Paula Danziger

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Paula Danziger (18. august 1945, Washington, USA - 8. juuli 2004, Washington, USA) oli USA lastekirjanik.

"Mina, Amber Brown"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Paula Danziger, "Mina, Amber Brown", tlk Evelin Banhard, 2014.


Ainult kaksteist päeva jõuluvaheajani.
Ainult mõni minut veel, ja siis kukun mina, Amber Brown, kokku, sest olen kingituste ostmisest nii kumatud.
Mina, Amber Brown, olen omadega kutu. (lk 3, raamatu algus)
  • Mina, Amber Brown, olen harjunud jõuluostudega... Nüüd, kui meie elus on Max, harjun ma ka hanukaostudega.
Hanuka... See venitas mu nimekirja kenasti pikemaks. Kaheksa päeva tuleb teha Maxile kingitusi. Ja muidugi teeb tema ka mulle kaheksal päeval kingitusi.
Mina, Amber Brown, võiksin sellega lausa ära harjuda... Ma HARJUNGI sellega ära, sest Max ja ema otsustasid, et tähistame kõiki pühasid... Tegelikult, mina ütlen "tähistama", aga nemad ütlevad selle kohta "au sees pidama". Igatahes on see minu arust lahe. (lk 4)
  • "See kukkus ainult ühe jala peale, ära virise," narrin ma teda. "Ega need ju keeglikuulid ole. Pakis on kõigest jalgpall Justinile ja korvpall tema väikevennale Dannyle."
"Nende pakkimine võib küll lõbus töö olla," hakkab Max naerma.
"Prügikotid," kostan mina. "Keskmise suurusega rohelised prügikotid, mis on punase paelaga kinni seotud ja hiigelsuurte punaste lipsukestega kaunistatud... Sedasi saab see tehtud. Nad on poisid ja poistel on ükskõik, kuidas kingitus on pakitud. Neid ei kõigutaks isegi see, kui pakiksin need vetsupaberisse." (lk 5)
See on "Jõulutaat on meie poole teel".
Ma hakkan laulma: "Sa jäta nüüd nutt... Sa ole nüüd hea... Jõulutaat on meie poole teel."
Max lööb ka kampa ja laulab minuga kaasa.
Ta peab koguni viisi.
Mõned inimesed vaatavad meie poole ja naeratavad.
Mõned lausa naeravad.
Mõned hakkavad kaasa laulma. (lk 6-7)
  • Mina aga tunnen end ilmselt natuke imelikult. Isa kolis äsja Pariisist tagasi ja ma kardan, et seetõttu võib mõni asi mulle keeruliseks osutuda, nii nagu tänupühade ajal juhtus. Tean, et kokkuleppe järgi veedan jõulud emaga, aga ka seda, et ülejäänud vaheajast saan natuke aega olla ka isaga. Kuna isal veel oma kodu pole, elan ema juures ja käin isaga väljas. Kui ta mind just New Yorki ei vii nagu tänupühade ajal.
Mina, Amber Brown, pean selle kõigega harjuma. Kuigi mu vanemad ei ela juba ammu koos, on see alles nende ühishoolduse algus... (lk 7-8)
  • Ja siis ma näen seda - absoluutselt täiuslikku raamatut Mrs Holtile. See on päevaraamat kogu aastaks. Sinna on märgitud pühad, erilised tähtpäevad, lõbusad ettevõtmised kogu klassile.
Mulle, Amber Brownile, meeldib see raamat tohutult ja ma tean, et Mrs Holtile meeldib see raamat samuti TOHUTULT.
"Ma loodan, et keegi teine seda talle ei kingi," ütlen Maxile, "ja ma loodan, et ta laenab seda mulle ka." (lk 8)
"Vaat siis," ütleb Max. "See on kahtlemata tähistamist väärt päev."
Kui mina, Amber Brown, koju jõuan, kirjutan sedamaid Justinile, kes kolis Alabamasse, ja räägin talle sellest putuka ausambast. See ajab ta kindlasti naerma. (lk 9)
  • "Läbi lume sahiseva sõidab kaanike," laulan mina, Amber Brown, viisist täitsa mööda.
"Aisakell lööb pilla-palla ..." Mu ema ei pea ka viisi.
Tädi Pam, mu ema õde, ütleb, et me laulame nii mööda, et tal kukuvad kõrvad peast ära. Ma pole kunagi näinud, et kellelgi kõrvad peast ära kukuksid (lk 11)
  • Vaatan ema poole, kes kontrollib, kas kõik kalliskivid on ikka kindlalt kinni pildiraami küljes, mille ma tegin vanaema Brownile, isa emale.
Ma nägin Floridas elavat vanaema Browni viimati enne seda, kui isa Pariisi sõitis.
See kurvastab mind, aga nüüd, kui isa on tagasi, saame ehk vanaemale millalgi külla sõita.
Võtan tavalise pildiraami ja hakkan sellele kivikesi ja pärleid külge kleepima. Kui see saab valmis, panen raami sisse enda pildi. (Ja lisan ka pildile kalliskive.) (lk 13)
  • Võtan ette ühe Maxi kingituse.
See on soola- ja pipratoosi komplekt, mille leidsin 99 sendi poest. Ma kleebin nende külge palju kivikesi.
Ma arvan, et see toob Maxile naeratuse näkku.
Näitan seda emale. "See on keeglitreenerile parim kingitus, on ju? Sellega ma küll mööda panna ei saa."
Ema muigab kalliskividega kaetud soola- ja pipratoosi üle, mis on keeglikuuli- ja kurikakujulised, ja siis ta ütleb: "Ta on kindlasti väga rõõmus, et sa talle ise kingituse tegid."
Ma kaunistan Maxi kingitust.
Ma tean, et see on natuke maitsetu, aga vaimukas on see ka.
Kurikale kleebin kalliskive nii, et need moodustavad X-i, mis on nagu löögi peale laiali paiskuvad kurikad.
Kuulile aga hakkan kivikestest tegema kujundit, mis meenutab kurikate asendit enne lööki. (lk 14)
  • Sel ajal, kui ma silmi kinni hoian, juhtub midagi hirmsat!
"Oi-oi," ütlen ma, kui silmad lahti teen.
Liim on tuubist välja valgunud ja mu käsi on sellega koos.
Mu sõrmed on kokku liimitud. Ja keeglikuul ning liimituub samuti... Need kõik on mu vasaku käe küljes kinni.
See ei ole hea.
See on lausa väga paha.
Hakkan vasaku käega silmi hõõruma, aga ema haarab sellest ruttu kinni.
"Ära katsu oma silmi!" hoiatab ta.
Ma ei katsugi.
Tema käsi, mis hoiab minu oma, on nüüd kinni minu käe, keeglikuuli ja liimituubi küljes.
"Nüüd oleme küll omadega plindris," ütlen mina. (lk 15)
  • "Ema," ütlen ma. "Isa jõuab varsti siia, ta viib mu õhtust sööma. Äkki läheme kõik koos?"
