. Kasutatavad statistilised meetodid tulemuste interpreteerimiseks loovad küll suurepäraseid võimalusi andmete töötlemiseks, kuid nende väljundi usaldusväärsus sõltub ikka analüüsi enda alustest. (lk 19-20)
- Tiiu Koff, "Sada aastat õietolmuanalüüsi arengut maailmas ja Eestis", Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat = Yearbook of the Estonian Geographical Society, nr 42, aprill 2017, lk 7-22

Välislingid

Tiiu Koff, ETIS