Aigi Rahi-Tamm

Aigi Rahi-Tamm (aastani 1987 Petrova, 1987–2004 Rahi; sündinud 3. augustil 1965 Võrus) on Eesti ajaloolane.

"1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas"

Tsitaadid väljaandest: Aigi Rahi, "1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas", 1998.

• Küüditamised, rahuliku elanikkonna massilised ebaseaduslikud, deporteerimised, olid nõukogude riigi poliitika lahutamatuks osaks. Kuid see polnud kaugeltki nõukogude võimurite originaalne leiutis. Küüditamine oli laialdaselt kasutusel juba muistses Assüürias. Kristlikus kultuuris on laialt tuntud juutide Paabeli vangipõli - juutide küüditamine oma kodumaalt. Frankide keiser Karl Suur deporteeris talle vaenulikud saksid frankide sekka, et nende vastupanu lõplikult murda. Küüditamistel oli kindel ideoloogiline eesmärk — rahvaste assimileerimine, küüditatute võõrutamine oma kodumaast ja kultuurist. (lk 5)
• Nõukogude võimudel oli enne Eesti annekteerimist ja okupeerimist juba väga rikas küüditamiste kogemus. 1918. aastal küüditati eesti enamlaste algatusel Siberisse baltisakslasi ja koos nendega paarsada eestlast. Vene ajaloolaste hinnangul küüditati ainuüksi 1930—32 Stalini režiimi poolt umbes 10 miljonit inimest. Süüdistatuna koostöös saksa fašistidega küüditati terveid rahvaid (volga-sakslased, Mešeti türklased, ingušid, kalmõkid, krimmi-tatarlased, tšetšeenid). Stalini režiimi poolt korraldatud küüditamised erinesid varasemaist selle poolest, et enamasti viidi ümberasustalavad väga rasketesse oludesse — piirkondadesse, kus oli karm kliima, hõre asustus, toidunappus. Suur osa deporteeritutest hukkus. (lk 5)
• Meie maa ja rahva ajaloo mõistmiseks on massirepressioonide uurimisel väga suur tähtsus. Ilma küüditamise teemat avamata on raske (kui mitte võimatu) uurida Eesti sõjajärgset majandusajalugu, eriti põllumajanduse ajalugu. Õigupoolest ongi kolhoseerimise ajalugu kirjanduses, varjatumalt või avalikumalt, seotud kulakluse kui klassi likvideerimise ja Siberisse küüditamisega. Massirepressioonide uurimine on oluline ajaloolise demograafia aspektist. Samuti annab see võtme sotsiaalajaloo, kultuuriajaloo ja rahvussuhete ajaloo mõistmiseks. Küüditamisega seostub pöördepunkt Eesti asustusajaloos. Ja kindlasti jääks küüditamise teemat läbi töötamata hoopis puudulikuks pilt Nõukogude Eesti poliitilisest ajaloost. (lk 6)
• Teadusliku kirjanduse üheks tunnusjooneks on kasutatud allikate avamine teistele uurijatele, viitamine. Viidete puudumine või järelkontrolli mittevõimaldav viitamine kõrvaldab sellised publikatsioonid tegelikust teaduskäibest. Kahjuks on just nii juhtunud suure osa Parteiarhiivi fondidel põhinevate käsitlustega: selle arhiivi teatmesüsteemi ümberkorraldamise äpardused (nimistute ümberarvestustabelid puuduvad) muutsid väärtusetuteks hulga varasemaid selle arhiivi materjalidele viitavaid kirjutisi. (lk 7)
• Küüditamiste uurimise tõstatas tollal veel parteilisele kontrollile allunud eesti ajakirjanduses esimesena Evald Laasi. 1987. aasta novembri lõpus ilmus ajalehes Sirp ja Vasar tema artikkel Mõnede lünkade täiteks.

Mõni nädal hiljem avas oma veerud küüditamise temaatikale Tartu ajaleht Edasi. 15. ja 16. detsembril ilmus Tartu ülikooli õigusteaduskonna dotsendi Herbert Lindmäe kirjutis. Artikli uudsus ja tugevus seisnes eelkõige selles, et massirepressioone käsitles professionaalne õigusteadlane, kes veenvalt tõestas nende kuritegelikkust isegi nõukogude seaduste järgi. Küüditamisi nimetati esmakordselt kuriteoks inimsuse vastu. Need artiklid viisid küüditamiste temaatika kvalitatiivselt uuele tasemele. Kuigi väliselt lähtuti etteantud mängureeglitest (nõukogude võim on põhimõtteliselt hea), kujunes diskussioon kohtupidamiseks stalinismi, tegelikult aga kogu nõukogude süsteemi üle. Diskussiooni juriidilisel perioodil (detsember 1987 — jaanuar 1989) oli Lindmäe vaieldamatult selle liider. (lk 9)