Kingi ma tean, et see pole hea idee, unistan mina, Amber Brown, vahel ikka veel sellest, et mu vanemad hakkavad uuesti koos elama.
See oleks võimalik vaid siis, kui ma nad kokku liimiksin.
"Koos sööma???!!!!" ema raputab pead. "Ei tule kõne allagi... SELLEST küll midagi head ei tuleks. Ei, mida vähem ma su isa näen, seda parem."
Mina, Amber Brown, vihkan seda, kui mu ema niisuguseid asju ütleb. Ma tunnen end siis alati väga halvasti.
Arvasin enne, et mu ema on peaaegu täiuslik, aga sestsaadik, kui ta sai teada, et isa tagasi kolib, on ta veidi imelik olnud... Ja vahel on ta isast rääkides õel. (lk 16)
"Ma lähen toon," ütlen mina ja tõusen püsti.
Ema käsi liigub kaasa, kui ma seda teen.
Saan aru, et kui tahan lakieemaldajale järele minna, tuleb sellest üks ema ja tütre ühine ettevõtmine.
Saan aru ka sellest, et kui mul on vaja kempsu minna, pole see sugugi üks ema ja tütre ühine ettevõtmine, vähemalt mitte enam minu vanuses.
Kui me emaga nii lähedalt seotuks jääme, kisub asi kahtlemata piinlikuks.
Läheme trepist üles, käed kokku liimitud, ja jõuame ema kosmeetikakapi juurde.
Küünelaki eemaldaja...
Sellest on abi. (lk 16-17)
  • [Brandi:] "Ma lasen kõrvaaugud teha! Mu vanemad ütlesid, et see on mu jõulukingitus... Ja tead mis? Kelly vanemad lubasid tal ka kõrvaaugud teha!" Mul hakkab kõhus keerama.
Ma tahaksin nutta.
Mu kaks sõpra teevad kõrva augud ja mina pean ootama, kuni saan kaheteistaastaseks.
Sinna on rohkem kui kaks aastat aega. See pole aus. (lk 18-19)
  • See, et ema ise pidi seitsmeteistkümnenda eluaastani ootama, enne kui võis kõrva augud teha, ei tähenda, et mina pean kaheteistkümnendani ootama. (lk 19)
  • "Ei," raputab ema pead. "Ma ju ütlesin, et pead ootama, kuni saad kaksteist. Ma tahan, et sa nii kaua ootaksid. Sa pead olema piisavalt vastutustundlik, et ei laseks kõrvadesse põletikku tekkida. Amber, sa ei suuda üldse korda hoida. Su tuba on kogu aeg sassis... Ja isegi kui ma ümber mõtlen, ei juhtu see enne, kui olen näinud mitut head tunnistust. Sa pead tõestama, et oskad vastutustundlik olla."
"Ma luban," ütlen mina. "Ma luban, et olen hea laps. Ma olen ju praegu vastutustundlik. Mu hinded on viimasel ajal väga head. Ja ma luban, et hoian oma toa korras ja puhta."
"Kui seda kõike oled teinud, siis ma mõtlen selle üle... Aga mitte enne."
"Ema!" palun mina.
Ema raputab pead: "Jutul lõpp." (lk 21)
  • Isa noogutab ja vaatab mind. "Sul on see T-särk, mille New Yorgist ostsime."
Isa ostis selle mulle tänupühade ajal ja sellel on kirjas "TÄNA ÕNNE, ET SA POLE KALKUN."
Kui ma sellega koju tulin, küsis ema seda vaadates: "Kas su isa ostis endale sellise, millel on kirjas "MINA OLEN KALKUN"?" (lk 22)
  • Annan isale tervituseks suure musi ja siis annan emale hüvastijätuks suure musi.
Ta nagu pühiks käega üle põse.
See teeb mulle haiget.
Ta pole kunagi varem minu musi ära pühkinud.
Ega mul mingeid koerapisikuid küljes ole.
Ma hammustan huulde.
Mina, Amber Brown, olen veidi segaduses... ja väga kurb... ja siis ma saan asjale pihta.
Äkki pole ta minuga rahul, kuna tahan kõrvaauke teha? Aga ma arvan, et tegelikult on asi selles, et emale ei meeldi, kui isa mulle musi annab ja mina seejärel kohe ema musitan. (lk 22-23)
  • "Vaata, et ta liiga hilja peale ei jääks," kordab ema. "Homme on koolipäev."
Isa ütleb: "Sarah, see on minu aeg Amberiga. Ühine hooldusõigus, eks ole?"
Ühine hooldusõigus... Hakkan neid sõnu juba vihkama. Mulle tundub, nagu poleks ma enam mina ise... nagu ma oleks vaid osa neist... Nagu tähendaks ühine hooldusõigus, et kumbki saab ühe jala, ühe käe... või et kuulun üleni ühele neist, aga seda ainult teatud ajaks... Ja mulle, Amber Brownile, see ei meeldi. (lk 23)
Kui üks lapsevanem mulle musi annab, ei tohi mina kohe teisele musi anda, sest muidu on peaaegu nii, nagu nad musitaksid teineteist.
Nagu oleks tegemist mingi lahutatud vanemate nakkusega, millest peab tingimata hoiduma.
Lahutatud vanemate lastele peaks olema reegliraamat, kus on kirjas iga pisiasi, mida meil tuleb meeles pidada.
Mina, Amber Brown, arvan, et ka vanematele peaks olema samasugune raamat... Ja esimene reegel peaks olema see, et nende lastele ei tohiks olla mingit reegliraamatut. (lk 24)
  • Olen oma ema peale praegu väga pahane.
Ta ei luba mul kõrvaauke teha.
Ta on isa juuresolekul nii õel.
Ta käitub hoopis teistmoodi kui see ema, keda ma olen alati tundnud.
Aga kui ma seda kõike isale räägin, läheb ta uhkeks, et on neist kahest parem lapsevanem... Ja ka tema teeb vahel asju, mis mind hulluks ajavad. (lk 25)
  • "Nagu ütleb su tädi Pam - minek!" kostab selle peale isa ja me sõidame minema.
Mina, Amber Brown, jään selle üle mõttesse.
Tädi Pam on mu ema õde, ja kas nüüd, kui mu vanemad on lahutatud, võib isa veel ikka korrata seda, mida ütleb mu ema õde, isa endine käli? (lk 26-27)
  • Mina, Amber Brown, mõtlen ka selle peale, millega ma nüüd siis hakkama sain... Ma ju otseselt ei valetanud isale, aga ma ei rääkinud talle ka kogu tõde... Ma ju nii väga-väga tahan endale kõrvaauke... Ja isa ei keela seda... Ja ma olen tema tütar ka... See tähendab, et mul peaks olema lubatud vähemalt ühte kõrva auk teha... Ja ema võib saada ainult poolenisti pahaseks, sest neil on ühine hooldusõigus ja seega olen ma neile kahe peale ja kumbki arvab, et kuulun talle... Seega on mul auk ainult selles kõrvas, mille hooldusõigus kuulub emale... (lk 27)
  • "Vrrnnn-vrrnnn," teeb isa sõites.
