Vesi paiskus uskumatu kiirusega teetammilt tagasi, justkui paljastaks võlutee. Nad sõitsid üliettevaatlikult üle tammi, jätsid auto teisel pool paiknevasse parklasse, kus sellel päeval polnud ainsatki sõidukit - Polly oletas, et suvitajate jaoks oli aeg liiga varane ja ilm jahedavõitu - peale ühe halli Vauxhall Astra, mille seest ilmus nähtavale ülekaaluline noormees, seljas hästi odav ülikond ja kaelas erepunane lips. Ta näis hingeldavat, ehkki oli istunud autos.
"Tervitus!" hõikas ta üllatavalt rõõmsal toonil. "Teie oletegi vist meie suurlinna tüdrukud?"
Kerensa kirtsutas nina. "Kas ta peab silmas Plymouthit?" küsis ta. Olgugi et Kerensa oli sündinud ja kasvanud Plymouthis, armastas ta teeselda, et tunneks end Londonis, Pariisis või New Yorgis siiski kodusemalt.
"Kuss!" manitses Polly.
"Kui te juba Plymouthit Las Vegaseks peate, siis peab siinne alev ikka tõesti väike olema," nentis Kerensa autost välja ronides ja pidi sedamaid oma tikk-kontsa kahe munakivi vahelt välja sikutama. (lk 28)
"Mount Polbearne'i tõeline eelis on see," muutis Lance kärmelt teemat, "et siin on rikkumatu loodus. Täielik tüünus, liiklusprobleeme pole. Kõikjal rahu ja vaikus."
Kerensa tõmbas nina kirtsu. "Kas sa elad siin?"
Lance ei lasknud end kõigutada.
"Ei, aga ma VÄGA TAHAKSIN."
"Tõeline rahu ja vaikus," pomises Polly, mõeldes endamisi, et ehk ta siiski ei vaja seda. (lk 30)
Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021