• [1988:] Juulis ilmus Rahva Hääles Eesti NSV peaprokuröri Karl Kimmeli artikkel Kõik ebaseaduslikult represseeritud tuleb rehabiliteerida. Kimmel oli töötanud Eesti NSV prokuratuuris alates 1946. aastast ja seega repressioonide läbiviimisega hästi kursis. Artiklis refereeriti mitmeid Eesti oludes vähetuntud andmeid. Autor oli põhimõtteliselt nõus sellega, et kulaklikele taludele määrati meelega niisugused maksud ja koormised, millega polnud keegi suuteline toime tulema. Tahes-tahtmata tuli kohtupinki minna. Sellest tulenevalt tunnistas ta ka ohvrite rehabiliteerimise vajadust, ent nägi takistust asjaolus, et need kohtutoimikud pole säilinud. (lk 9-10)
• Diskussiooni juriidiline periood kujutas endast stalinistide järkjärgulist taganemist. Ametlikud võimud püüdsid probleemist üle saada poolikute lahendustega ja mõningate omaaegsete vigade tunnistamisega, nähes täiesti õigesti, et küüditamiste ühene ja täielik hukkamõistmine on kohtuotsuseks ka nõukogude võimule ning toob paratamatult esile väga paljude selles kuriteos otseselt või kaudselt osalenud võimurite kuritegeliku rolli. Kui ühiskondlik surve muutus liiga tugevaks, püüti moodustatud komisjonidesse vormiliselt kaasata ka teadlasi. Teadusringkonnad omalt poolt paljastasid ajakirjanduse vahendusel selliste komisjonide (milles osalemisest teadlased ise said mõnikord teada alles ajalehest) loomise silmakirjalikkust. (lk 10)
• 1989. aasta publitsistika üheks keskseks teemaks oli ka omaaegsete juhtivate tegelaste isiklik vastutus, eriti N. Karotamme osa repressioonide läbiviimises. E. Laasi ja K. Tammistu kaldusid Karotammes nägema pigem petetud ja asjade tegelikust juhtimisest kõrvale tõrjutud marionetti kui repressioonide organiseerijat, eelistades panna kogu vastutuse julgeolekuorganitele. H. Ligi seevastu toonitas Karotamme tugevat isiklikku seotust 1949. aasta küüditamise ettevalmistamise ja läbiviimisega. N. Karotamme juhtivat osa 1949. aasta küüditamise läbiviimisel näitas hiljem Parteiarhiivi materjalidele tuginedes ka Lembit Raid. (lk 11)
• Küüditamiste ajaloo uurimisel arvesse tulev allikaline baas on küllaltki lünklik, kuid samas ometi mitmekesine. Küüditamine ise oli salastatud sõjaline operatsioon, millest pole järele jäänud eriti palju materjale. Selle vahetu korralduslik pool ei ole kättesaadavate arhiivimaterjalidega kaetud. Ent massirepressioonide uurimine eeldab ka taustateabe kogumist, analüüsimist ja üldistamist. Küüditamise (mida ametliku terminoloogia järgi kutsuti kulakluse kui klassi likvideerimiseks) õigesse ajaloolisse konteksti panemiseks on vaja tunda EKP ja ENSV valitsuse agraarpoliitika teooria ning praktika üldjooni. (lk 12)
• Käimasoleva küüditamisega samaaegselt toimunud EK(b)P Keskkomitee büroo istungi protokollis pole ainsatki märget asetleidvatest sündmustest. Küüditamisele eelnenud päeva hilistundidel alanud maakonna komiteede istungitel on arutatud peamiselt kevadkülviga seonduvat. Kindlasti mõjutas 25.—29. märtsil toimunu ka kevadkülvi läbiviimist! (lk 12)
• Alles hilisemates maakonna parteikomitee koosolekute protokollides leidub mõningaid selgeid vihjeid aktiivi tegutsemisele eriülesande täitmise käigus. Valitsuse eriülesandesse hoolikalt suhtujaile avaldati ENSV siseministri käskkirjaga tänu ja premeeriti vastavalt nende teenete eest kas lihtsalt tänuavaldusega, tänuavalduse ja 200 rublaga või tänuavalduse ja kellaga. Operatsiooni käigus silmapaistnud partei liikmekandidaate võeti ennetähtaegselt partei liikmeks. (lk 12)
• Sisuliste näitajate järgi on küllaltki raske tõmmata piiri kulakute ja rahvavaenlaste vahele, sest neile esitatud süüdistused on sarnased. Üldreeglina peeti natsionalistideks neid, kellel oli mõni pereliige arreteeritud. Ka kulakute toimikutest leiab rohkelt analoogilisi süüdistusi ning rahvavaenlaste toimikutes domineerib samuti maaküsimus. Rahvavaenlaste toimikutes sisalduvatest dokumentidest on arvukamad protestid maakorralduskomisjoni poolt tehtud talu vähendamise otsuste suhtes. Avalduse esitamisele järgnenud täpsustatud andmete kogumise käigus süüdistuste maht kasvas ega viinud varasema otsuse tühistamiseni. On isikuid, keda on kuulutatud nii rahvavaenlaseks kui kulakuks ning nende puhul on koostatud kaks toimikut. (lk 13)
• Selleks, et loodav andmebaas oleks kasutatav usaldusväärse ajalooallikana, peab ta vastama tervele reale kindlatele nõuetele. Andmebaas peab olema representatiivne (antud juhul haarama kõiki 1949. aastal Tartu linnast ja maakonnast küüditatud isikuid). Kui selles esineb lünki, tuleb needki võimalikult täpselt ära märkida. Kõik isikud peavad olema üheselt ja täpselt identifitseeritavad, st nende andmed peavad olema kokkuviidavad teistes allikates samade isikute kohta esitatud andmetega. Kui me tahame loodavat andmebaasi kasutada ajalooalase uurimuse baasina, peame tema koostamisel arvestama ka kõiki allikakriitika nõudeid. See omakorda eeldab erinevates allikates leiduvate andmete väljaselgitamist ja kriitilist analüüsi. (lk 15)
• Nõukogude okupatsioonivõimudel puudus 1949. aastal korralik ülevaade Eesti elanikkonnast. Selle näiteks on terve rea juba surnud isikute kandmine küüditamise nimekirjadesse. Näiteks 1943. aastal surnud Jaak Hallik saadeti ametlikel andmetel 1949. aastal välja Vengerovosse (ekslike andmete põhjal väljastati tema vennale hiljem koguni rehabiliteerimistõend!); Silvia Tooming, kellel ametlike dokumentide andmetel õnnestus väljasaatmisest pääseda, oli surnud 14. märtsil 1949; ka tema vend Gustav, kes kuulus väljasaatmisele, oli hukkunud 1944. aastal Sinimägedes. Väljasaatmisnimekirjades esines 1947. aastal surnud Karl Zeltermann. (lk 16)
• Massirepressioonide ajalugu puudutab teravalt tuhandeid eesti perekondi. Paljudki meie hulgast on üritanud omal käel lahti sõlmida nende karmide sündmuste saladuste umbsõlmi. Selleks, et saadud tulemusi võiks ka usaldada, on tarvis hästi tunda olemasolevaid ajalooallikaid ja nende kasutamise metoodikat, vallata allikakriitika algtõdesid. (lk 17)
• Töö trükiks ettevalmistamise käigus puutusin kokku veel ühe, esmapilgul isegi ootamatu probleemiga. Minu raamatu üheks tähtsamaks allikaks on küüditamisnimekirjadesse kantute mälestused, mida nad on minuga lahkelt jaganud. Mitmed neist soovisid, et parem kui sellest vanast asjast neile tüli ei tehtaks. Olen austanud seda tahet ning enamus mälestuskilde on viidatud vaid kaudselt — korrespondendi koduvalla või sundasumise koha järgi. Ka mälestustes nimetatud koputajate või ülesandjate nimed on tekstist välja jäänud. Ajaloolane ei ole kohtumõistja ning seni, kuni kellegi süü pole kindlalt tõestatud, ei saa teda ka raamatu lehekülgedel kurjategijaks kuulutada. Võimalikud eksitused oleksid vast liiga traagilised. (lk 17)
• Nõukogudeaegse parteilise kirjanduse andmetel jõudis kulakluse kui klassi hävitamine lõpule 1949. aasta varakevadel. See oligi märtsiküüditamine. Täpsustuseks tuleb muidugi öelda, et see, mis likvideeriti, ei olnud kulakute või selle eestikeelseks vasteks pakutud hallparunite kiht, vaid talumajandusele rajatud põllumajandus. (lk 25)
• Olukord oli keeruline. Sõda jätkus. Kohe pärast rinde üleminekut algasid arreteerimised. Sügisel väljakuulutatud mobilisatsioon Punaarmeesse sundis mehi metsadesse vaijuma. 1944.—45. a vahetusel, uskudes võimude lubadusi, legaliseerus Omakaitse reakoosseis. Enamus neist vahistati. 1945. aastal sõja lõppedes väljakuulutatud amnestiaga tuli osa mehi küll metsast välja, kuid nende järgnev arreteerimine ei süvendanud usku uue võimu seadusearmastusse ning paljud mehed otsisid jätkuvalt metsadest vaiju. Nõukogude okupatsioonivõimude lootused metsavendluse vaibumisele luhtusid. (lk 26)
• Nõukogude süsteemi kindlustamise üheks lahutamatuks komponendiks oli pideva kontrolli kehtestamine kõige ja kõigi üle: arvukate vigade varjamiseks pidi leiduma alati mõni süüdlane, algas arveteklaarimise ja umbusu külvamise pikk vaevarikas periood. (lk 26)
• Maa põliskasutuse aktide väljajagamine oli vaid talupoegade ajutise maharahustamise abinõu. Sellele järgnes kulakluse kui klassi eksproprieerimine maksupoliitika kaudu. Nõukogude riigile tundus see poliitika mitmekordselt kasulik olevat ühelt poolt laekus talupoegade ränkade pingutuste hinnaga (millega nad lootsid osta endale õiguse oma kodudes edasi elada) lisaraha, teiselt poolt pidi see poliitika talumajapidamised varem või hiljem ikkagi välja suretama ning avama tee kolhoseerimisele. (lk 28)
• [Eesti NSV MN 30. augusti 1947 määrusest nr 654 talumajapidamiste maksustamise kohta Eesti NSVs:] Palgatööjõu kasutamine, põllumajanduslike masinate kasutamise, veskite ja teiste ettevõtete ning maa rendile andmise eest süstemaatilise tulu saamine, tegelemine ülesostuga edasimüümise eesmärgil või kauplemine saksa okupatsiooni perioodil või pärast maa vabastamist saksa okupatsioonist, olid põhjused, mis võimaldasid talundi kulaklikuks nimetada. (lk 28)
• Kahekordistunud makse polnud talud enam võimelised kandma ning laostumine oli paratamatu. Ülejõukäiv maksukoorem viis võlgade tekkeni. Aga mis sai võlglastest? Nagu selgub, võidi võlad sisse nõuda talu inventaris, kariloomades, riietusesemetes. Esemete hind määrati jällegi varanduse ülevõtjate poolt. Ka sellest protsessist annavad ülevaate ametlikud dokumendid. Õigemini — need dokumendid reguleerivad seda, mida ei tulnud maksuvõlglastelt ära võtta (et neid mitte kohe laostada).