Sellist häält tegi ta siis, kui ma väike olin.
Ta pöörab pea minu poole ja naeratab.
"Vrrnnn-vrrnnn-vrrnnn," häälitsen ka mina ja siis laulan: "Kõrgustesse viib me tee."
See on pärit laulust, mida isa mulle tihti laulis..., siis, kui ta tõstis mu kätel kõrgele oma pea kohale ja mina mängisin lennukit.
Laulame koos.
See on miski, mis kuulub meile kahele... Seda tuleb meeles pidada ja jätkata. (lk 27)
  • Ehk peaksin talle nüüd kohe tõtt rääkima?
Kui ma seda teen, olen ilmselt ainuke neljanda klassi tüdruk kogu maailmas, kellel pole kõrvaauke.
Kui ma seda ei tee, on mul küll kõrvaaugud, aga ka väga pahane ema... ja ilmselt ka väga pahane isa..., aga antud juhul võrdub üks pluss üks kahega - kahe augustatud kõrvaga. (lk 28)
  • Ma loodan, et isa ütleb selle sõna, mida ma tahan kuulda.
Selle asemel küsib ta autot parkides: "Amber, kas nad lasevad tõesti kõrvaaugud teha?"
"Ausõna," vastan mina ja ootan, et ta küsiks, mida ema sellest arvab.
Ta ei küsi seda.
Ta noogutab. "Siis võid lasta endale ka teha. Ma usaldan sind."
Millegipärast aiman, et tunnen end oma teo pärast hiljem väga halvasti, aga tunneksin end veel halvemini, kui mul kõrvaauke pole.
Ma olen väga elevil... ja väga närvis... Ja mitte ainult selle pärast, et mulle tehakse kohe kõrvadesse augud. (lk 28-29)
  • Miski ütleb mulle, et see on kõige halvem tegu, mida mina, Amber Brown, olen oma elus teinud.
Aga nad on selle ära teeninud. Mis nad siis kohtlevad mind nii, nagu poleks mul üldse õigust oma tahtmist saada... Alati on kõik nii, nagu nemad tahavad. Ühine hooldusõigus... Minul igatahes on oma kõrvade hooldusõigus... ja ma tegin just seda, mida mina tahan.
Isal on praegu väga hea meel, aga ma tõesti kardan, et kui ema sellest kõigest teada saab, pole tal enam sugugi nii hea meel.
Ja mina, Amber Brown, pole sugugi kindel, et mul on oma teo üle hea meel. (lk 31)
Aeglaseks toiduks nimetame isaga seda, kui läheme tavalisse restorani. (lk 32)
  • Oh ei... Toiduüllatus... Viimati, kui isa nii ütles, viis ta mind Jaapani restorani ja me sõime sushit. Toorest kala. Alguses tundus mulle, nagu sööksin midagi, mis on kunagi olnud lemmikloom akvaariumis, aga siis harjusin mõne asjaga isegi ära ja mõni asi hakkas mulle isegi maitsema... Välja arvatud üks asi, mida kutsutakse uniks, see ajas küll südame pahaks. Kaheksajalg ja kalmaar olid ka jäledad, väga jäledad... Ja mitte ainult seetõttu, et nad kuuluvad pigem "Väikese merineitsi" filmi.
Nii et kui mu isa räägib "toiduüllatusest", teeb see mind, Amber Browni, veidi närviliseks. (lk 32)
  • Mu nina läheb natuke vesiseks.
Ma nuuksatan.
Ma nuuksatan veel kord ja ütlen: "Sa lubasid."
"Ma lubasin?" küsib tema.
"Sa lubasid, et ma tulen kaasa, kui lähed üürikorterit valima... Et ma saan ka oma sõna sekka öelda... Ja nüüd tegid seda ikkagi ilma minuta."
Isa toetab end vastu autot ega ütle sõnagi. (lk 36)
  • Ja mind häirib veel üks asi... Kohe väga häirib.
Ma tahan, et isa vabandaks sellepärast, et ta oma lubadust murdis.
"Kallike," ütleb isa. "Kõik läheb hästi. Ma luban seda sulle."
Kuidas ma saan teda usaldada? (lk 37)
  • Savannah kiikab autosse ja jääb mulle otsa vahtima.
Siis vaatab ta mu isale otsa.
Siis vaatab ta jälle mulle otsa. "Kas sul juhtus midagi?"
Ma nuuksatan.
Mul on hea meel, et hakkab pimedaks minema ja ta ei näe, kui punased ja paistes on mu silmad ning et mu nägu on täitsa lapiline.
Palun mõttes, et mu silmad poleks nii punased ja paistes ning nägu nii lapiline.
Igaks juhuks poetan: "Allergiline. Ma olen allergiline."
"Millele?" on Savannah murelik.
Tahan talle vastata: "Taipamatutele isadele," aga ütlen hoopis: "Paljudele asjadele ... Aga ära muretse, see pole midagi hullu." (lk 39)
  • "Tahad, ma näitan sulle maja?" küsib Savannah. "Ma võin mängida kinnisvaraprouat ja sina tema klienti."
Jään natukeseks mõtlema, kui lõbus see võiks olla.
Mulle, Amber Brownile, meeldib teisi inimesi mängida.
Aga seekord ei ole midagi mängult.
Kõik on päriselt.
Isa ütleb: "Aitäh, Savannah, aga tahan ise Amberile maja tutvustada. Ja tahaksin temaga natuke aega omavahel rääkida. Ole nii hea ja mine üles ning ütle oma isale, et me tuleme umbes kümne või viieteistkümne minuti pärast teisele korrusele õhtust sööma."
Savannah paistab pettunud.
Mina olen ka natuke pettunud.
Alati on tore leida teisi, kes mängida tahavad, isegi kui nad on sinust natuke nooremad. (lk 41-42)
  • Vaatan isale otsa, ma ei naerata. Ma ootan, et tema midagi ütleks.
Ja ta ütlebki: "Amber. Anna mulle andeks."
Lõpuks ometi.
Vaatan talle ikka veel otsa.
Tema jätkab: "Oleksin pidanud seda kohta sulle enne näitama. Anna andeks, et ma sõna ei pidanud. See lihtsalt tundus nii hea mõte olevat. See on väga kena maja... Ja me Jimiga oleme sõbraks saanud ning tal on toredad lapsed. Nad on tore perekond. Ja mõnikord... Amber, mõnikord tunnen ma end väga üksikuna. Ma jõudsin alles Pariisist tagasi. Sina oled suurema osa ajast koos emaga. Ma teen päevad läbi tööd ja jään õhtuti kauemaks kontorisse, sest ma ei taha Donaldsonide perel jalus olla. Küllap oleksin pidanud võtma hotellitoa, kuni kodu leian, aga seal oleksin end veel üksikumana tundnud."
Mu isa on juba kaks korda öelnud, et ta on üksik.
Minul, Amber Brownil, on temast kahju.
Ta on mu isa.
Ma ei taha, et ta end üksikuna tunneks. (lk 42-43)
  • Lähen tema juurde ja vaatan aknast välja.
Sealt paistab väga kena tagahoov, kus on puud ja kiiged ja majake puu otsas... Elm Streetil tõesti ongi puumajake.
"Me võime ka tagahoovis käia, seda Marshallidega jagada," ütleb isa.
Mina, Amber Brown, mõtlen sellele, kuidas me Savannah'ga puumajakeses mängima hakkame. Ja sellele, kuidas siia võivad mängima tulla ka mu sõbrannad Brandi ja Kelly.
Tahaksin juba Justinile kirjutada ja talle rääkida, et ta pole ainuke, kellel on puumajake, sest nüüd on minul ka. (lk 44-45)
  • Võtan maapähklivõide purgi. "Issi, see on kreemjas pähklivõie. Mulle, Amber Brownile, meeldib, kui pähkli tükke ka sees on."
Ta naeratab: "Sellisel juhul ... mina, Philip Brown, hangin oma tütrele, Amber Brownile, pähklitükkidega pähklivõiet. Või on su nimi nüüd "mina, Amber Brown"????"
See ajab mind itsitama. (lk 45)
  • Isa ütleb: "Hea küll siis, mina, Amber Brown... Miks sulle meeldib end nii kutsuda?"
Mina, Amber Brown, mõtlen selle üle järele.
Ma vastan: "See teeb mind tugevaks, kui ma end nii kutsun. Ma tunnen, et kuulun siis iseendale ega ole kõigest Amber Brown, sinu tütar ja ema tütar ja Mrs Holti õpilane... Ma olen mina, AMBER BROWN. Sina ei pea mind nii kutsuma. Ma pean lihtsalt teadma, kes ma olen. Ja ma tahan, et teised teaksid, kes ma olen."
Isa vilistab ja ütleb: "Sa oled vaid üheksa-aastane ja selles juba nii kindel."
Ma noogutan.
Seda ma tõesti olen.
Lahutus mõjub lapsele niimoodi.
Lihtsalt elaminegi võib lapsele niimoodi mõjuda. (lk 46)
  • Isa annab mulle mööblikataloogi.
Enne, kui jõuan seda avadagi, ütleb ta: "Näitan sulle alumist korrust ka. Seal on sinu tuba."
Tore lugu küll, mõtlen ma endamisi. Ema juures kodus on meil alumisel korrusel kelder, kus hoiame pesumasinat ja kuivatit. Seal pole remonti tehtud ja seal on veidi õudne, kõik kohad on ämblikuvõrke täis.
Nii et isa paneb mind siin majas keldrisse elama nagu mingi olendi õudusjutust, kus koletis koopas pesitseb.
Ilmselt viskab ta siis mulle sinna pähklivõidega leivaraasukesi ja neist peangi ma elama. (lk 47)
  • Astun lähemale, et puslet uurida, ja loodan, et ta ei ostnud Barney pildiga mängu. Mulle, Amber Brownile, pole see lilla dinosaurus kunagi meeldinud, kuigi lilla on mu lemmikvärv.
"Vaata." Isa paistab enda üle väga uhke olevat. Ma vaatan.
Ma naeratan.
See on ülilahe 3D-pusle.
See näeb välja nagu suur kell, mille peal on tähed ja kuud ja vikerkaared... Ja see pole mitte ainult pusle, see ONGI päriselt kell, selline, mille sees karbis on masinavärk, mis paneb selle tiksuma. See on niiiiiii lahe! (lk 48-49)
  • See on väga suur tuba... Umbes kaks korda nii suur kui mu magamistuba ema juures... Ja siin on laealune voodi juba sees.
Sellised voodid on nii ägedad. Nagu puumajake su oma toas... Nagu hiiglaslik narivoodi, ainult et ilma alumise asemeta.
Lippan tuppa ja vaatan üles voodi poole.
"See oli juba siin olemas," ütleb isa. "Kas see sobib või tahad tavalist voodit?"
Panen jala esimesele redelipulgale voodi ühel küljel. "Kas sa teed nalja või? Ma tahan seda voodit. See on niiiiiiii lahe."
Ma ronin suure kiiruga redelist üles.
Siin üleval on ruumi kahekordsele madratsile... paljudele pehmetele mänguloomadele... ja mulle endale.
Seinad on nii kõrged, et võin voodil sirgelt istuda ja ikka ei ulatu pea laeni.
Isa ronib ka redelist üles, istub ja lööb pea vastu lage ära. (lk 49-50)
  • Ma vaatan isale otsa: "Isa. Luba mulle, et nüüdsest alates pead sa alati sõna, kui midagi lubad."
Ta noogutab: "Ma annan endast parima."
See teeb mind veidi närviliseks.
Ma oleksin tahtnud kuulda, et ta ütleb: "Jah. Ma luban."
Öeldes "ma annan endast parima", jääb talle palju võimalusi veel vigu teha.
Ma pole kindel, kas mulle meeldib selline asi ühe lapsevanema juures. (lk 51)
  • Uks avatakse umbes pooleteise sekundi pärast.
Savannah hüpleb üles-alla ja hüüab: "Lõpuks ometi!"
Tema taga seisab Dylan, kellel on üks friikartul ninna torgatud.
Dylani taga on omakorda üks täiskasvanu, kes võtab isalikul kombel friikartuli tema ninast välja ja astub siis minu juurde.
"Tere tulemast, Amber," ütleb ta mulle kätt sirutades. "Mina olen Steve Marshall."
Kõigepealt kontrollin, ega see pole sama käsi, milles on friikartul.
Ei ole. Ja ma surun tema kätt. (lk 52)
  • Tema selja tagant hüüab keegi: "ÜLLATUS!"
See on Brenda, minu Amberi-hoidja, kogu maailma parim hoidja. Kui mitte arvestada seda, et ta on üksiti ka üks maailma halvemaid kokki.
Teiste inimeste juures on Brenda lihtsalt lapsehoidja, aga minu juures on ta Amberi-hoidja.
Täna on tema juuksed piikidena püsti ja roosad, lisaks sätendab seal ka midagi oranži ja lillat.
Pole kahtlustki, et ta on endale täiesti hullunult sädelevat lakki pähe lasknud.
Tormame teineteise poole. (lk 53)
  • "Hea küll," sõnab Mr Marshall, "Savannah'ga olete juba kohtunud. Ja see on minu poeg, Dylan..., kelle arust on hirmus naljakas end friikartulitega kaunistada."
Ma naeratan Savannahle ja vaatan Dylanit, kes on nüüd jõudnud friikartulid kõrvadesse pista.
Tema isa võtab need sealt välja, öeldes: "Kui sa seda veel kord teed, pead needsamad kartulid, mille kõrvadesse ja ninna pistsid, ära sööma. Lõpeta ära!"
Dylan naeratab: "Ei pane ninna. Ei pane kõrva."
"Ja ka mitte ühtegi teise kohta!" ütleb ta isa.