Esimene selline instruktsioon avaldati 1945. aasta veebruaris. Põllumajanduslikust inventarist ja tööloomadest tuli igale talundile jätta 1 kartuliader, 1 hõlmader, 1 vedruäke, 1 vanker, 1 regi, 1 hobune või paar härgi ühes rakmetega ja 1 noor kuni kolmeaastane tööloom, 1 lehm ja 1 kuni poolteiseaasta vanune vasikas või mullikas, kodulinnud (kanad, haned, pardid) mitte üle 5 igast liigist, 2 lammast ja 1 siga. Lehma puudumisel tuli jätta vabaks üks mullikas või 2 kitse. Tänapäevastes tingimustes elavatele inimestele tunduvad drastilistena ettekujutused maksuvõlgniku ja tema perekonnaliikmeid teenindava koduse sisseseade osas. Võlgnik võis omada tali- ja suveriietest: 1 suve- või sügispalitu, 1 talipalitu või kasuka, 1 taliülikonna (naisisikuile 2 taliriietust), 1 suviülikonna (naisisikuile 2 suviriietust), 1 suvipeakatte ja 1 talipeakatte, naisisikuile oti ette nähtud 2 suvirätikut ja 1 soe rätik või sall, ja peale selle 1 lambanahast kasukas pere (sic!) peale, kes otid alatiselt tegevuses põllumajanduses. Iga töölkäija võis siiski omada isiklikku tööriietust.