"Oh sa sinder!" kostab Dylan.
Mina, Amber Brown, ei taha mõeldagi, kuhu Dylan veel kavatses friikartuleid pista. (lk 54)
  • Teen endale ühe oma lemmikroa: laon hot dog'i peale ube ja panen sinna peale sinepit ja ketšupit ning kõige otsa veel lainelisi kartulikrõpse.
Ja selle kõige kõrvale panen ka friikartuleid.
Nämma. (lk 55)
  • Üks põhjus lärmiks on see, et Dylan sõidab oma hot dog'idega rallit. "No nii, spordisõbrad, kellest saab võitja??? Kas see on võistleja, kes kannab kollast (sinepit), või võistleja, kes kannab punast (ei, ta ei ole britt, see on ketšup)? Kollane juhib... Aga kas ta suudab endalt sinepi maha raputada?? Oh sa!!! Vaadake!!! Punane ei jää temast palju maha... ja ta jõuab aina lähemale... ja veel lähemale... ja nüüd rebibki ta juba ette. Küll alles kihutas, nagu tuline jutt!" (lk 55)
  • Vaatan uuesti Dylani poole, kes on endale veel friikartuleid ninna pannud. Ta vaatab minu poole ja avab oma hamburgerit täis suu.
Miskipärast arvan, et nad oleksid Justiniga väga hästi läbi saanud.
Dylan eksib, kui arvab, et sellised asjad mul südame pahaks ajavad. Kui me väikesed olime, toppisime Justiniga endale hommikuhelbeid ninna ja vahel lisas Justin sinna veel ka piima. Nii et kui Dylan arvab, et ajab mul südame pahaks, pean talle rääkima nätsupallist, mille me Justiniga kord tegime.
See, mida Dylan friikartulitega teeb, on käkitegu. (lk 56)
  • Brenda on väga elevil sellepärast, et isa alumist korrust üürib. "Ja, Amber, vahel, kui su isa õhtul välja läheb, võin sind ka siin hoida ja meil kõigil on kindlasti koos väga lõbus."
Vaatan isa poole, ta noogutab.
Ei tea, kuhu ta võiks minna, kui ma siin olen... Ja kellega ta võiks välja minna? (lk 57)
  • Kui oleme vannituppa jõudnud, et mitte teiste silme all mu kõrvalestasid salvitada, ütleb Brenda: "Amber, ma arvasin, et su ema ei luba sul enne kõrvaauke teha, kui sa saad kaksteist?"
Katsetan tema peal oma põhjendust: "Aga isa lubas... Ja üldse, see on minu keha, mitte kellegi teise oma."
Ta raputab pead: "Ei lähe läbi."
"Aga sinu kõrvades on nii palju auke!" ütlen mina.
"Sest mu ema lubas. Kuid ta ütles, et keele sisse ma auku teha ei tohi. Aga seda ma tegelikult ei tahagi."
"Fui," ütlen mina.
Juba mu kõrvalestadki teevad palju valu.
Mina, Amber Brown, ei kujuta ette, mis tunne võiks olla, kui keele sees oleks auk... Ja ma ei kavatse seda ka kunagi teada saada.
Seda ei pea ema mulle isegi keelama. (lk 59)
  • "Amber Brown," ütleb Brenda, Amberi-hoidja, "mina ei taha küll juures olla, kui sa pead oma emale ütlema, et lasid kõrvadesse augud teha."
Tõtt-öelda ei taha mina, Amber Brown, ka selle asja juures olla. (lk 59)
  • "Täna oli imetore päev," ütleb isa, kui pargib auto ema ja minu kodu ette.
"Jah," vastan mina ja katsun oma kõrvu.
Osa minust soovib, et ma poleks lasknud täna neisse auke teha, sest ma tean, et see päev ei jää imetoredaks.
"Oota, kuni ema su kõrvu näeb," naeratab isa mulle.
"Oota, kuni ema mu kõrvu näeb," pobisen ma vaikselt endamisi. (lk 60)
"Me võime niisama ka sisse minna," ütlen mina.
Isa raputab pead: "Sina võid niisama sisse minna, mina mitte. See on sinu ja su ema kodu, mina ei ela enam siin ja pean seega uksekella helistama."
Nii palju uusi asju tuleb selgeks saada.
Isa pingutab väga, et kõike õigesti teha. (lk 61)
  • Ema vaatab mu augustatud kõrvu.
"Kuidas sa võisid seda teha???" karjub ta. "Ma ju ütlesin, et pead ootama, kuni saad kaksteist."
Ma hakkan nutma. Ema pöörab end isa poole: "Ja kuidas sa julged? Kuidas sa julged rikkuda minu reegleid?"
Isa vastab: "Aga ma ju ei teadnud seda!"
Ta vaatab mulle otsa.
Ta on pahane ja kurb ja solvunud.
"Sarah," jätkab ta, "mul polnud sellest aimugi."
"Kahtlemata," ütleb ema vihaselt.
"Ma ei teadnud," kõlab ka isa hääl juba vihaselt. "Arvad sa tõesti, et ma oleksin seda teinud, kui oleksin teadnud, et sa ei luba? Me oleksime seda enne arutanud, kui ma oleksin teadnud."
"Sa oleksid pidanud ikkagi minu käest üle küsima!" heidab ema ette.
"Sina pole ainuke, kes võib siin peres reegleid teha," kostab isa ja ristab käed rinnale.
"Ja sina ei kuulu enam siia perekonda," teatab ema ja teeb isale koledat nägu.
Minul, Amber Brownil, hakkab sees jubedalt keerama.
Praeguse hetkeni oli see päev nii tore olnud. (lk 63)
  • Ma vaatan isale otsa.
Ma vaatan emale otsa. Ja siis hakkan ma karjuma: "Mul on sellest kõrini! Te mõlemad arvate, et olen teie oma. Issi, sa tulid Pariisist tagasi ja nüüd te muudkui vaidlete, mida ma võin teha ja millal ma võin seda teha. Ema ütleb ühte asja. Sina ütled teist asja. Ja mul on tunne, et mina ei tohi üldse midagi öelda. Ma enam ei teagi, kes mina, Amber Brown, üldse olen... Mul on selline tunne, nagu sõltuks see kõik ainult teist. Ja vahel see nagu ei puutukski üldse minusse... See on teile lihtsalt üks võimalus veel millegi pärast kakelda."
Ma põrutan jalaga vastu maad.
Ma pole kunagi varem niimoodi käitunud.
Ma olen nii vihane, et löön veel korra jalaga vastu maad. "Vot nii... Kummalegi üks löök. Et kumbki teist ei tunneks, et teda on kõrvale jäetud. Et kumbki teist ei tunneks, et ma pole teie mõlema peale vihane."
"Amber," ütleb isa. "Ma ei saa aru. Meil oli täna nii tore. See pole minu süü, et sa mulle ei öelnud, et ema ei luba sul kõrvaauke teha. Kui siin üldse keegi peaks vihastama, siis olen see mina... Ja su ema. Sa oled meid mõlemat alt vedanud."