Jalanõudest kuulus allesjätmisele 1 paar nahkkingi või -saapaid, 1 paar kummi- ja 1 paar viltjalatseid igaisiku kohta; pesust 3 vahetust iga isiku kohta. Ühe isiku magamiskomplekti moodustasid madrats, padi, 2 voodilina, 2 padjapüüri, 1 vooditekk, 2 isiklikku käterätti.:Kööginõudest võis kasutada teemasinat (kohvi- või teekann või katel tee keetmiseks), priimust (või petrooleumi- või elektrikeetja), 2 ämbrit, 1 pada, lampi, köögilauda, söögikappi, 2 laudlina, 2 teerätikut ja 2 köögirätikut iga perekonna kohta, lisaks 1 komplekti söögiriistu (taldrik, kahvel, kauss, nuga, lusikas) ja 1 komplekti joogiriista (kann või tass, alustass) iga isiku kohta. Kodusest inventarist oli perekonnal lubatud omada 1 kappi (või muud seda asendavat riietemahutit) ja 1 lauda, iga isiku kohta 1 tooli (või taburetti) ja 1 voodit. Igasse tuppa, milles elas maksuvõlgniku perekond, oli ette nähtud ka 1 lamp. Samade normide ulatuses ei kuulunud äravõtmisele ajutiselt äraolevate perekonnaliikmete vara. (lk 29)