Löön veel korra jalaga vastu maad. "No tore küll... NÜÜD ma saan aru... Teie võite küll vihased olla, aga mina mitte... Teie olete süüdi, mitte mina! Mul on sellest kõrini."
Ma hakkan uuesti nutma. (lk 64-65)
  • Ma ei suuda oma õigekirjaharjutust vaadatagi.
Ma ei suuda mõeldagi koduste ülesannete kontrollimise peale.
Mu vanemad on allkorrusel.
Ma loodan, et nad ei karju teineteise peale.
Ma loodan, et nad ei tee midagi kohutavat.
Ma loodan, et nad ei karju minu peale.
Ma loodan, et see kõik laheneb lõpuks.
Ma loodan, et nad ikka veel armastavad mind.
Võtan peegli ja vaatan oma lollakaid kõrvarõngaid.
Miks ma midagi nii rumalat tegin?
Miks?
Ma mõtlen, miks.
Ma tahtsin endale kõrvaauke.
Mulle meeldivad ehted.
Kõik mu sõbrad tegid kõrvadesse augud. Mina oleksin olnud ainuke tola, kellel neid pole.
No hea küll... Mitte PÄRIS ainuke... Aga oma väga heade sõprade seas küll (kui Justin välja arvata). (lk 67)
Need on ilusad väikesed kullast pallikesed. Täpselt sellised, milliseid ma olen alati oma esimesteks kõrvarõngasteks tahtnud.
Nüüd lähevad need ilmselt koledaks, muutuvad mustaks, tekitavad mu kõrvalestades põletiku ja siis levib see põletik ilmselt kogu kehasse.
Ja siis ma suren ära... ja mu vanematel hakkab väga kahju.
Ma hammustan huulde.
Aga äkki neil ei hakkagi mi väga kahju?
Kui mind enam pole, ei pea nad teineteist enam kunagi nägema.
Ma tean, et see meeldiks neile mõlemale.
Vähemalt emale meeldiks see küll.
Vahel arvan, et isa hoolib emast ikka veel ja soovib, et nad polekski üldse lahku läinud... Aga nüüd nad ju jälle tülitsevad, nii et kes teab.
Kui mind enam pole, võivad ema ja Max abielluda ja otsast alustada... Saada uusi lapsi, selliseid, kes ei taha kõrvadesse auke teha.
Kui mind enam pole, võib isa elada ükskõik kus maailma otsas, kus aga tahab... Ta ei pea jääma mingisse kohta ainult sellepärast, et ühist hooldusõigust saada.
Võib-olla saavad nad mu hauale ühise hooldusõiguse.
Ma koostan endale testamendi ja jätan neile kummalegi ühe oma kõrvarõnga. (lk 68-69)
  • Võtan märkmiku ja pastaka ning heidan voodisse.
Mu mängugorilla istub minu kõrval.
"Mida ma sulle peaks jätma?" küsin ma temalt. Ta ei vasta mulle.
Ta on ju vaid pehme mänguasi ja ma taipan, et ma ei saa talle midagi pärandada. Ma pean hoopis tema enda kellelegi pärandama.
Brandi saab ta endale... Ja delfiin Sushi jätan ma Kellyle.
Justin saab tagasi meie nätsupalli hooldusõiguse.
Ma loodan, et ta närib vahetevahel nätsu, lisab selle pallile ja meenutab mind.
"Amber," ütleb ema ja koputab uksele.
"Tule sisse," ütlen mina.
Ta astub tuppa ja vaatab mulle otsa. "Mul on hea meel näha, et sa teed koduseid ülesandeid."
"Ma koostan testamenti," ütlen mina.
Ta paistab üllatunud, kuid siis ilmub ta näole naeratus.
Ma saan aru, et ta püüab naeru tagasi hoida. Minu arust ei ole selles midagi naljakat, et ma testamenti koostan. (lk 69)
  • Ema noogutab: "Ja?"
"Ja ma palun vabandust," ütlen mina.
"Väga hea," lausub ema. "Ja..."
Nüüd olen mina, Amber Brown, segaduses.
Ma ütlesin, mida ma tegin.
Ja ma palusin vabandust.
"Ja..." ütlevad mu vanemad korraga.
Tavaliselt, kui kaks inimest ütlevad midagi korraga, hüüan ma "Ühtekas!" ja need kaks inimest peavad oma väikesed sõrmed kokku haakima.
Praegu pole selleks vist eriti hea aeg.
Kui ma hüüaks "Pöidlad allapoole!", siis seda nad ehk ka teeksid..., et näidata, mida nad minust arvavad. (lk 70-71)
  • Ema raputab pead, aga isa hakkab rääkima. "Sa segasid sellesse ka minu. Sa ei öelnud mulle, et ema sind keelas."
"Aga ma ei valetanud," ütlen mina.
"Aga sa ei rääkinud ka tõtt," kostab ema.
Isa noogutab.
See on niiiiiiii keeruline.
Saaksin ma ometi midagi teha.
Kogu see jutuajamine teeb mind kangesti närviliseks.
Tahaksin juba, et see vestlus oleks läbi ja et ma saaks teada, mis saab minust, minu kõrvarõngastest, mööblipoodi minemisest, mu vanemate armastusest minu vastu.
Me räägime... Sellest, mida ma tegin..., sellest, kuidas nüüdsest alates arutavad ema ja isa kõik asjad omavahel läbi, annavad teineteisele teada, mis toimub, kuidas nad end tunnevad... Nad ütlevad, et hakkavad minuga rääkima ka sellest, kuidas mina ennast tunnen ... Et kindlasti tuleb ette eriarvamusi, aga me püüame need kõik koos ära lahendada.
Ma pean lubama, et ei hakka vanemate lahusolemist enda heaks ära kasutama. (lk 71)
  • See on nüüd minu elu kõige pikem päev.
Enamikul päevadel juhtub ainult tavalisi igapäevaseid asju.
Täna on juhtunud rohkem, kui tavaliselt juhtub terve nädala jooksul: ärkasin üles..., valmistasin kingitusi..., vabastasin end superliimi haardest..., läksin isaga linna peale, lasin kõrvadesse augud teha, nägin oma uut kodu ja kohtusin paljude uute inimestega, kes hakkavad mu ellu kuuluma..., ja siis tulin koju, kus ema sai mu kõrvarõngaaukudest teada..., läksin oma tuppa..., koostasin testamenti... ja kõige tipuks see suur stseen vanematega... ning nüüd siis helistab keegi uksekella.
Mina, Amber Brown, ei ole kindel, et sel päeval võiks veel midagi juhtuda. (lk 74)
  • Kiirustan uksele.
"Jõudsin koju," ütleb keegi.
See on Max.
See pole tegelikult tema kodu.
Ta ei ela siin... Aga talle meeldib nii öelda, et harjutada meid sellega, kui nad on emaga juba abielus ja siin koos elavad.