• Küüniliselt kõlab punkt, mis säilitas lasterikaste maksuvõlglaste peredele riikliku lastetoetuse. (lk 30)
• Paljudel peredel lasus veel üks ettekirjutamata kohustus. Kui vähegi võimalik, püüti hoolitseda vangistatud perekonnaliikmete eest Jäqekindlalt saadeti pakke ja raha, et nende ränka olukorda pisut leevendada. Palju saadetistest ka tegelikult kohale jõudis, on omaette küsimus. (lk 30)
• 1949. aasta märtsiks olid paljud kulakuteks tunnistatud perepead vanglates, kandmaks karistust ülejõukäivate maksuvõlgade pärast. Talud olid laostatud.

Üks küüditatu meenutab: Peale isa arreteerimist jäi tallu ema kolme lapse ning 86 ja 82 aastase vanainimesega. Talu laostus. 1949. aastaks polnud enam leivaviljagi. Küüditajad imestasid, et nimekirja oli märgitud kulakud, kuid mingit kulaklikkust ei leitud. Sellest saadi siiski lihtsalt üle. Kirjutati: isamaareeturi perekond. (lk 30)

• Nõukogude võimu agraarpoliitikal oli mitu eesmärki. Sellega loodeti välja kumata majanduslikult iseseisev talupoegkond ning leida ressursse maaelanikkonna vaesema osa enese poole võitmiseks, luua eeldused järgnevaks kolhoseerimiseks.

Nõukogude võimu toeks külas pidid saama taluteenijatest, maatameestest ja väikemaapidajatest uusmaasaajad ning punaarmeelaste perekonnad. (lk 31)

• Uute omanike hulgas oli neid, kes suutsidki neile antud talusid majandada (hiljem osutusid nad petetuiks, jäädes kergelt saadust sundkollektiviseerimise käigus ikkagi ilma), mõned neist tehti aga hiljem kulakuteks. Kuid küllalt palju oli uusmaasaajate hulgas selliseid, kellel tarvilikke kogemusi, oskusi ja tahet omamata puudus maaharimise vastu huvi. Osast neist kujunesid nõukogude võimu püüdlikud käsutäitjad. (lk 31)
• Parem polnud olukord ka aktiivi ja ametimeestega. Uus võim pidi läbi ajama üsna juhuslike inimestega. Probleemidest kaadriga annavad tunnistust pidevalt igal tasandil tõstatunud personaalküsimused. Rahulolematust tunti kommunistide nigela järelkasvu ja karistatud kommunistide üsna suur arvu pärast. 1948. aastal oli parteilisi karistusi jagatud 86 korral, ÜK(b)P ridadest visati välja 59 liiget. Aasta jooksul oli liikmekandidaadiks vastu võetud vaid üks kolhoosnik. (lk 31)
• Nõukogude võimu võib võrrelda jäämäega, millest on nähtav vaid väike osa. Teisisõnu — seda süsteemi iseloomustas salastatud asjaajamise suur osakaal. On täiesti selge, et ka see võim oli loonud enda jaoks kindlad reeglid ja erinevate institutsioonide vahelise täpse tööjaotuse, kus oma kindel roll oli nii partei ja nõukogude organitel kui ka hästi väljaarendatud repressiooniaparaadi erinevatel lülidel. Kahjuks katab tollase asjaajamise käiku tänaseni salastamise loor ja tervikpildi asemel saame tegelda vaid üksikutest meile teadaolevatest fragmentidest koosneva mosaiigiga. (lk 35)
• Nõukogude repressiooniaparaat oli suur ja mõjuvõimas, mis haaras mitmeid erinevaid ametkondi. Seetõttu on vähemalt argimõtlemises levinud arusaam, nagu olnuks nõukogude võimul oma alamate kohta kasutada lausa täiuslik informatsioon. Vastavalt seadustele ja eeskirjadele see nii oligi. Võimud pidid omama täpset ülevaadet kõigi isikute liikumistest. Elukohta tohtis vahetada vaid ranges vastavuses passirežiimiga. Passilauad pidid tagama täpse ülevaate kõikide elukohavahetajate kohta.

Tegelikkuses oli olukord teistsugune. Sõjajärgses Nõukogude Liidus oli rahvarinne võtnud enneolematud mõõtmed. Osaliselt toimus rahvahulkade ümberpaiskumine stiihiliselt (ühed lahkusid sõjas laastatud või näljast haaratud piirkondadest, teised naasesid sõjapaost. kolmandad otsisid lihtsalt, kus parem). Mõneti viidi selline ümberasumine läbi võimude eneste mahitusel (see puudutas nt ulatuslikku immigratsiooni Eesti linnadesse ja nn põlevkivibasseini). Riigis, kus korraliku statistikaga on alati raskusi olnud, ei suudetud rahvarändest sugugi korralikku ülevaadet luua. Etteruttavalt võib öelda, et kaasaegsed ei ülehinnanud repressiivorganite omavahelisi sidemeid, see võimaldas mitmetel ohtusattunutel arreteerimisest või küüditamisest pääseda. (lk 37)

• Selgub veel üks tõsiasi: nende eesmärgiks, kes nõukogude riigis tähtsaid otsuseid langetasid, polnud isegi talupoegkonna kui klassi likvideerimine; jõukam osa talurahvast oli nende jaoks "äraneetud", jäädes vaenlaseks ka peale nende vara eksproprieerimist ja kõigi "klassitunnuste" minetamist. Siseministeeriumi ja prokuratuuriorganitelt nõuti, et nad takistaksid kulakute põgenemist maalt. Toonitati, et oma päritolu varjates võivad kulakud muudes kohtades pugeda nõukogude aparaadi töötajate hulka. Kõigi oma alalist elukohta varjavate kulakute ja nende perekonnaliikmete suhtes tuli tarvitada aktiivseid abinõusid paljastamaks nende asukohti. (lk 37-38)
• Selgus, et üldises segaduses oli suutnud Eestisse naasta ka varem nõukogude võimude poolt väljasaadetuid. Ere näide pärineb Rannu vallast, kus valla täitevkomitee (Toomingas ja Peema) organiseerisid 1941. aastal väljasaadetud rahvavaenlaste Venemaalt tagasitoomise. Vallas oli nende tagasitoomiseks organiseeritud isegi rahakorjandus ja palgati üks sovhoosi tööline, keda kui mõnda atašeed Rannu valla täitevkomitees akrediteeriti ja vajalike dokumentidega varustati. (lk 38)
• Mitte kõikjal Tartumaal ei laabunud nimekirjade koostamine ladusalt. Nii kaebas sm Küüt maakonnakomiteesse, et ta on kolm korda vormistanud materjali ühe isiku kohta, et teda kulakuks tunnistada, kuid siiani pole teda nimekirja kinnitatud. Mäksalt kostsid kaebused, et sealne valla parteiorganisatsiooni sekretär Punder ei tegele üldse kulakute väljaselgitamisega. Veski valla parteiorganisatsiooni sekretär olla aga abielus kulaku tütrega ja selle tulemusena on selles vallas ainult seitse kulakut. (lk 39)
• Parteijuht N. Karotamm tõi parteilasele eriti sobimatu käitumise näitena juhtumi Tartumaalt Vaimastvere vallast, kus täitevkomitee aseesimehele Lukasele tehti ülesandeks arreteerida bandiit Helm. Kuid Lukas seda ülesannet ei täitnud, vaid ühel koosviibimisel, rahva nähes laskis ennast maha oma taskurelvast. (lk 39)
• Kõige levinumaks süüdistuseks oli võõra tööjõu pidev (või nt saksa okupatsiooni ajal) kasutamine. Eriti karme süüdistusi põhjustas nõukogude sõjavangide kasutamine. Elva valla 50 kulaklikus toimikus on võõra tööjõu kasutamine leidnud äramärkimist 40 korral, nõukogude sõjavangide kasutamine 21 juhul.

Palgalise tööjõu kasutamine oli üks nendest momentidest, mida õigusriigi seaduste järgi poleks saanud seaduserikkumiseks lugeda ning see ei oleks saanud olla kellegi represseerimise aluseks. 26. septembril 1946 kehtestati ENSV MN määrusega nr 767 palgalise tööjõu kasutamise ajutised eeskirjad, mis kehtisid talumajandeis, kus palgaline töö oli abitöö. Palgatöõjõu kasutamine oli seadusega lubatud. Palkamisel tuli sõlmida tööleping, mis registreeriti kahe nädala jooksul külanõukogus. Selle võis sõlmida ka aastaks, kuid mitte pikemaks perioodiks.