Ma loodan, et isa ei kuulnud, mida Max ütles. (lk 74-75)
  • Maxil on kaasas suur kastitäis asju meie keeglimeeskonna jõulupeo jaoks. Seal on piñata, mida ma aitasin tal teha, kui me ükskord emaga tal külas käisime. Ja patareidel töötav keeglit mängiv jõuluvana, kellel on kurikad päkapikkudeks. Mina värvisin need nii, et nad päkapikke meenutaksid. Ja kastis on ka komme ja küpsiseid ning väikseid auhindu igale meeskonnaliikmele.
Max on maailma parim treener. (lk 75)
  • "Mis siis ka sel 12. detsembri päeval on maailmas juhtunud?" küsib Max.
Ma mäletan, mida ma hommikul lugesin. "Sel päeval 1901. aastal saatis keegi Makarooni esimese raadiosignaali üle Atlandi ookeani. See läks Cornwallist Inglismaalt Newfoundlandi Kanadasse."
Max naeratab. "Marconi. Mitte Makarooni... Kui just pastast ei räägitud."
Max naerab oma nalja peale, millest mina, Amber Brown, aru ei saa. (lk 75)
  • Max läheb kööki.
Kui ema teda näeb, hüppab ta püsti ja annab talle musi.
Siis tervitab Max mu isa.
Isa tervitab teda vastu.
Kumbki ei naerata.
Ma hingan sügavalt sisse ja mõtlen, mis edasi juhtuma hakkab.
Ema ütleb: "Kallis."
Me kõik kolm vastame talle: "Jah."
Isa, Max ja mina. (lk 76)
  • "Baruh ata Adonai, Eloheinu meleh ha-olam, ašer kidšanu be-mitsvotav ve-tsivanu le-hadlik ner sel Hanukka." Max loeb ette heebreakeelse palve ja süütab menoraal küünlad.
Mina, Amber Brown, loen ette tõlke: "Õnnistatud oled Sina, Issand, meie Jumal, maailma valitseja, kes Sa oled pühitsenud meid oma käskudega ja käskinud meid süüdata hanuka küünlad."
"Nüüd on aeg dreideliga mängida," ütleb Max.
Ema, Max ja mina keerutame dreidelit ning mina, Amber Brown, võidan palju kommiraha.
Siis anname üksteisele kingitusi.
Mina, Amber Brown, ütlen Maxile, et ta oma esimese paki avaks, kuigi ma kibelen kangesti juba enda oma lahti tegema. Ma tahan nii väga, et talle ta kingitus meeldiks. (lk 78)
  • Tõtt-öelda meeldib mulle kohutavalt kingipakke avada ja Max lubab mul tema oma lahti teha. Siis vaatab ta oma keeglimänguteemalist soola- ja pipratoosi.
"Täpselt neid mul just vaja oligi!" Ta kallistab mind.
"Kuigi sul juba on kodus soola- ja pipratoos?" küsin mina.
Ta noogutab. "Mul on neid väga vaja. Mu kodu igatseb juba ammu asju, mille on mulle valmistanud laps, keda ma armastan."
"Ja kes sind armastab," ütlen ma õrnalt.
Me kallistame teineteist.
Ma vaatan ema poole.
Ta silmad hakkavad märjaks minema, õige veidi.
Aga ta naeratab.
"Ja sina nutad sellepärast, et sa tead, et umbes kuue kuu pärast elavad need soola- ja pipratoos meie juures? Ma tean, et need pole just sinu lemmikud," narrin ma teda. (lk 78-79)
  • Mulle tõesti meeldib kingipakke lahti teha, isegi kui need pole mulle, isegi kui need on minu enda kingid kellelegi teisele ja ma tean täpselt, mis seal sees on. (lk 80)
  • Minul, Amber Brownil, pole aimugi, mis see on.
See on mingi suur kast, mille Max oli väikesesse kohvrisse peitnud.
Näen seda esimest korda.
Äkki see on see arvutimängu asi, mida ma olen endale tahtnud?
Ma tahaksin seda raputada, aga Max ütles, et peaksin ettevaatlik olema, ja ma siis olen.
Ma vaid kallutan seda veidi.
See on väga raske.
Rebin pakkepaberi ümbert ära ja teen kasti lahti.
Kasti sees olev kingitus on mässitud rohelisse prügikotti, sellisesse, millesse ma Justini ja Danny kingitused pakkisin.
See on kuul.
See on keeglikuul.
See on roosa ja sätendav keeglikuul.
Ja selle peale on graveeritud minu nimi... (lk 81)
  • Ma kallistan oma keeglikuuli.
"Sellele peab nime panema," ütlen ma.
Me hakkame keeglikuulile nime välja mõtlema. Hoop. Veerik. Keravälk. Roosa Komeet. Tasuja. Kuulipilduja. Niitja.
Lõpuks leian sellise nime, mis mulle väga meeldib. "Tema nimeks saab Keku, see on lühend keeglikuulist... Ta jääb alati minu Kekuks." (lk 82)
  • See on esimene kord, kui jään isa ja enda koju ööseks.
Aga ma tahan olla ka koos ema ja Maxiga ja sugugi mitte ainult seetõttu, et saan kingituseks keeglikuuli koti.
Mulle tõesti väga meeldib Maxiga hanukat tähistada, ja mitte ainult kingituste pärast.
Ema ja Max ja mina. Isa ja mina.
Ma ei saa olla korraga mõlemas kohas.
See ei ole üldse lihtne.
Ja see kõik on alles algus.
See jääb nii kogu mu lapsepõlveks.
Mina, Amber Brown, mõtlen selle peale.
Ma jään ilmselt igaveseks niimoodi kaheks rebituks.
Isegi siis, kui ma juba täiskasvanud olen.
Ma pean alati valima.
Vastik! Topeltvastik.
See on nii imelik.
Mõnes mõttes muutus mu elu pärast vanemate lahutust paremaks.
Mõnes mõttes muutus see aga raskemaks.
Aga see on minu elu ja ma pean selle korda saama. (lk 83)
  • Mina mõtlen oma roosale sätendavale keeglikuulile ja oma lillale sätendavale kotile.
Ma ei ole ehk liiga parim mängija, aga kohe kindlasti olen ma kõige värvikam.
Ja mulle, Amber Brownile, meeldib olla värvikas. (lk 84)
  • Isa istub toolile ja küsib: "Amber, mida me sinu riiete osas ette võtame? Kas tahad mõned neist siia tuua? Siis ei peaks sa neil päevadel kohvriga kooli minema, kui pärast ema juures elamist õhtul minu juurde tuled."
Mina, Amber Brown, ei ole selle peale mõtelnudki. "Ma ei tea. Ma räägin sellest emaga."
Isa noogutab. "Hea küll... Ja jõuludeks kingin sulle ühe kaubamaja kinkekaardi ning saate emaga minna sulle riideid ostma."
Ma pole kindel, kas ema tahab minna ostma asju, mis hakkavad olema isa juures.
Ma lihtsalt ei tea seda. (lk 86)
  • Küllap ei tea seda ka isa, sest ta ütleb: "Võin kutsuda Brenda ühel päeval sind hoidma ja te saate koos poodidesse minna."