Kooskõlas NSVL Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 1. veebruarist 1930 ning arvestades teostatavat talundite massilist kollektiviseerimist, tunnistati nimetatud määrus kehtetuks alles 1949. а mais, pärast küüditamist. Sellega keelati palgalise tööjõu kasutamise ENSV talundeis. (lk 40)

• Üksjagu küsitav on ka nõukogude sõjavangide kasutamine talutöödel. Pika prokuratuuritööstaažiga K. Kimmel jõudis 1988. aasta juulis inimlikule järeldusele: Küsitav on samuti, kas Nõukogude sõjavange kasutati talutöödel alati üksnes ekspluateerimise eesmärgil või etendas siin mingit osa ka humaansuse põhimõte. Vaevalt võib uskuda, et sõjavangid tundsid end vangilaagrites mugavamalt kui taludes. 1949. aasta võimumeeste arvamus oli teine: inimesed, kelle taludesse saksa sõjaväevõimud usaldasid sõjavange tööle saata, said olla vaid nõukogude võimu kõige paadunumad vaenlased — teisi poleks sakslased ju usaldanud! (lk 40)
• Omapärane kulak oli Karl Pastak, sündinud 1879. aastal. Pärast Vene-Jaapani sõjas osalemist oli ta jäänud tööle Peterburi Erikssoni telefonivabrikusse, 1912. aprillis osales ta Leena kullakaevanduse tööliste streigis, olles ka streigikomitee liige. Sel perioodil oli ta tutvunud Kalininiga ja tegutses Pravda kirjasaatjana. 1919. aastal naases ta optandina kehva tervisega oma isatallu Elva valda. 1944. a hävisid sõjategevuses käigus nii taluhooned kui muu vara. Raskustele vaatamata olid kõik normikohustused riigi ees täidetud. Kolhoosis töötas ta sepa abilisena. 1949. a pärast naise surma elas Karl Pastak üksi. Vastavalt Ministrite Nõukogu määrusele nr 654 kuulutati temagi kulakuks. Põhjuseks näib olevat tema suhteliselt suur talu. Aga talu oli suur sellepärast, et tegemist oli Kalinini kaasvõitlejaga ja just seda asjaolu arvestades olid talumaad jäänud reformi käigus kärpimata. (lk 40)
• Siberi elu tõeline karmus avaldus talvel. Vastukaaluks suve tapvale kuumusele oli talvel väga külm. Lumevallid võimsamad kui majad. Pakane võis ulatuda 40, mõnikord 50 kraadini. Palja põse või lõuaga ei saanud talvel üldse välja minna, sest külm oleks need kohe ära võtnud. Seal valitses ehtne kontinentaalne kliima. Hingata oli valus, sest külm õhk kõrvetas (Iskitimi rajoon). (lk 79)
• Siberisse saadetud eestlaste seas tuli tagasi üks vana komme, mida mälestustes seostati teoorjuse ajaga (aga mille poolest see kolhoosniku elu teoorja elust ikka nii väga erines). See oli varastamine. Riigi või kolhoosi tagant varastamist ei loetud Siberis mingiks patuks, eriti veel, kui sellest sõltus inimese enda ja tema perekonna ellujäämine. Sellele oli ka moraalne õigustus: inimesed, kellelt riik oli võtnud kõik selle, mis neil oli, tundsid õigustust ka selle riigi tagant varastada. Ainult vahele jääda ei tohtinud — selle eest ootasid väga karmid karistused. (lk 93)
• Need perekonnad, kellel oli õnnestunud Eestist õmblusmasin kaasa võtta, olid õnnega koos. Õmblusmasin oli varandus, mida on hellitavalt elupäästjaks ja perekonnatoitjaks kutsutud. (lk 94)
• Nõukogude riigis oli üles ehitatud võimas repressiooniaparaat. Selle üheks osaks olid erikomandandatuurid,mis pidid teostama järelvalvet sundasumisele määratud inimeste üle.

Küüditatute jaoks oli kõige tähtsamaks riigivõimu esindajaks kohalik komandant, Sellest isikust sõltus paljugi. Olemasolevad reeglid ja eeskirjad lubasid tal sundasukaid karmilt karistada. Komandant võis inimesi aresti panna, lasta nad teise kohta üle viia või, kui selleks oli mingi põhjendus, koguni kohtu alla anda. Hea läbisaamine komandandiga andis lootusi paremasse elukohta kolimiseks või õppima pääsemiseks.

• Küüditatute liikumisvabadus oli esialgu väga piiratud. Ka loata naaberkülla minek oli keelatud.

Näiteks kolhoosi paigutatud eestlastel ei lubatud minna naabruses asuvasse sovhoosi ja sealsete saatusekaaslastega suhelda. Iga nädal, kas neljapäeva või reede õhtul, tuli küüditatutel komandandi juurest läbi käia ja allkiri anda, et ikka alles oled (Zdvinski rajoon).

Kui külast lahkumine millegipärast siiski vajalikuks osutus, tuli selleks luba nõutada ja siis koos kaasaantud valvuriga sõita. (lk 99)

• Algkoolide, aga samuti 7-klassiliste koolide õpetajateks olid üsna juhuslikud inimesed. Paljudes mälestustes mainitakse, et koolmeistriks olnud mõni sõjainvaliid, keda vigastused ei lasknud muu töö peale panna. Leiti, et laste koolitamine on selline tubane töö, mis erilist ihurammu ei nõua. (lk 105)
• Kõrghariduseni jõudmine nõudis küüditatutelt väga suurt visadust, võimeid ja ettevõtlikkust. Selline haridustee oli pigem erandiks kui reegliks. Suure enamuse küüditatud noorte haridustee jäi aga poolikuks. Mõni suutis Eestisse naastes jätkata katkenud haridusteed kaugõppe teel kodumaal või, arvestades head vene keele oskust, ka teistes Nõukogude Liidu kõrgkoolides. Paljud pidid aga piirduma vaid saadud "elukooliga". (lk 118)
• Küüditamine, aga võib-olla ohvrite tagasitulek, hävitas ka mitmed omaaegsed käsutäitjad. Eks sõltus see igaühe südametunnistusest. Meie küüditajad poosid end parast meie naasmist, üks metsas, teine voodisamba külge. (lk 129)
• Küüditamine oli oluliseks lüliks Eesti venestamispoliitikas ja see kandis ka märkimisväärseid tagajärgi. Venestumine oli pöördvõrdelises sõltuvuses eestikeelse elanikonna kontsentratsiooniga — kus eestlasi rohkem, seal olid eesti kultuuri mõjud tugevamad. Kus eestlased olid pihustatud venelaste ja teiste rahvaste esindajate hulka, esines rohkem segaabielusid. Nendes kujunes koduseks keeleks vene keel ning pärast sundasumise lõppu jäädi elama Venemaale.

Kõige kiiremini toimus nende laste assimileerimine, kelle haridustee algas Siberis. Taaskohanemine Eesti olude ja eestikeelse haridusega oli paljudele Siberis koolihariduse saanud lastele raske. (lk 129)

• 1949. aasta küüditamisega loodi eeldused massiliseks muukeelse elanikkonna sisserändeks Eestisse. Osa küüditatutest astus segaabieludesse ja assimileerus võõras kultuurikeskkonnas. Sellele tahule on seni vähe tähelepanu pööratud. (lk 129)
• Vaatamata vanema põlvkonna märkimisväärsetele pingutustele säilitada emakeelt ning sidet rahvuskultuuriga ka Siberi sundasumise karmides tingimustes, oleks pikemaajalise asumisel viibimise tagajärjel suurem osa nooremast põlvkonnast kiiresti assimileerunud venekeelseks elanikkonnaks. Mitmed uurimused väidavad, et emigrantide kolmas põlvkond, kes elab rahvusele võõras kultuurikeskkonnas, ei valda enam emakeelt ega oma sidet esivanemate rahvuskultuuriga. Nii on see vabas maailmas. Olemasolevad andmed lubavad arvata, et nõukogude terrorirežiimi tingimustes oleks ümberrahvustamine toimunud veelgi kiiremini. Hruštšovi sula hilinemine kümnekonna aasta võrra oleks vähendanud oluliselt Siberist tagasi pöörduda soovijate arvu. Tagasipöördujate taaskohanemine eesti keskkonnas kujunenuks raskeks. Selline kontrafaktiline oletus kehtib muidugi ainult tingimustel, et sula hilinemisega poleks kaasnenud uued massirepressioonid ja kogu Eesti muutmine venekeelse elanikkonna kodumaaks. (lk 129)
• Küüditamine tähendas talumajanduse likvideerimist Eestis ning sundkolhoseerimist. Repressioonide tulemusena suudeti rahva hulgas külvata hirmutunnet ja vihkamist, üksteise peale kaebamist.

Küüditamine oli ränk katsumus äraviidutele, aga ka Eestisse jäänutele. Pidev hirm, mure ja teadmatus homse ees on jätnud eesti rahva hingele sügava pitseri. Arreteerimised ja küüditamtsed mõjutasid rängalt demograafilist situatsiooni. Sõjaaastail oli tugevasti muutunud rahvastiku sooline ja vanuseline struktuur. Et arreteeritud olid enamasti parimates eluaastates mehed, siis tõusis suuresti fertiilses eas naiste osakaal. Pärast 1949. aasta suurküüditamist ja sellega lahutamatult seotud sundkollektiviseerimist süvenesid eriti maarahva seas lootusetuse ja minnalaskmise meeleolud. Need väljendusid sündimuse langemises, maalt pagemises, enesetappude sagenemises. Kõigele lisaks lõi küüditamine soodsa pinna massilisele sisserändele ja järsule nihkele elanikkonna rahvuslikus koosseisus. (lk 130)