"Lahe!" ütlen mina.
"Tegelikult pole ma kindel, kas see ikka on hea mõte," lausub isa.
"Aga see on su enda mõte," tuletan talle meelde.
"Kas sa ei oleks siis lõpuks liiga Brenda moodi riides?" raputab isa kõhklevalt pead. "Ta on väga tore inimene, aga tal on väga veider maitse."
"Mõtled näiteks neid riideid, mis tal täna seljas on?" küsin mina ja tuletan meelde, milline ta välja nägi, kui me koju tulime ning nägime Pollyt ja Brendat uksest välja astumas.
Brenda kandis retuuside peal roosa puudli pildiga musta seelikut ning musta T-särki kirjaga "Retro on elus."
Minul, Amber Brownil, pole aimugi, kes või mis Retro on või kus tema või see elab, aga minu arust nägi Brenda jube lahe välja. Eriti meeldisid mulle tema roosad ketsid ja pitsilised musta-roosakirjud sokid. (lk 86-87)
  • "Lahe!" ütlen ma ja mõtlen juba kõikidele neile asjadele, mida võin endale osta.
Jagatud hooldusõigusega laste elus on kahtlemata ka häid külgi, kuigi kogu see asi ajab mind ikka veel natuke endast välja. (lk 87-88)
  • "Amber! Mr Brown!" hüüab Savannah ülakorruselt. "Kas ma võin alumisele korrusele tulla?"
"Jah!" hüüame me isaga korraga.
"Ühtekas," ütlen ma talle ja tõstan väikese sõrme üles.
Me haagime oma sõrmed kokku.
Isa hakkab naerma. "Amber, ükspäev ütlesime tööl ülemusega korraga sama asja ja ma hüüdsin kohe: "Haagime sõrmed!" Mul oli jube piinlik."
See ajab mind itsitama. "Mida su ülemus selle peale ütles? Kas ta arvas, et sa oled imelik?"
Isa naerab ikka veel: "Tal on kuueaastane tütar, kes käsib tal seda teha iga kord, kui nad midagi samal ajal ütlevad. Nii et me lihtsalt haakisimegi sõrmed." (lk 88)
  • Tuppa jooksevad Savannah ja Dylan.
Nad lõkerdavad naerda.
Neil on midagi selja taga peidus.
"Arva ära!" hüüab Dylan. „Arva ära, mis meil on!"
Ma vihkan praegu seda mängu.
Mulle meeldib, kui keegi TEINE peab midagi ära arvama, aga mulle ei meeldi üldse, kui ma ise pean arvaja olema.
"Sa ei arva seda kunagi ära!" õrritab Dylan üles-alla hüpates.
Veel rohkem kui äraarvamist vihkan ma seda, kui mulle öeldakse, et ma ei arva seda kunagi ära. (lk 88-89)
  • Lõpuks võtab Dylan midagi selja tagant välja.
See on pulgakomm, mis on kummist roti alumise kehapoole küljes.
Savannah pulgakomm on kummist konna alumise kehapoole küljes.
Jälk. Tõeliselt jälk.
Ma tahan endale ka!
"Häid jõule juba ette!" ütleb Savannah ja ulatab mulle halvasti pakitud kingituse. "Kuna sa ei tule siia enne, kui alles pärast jõule, saad selle juba nüüd kätte."
See on pulgakomm, mis on kummist kala alumise kehapoole küljes.
See meeldib mulle väga.
"Aitäh," ütlen ma.
Paneme kõik endale pulgakommid suhu ja jääb mulje, nagu ripuks meil suust kala, konn ja rott välja.
See on tõeliselt rõve... Ja see meeldib mulle hullupööra!
Miskipärast tundub mulle, et Marshallidega ühes majas elades hakkab veel palju nalja saama. (lk 89)
  • [Justini kiri Amberile:] Sinu ja Su ema saadetud pakk jõudis just äsja kohale. Ema ütles küll, et me ei tohi seda enne jõule avada, aga isegi läbi pakendi arvasime Dannyga ära, mille sa meile saatsid. (Me oleme Sinu saadetud kingitusi pakendis põrgatanud... Lipsud tulid küljest ära, aga ikka on ilus.) Loodetavasti arvasime õigesti ära, mis seal sees on... ja et see ei lähe katki..., muidu saab ema meie peale jube vihaseks. (lk 90)
  • [Amberi kiri Justinile:] Hilinenud jõulutervitused ja varased hea uue aasta soovid Sullegi! (Ja head hanukat ka, kuigi Sa seda ei tähista... Mina nüüd tähistan ja tegelikult on tore, kui tead kõikide pühasid. Järgmisel aastal kavatsen ma välja uurida, mida kwanzaa endast kujutab.) (lk 92)
  • [Amberi kiri Justinile:] Ma elan nüüd kahes kodus... Mis on mõnikord päris keeruline.
Vahel tahan midagi selga panna, aga see on teises kodus.
Vahel tahan mõne raamatu lõpuni lugeda, aga see on teises kodus.
Vahel, kui olen koos isaga, tuleb mul koduigatsus ja tahan ema juurde.
Vahel, kui olen koos emaga, tuleb mul koduigatsus ja tahan isa juurde.
Ja kui ma olen ühes kodus, ja mitte teises, mõtlen, millest, mis parasjagu teises kodus toimub, ma ilma jään.
Oeh. (lk 92-93)
  • [Amberi kiri Justinile:] Ma arvan, et poiss nimega Dylan meeldiks Sulle väga... Ta on meist paar aastat vanem. Aga ta on tihti väga vaimukas. (Kui ta just parasjagu tüütu ei ole.) Eile pani ta mulle padja alla pooliku plastmassist roti - nägin seda siis, kui ma hakkasin magama minema ja tõmbasin teki üles. (Mu karjumine ehmatas terve maja ära... Peale Dylani enda muidugi!!!!!!!) Ta on tõeline vigurivänt... ja vahel ka tüütus..., aga ma arvan, et te saaksite väga hästi läbi. (lk 93-94)
  • [Amberi kiri Justinile:] Arva ära, mis!?!? Mul on nüüd kõrvaaugud!!! Tegin seda ilma ema loata. Ma tean, ma olen paha laps! Võiks ju arvata, et pidin laskma aukudel kinni kasvada... Või veel hullem, et ma ei tohiks enam kõrvarõngaid kanda VÕI et tohin kanda ainult mingeid Barbie kõrvarõngaid. AGA nii ei juhtunud. Ma pidin isale aukude tegemise kinni maksma ja pean maksma ka selle eest, kui aukudesse põletik tekib (mida pole veel juhtunud), ja kaheteistkümneaastaseks saamiseni võin kanda ainult neidsamu esimesi kõrvarõngaid. Ma tean... Sina, Justin Daniels, ütled selle peale: "Plikade värk. Kõrvaaugud. Öäk!" Aga mulle on see tähtis asi. (lk 94)
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Paula_Danziger&oldid=114512"