Rose Tremain

Rose Tremain (sündinud 2. augustil 1943) on Suurbritannia kirjanik.

"Kullaläige"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Rose Tremain, "Kullaläige", tlk Elin Trélon, 2013.

Nii kulges see üha edasi ja edasi. Nende vestlus. Sest see ei olnud mitte vestlus, vaid sõda, väike lahing, nende esimene lahing, kuid selline, mida ei saa kuidagi unustada, ehkki Harriet selle lõpuks kaotas. (lk 13)
Kummalise vastandina triikraua armutule käsitsemisele näis proua Dinsdale olevat nii kerge ja õrnaloomuline inimene, et Lilianil ei kulunud kaua aega, kui ta leidis ennast istumas seal, mida proua Dinsdale kutsus "mu parimaks verandaks", joomas morssi ja usaldamas talle oma endise elu paljusid kurbi ning piinlikke hetki. (lk 16)
Riidekapi uksel rippus Liliani paremuselt teine tanu, paelad kortsus selles kohas, kus Lilian need oma lõua alla tugevasti kokku sidus. Harriet silmitses neid asju ja mõtles, kui raske on saada vanaks, kinnitada õrn rist naelaga seina külge ja vaadata väikest kleidis poissi, teadmata... teadmata, kui palju aega sulle veel on antud ja kas mees, kes oli kord laps, hoolitseb sinu eest või mitte...

Vaene Lilian.

Vaene õnnetu Lilian.

Harriet istus väga liikumatult ning palvetas, et enne kui ta enda elu hakkab taolise ebakindla lõpu suunas liikuma, näeks või saaks ta tundma vähemalt üht ebatavalist ja unustamatut asja. (lk 25)

"Me peame tema heaks rohkem tegema," ütles Joseph.

"Mida rohkem?" küsis Harriet.

Joseph ei teadnud. Ta tahtis, et Harriet ütleks seda talle, vihjaks millelegi. Naised mõistsid teineteist paremini või vähemalt nii ta oletas, sest keegi pidi ju neid mõistma. Joseph teadis, et tema see ei ole. Ta teadis vaid, et naised igatsesid asjade järele. Ja et nende igatsus näis olevat nii järjekindel, et võis viia käitumiseni, mida inimene poleks endast iial uskunud. See võis inimese hävitada... (lk 29)

Ei olnud siiski raske mõista, mida ta ema igatses. Ta ei üritanud seda ka raasugi varjata - ta igatses Uus-Meremaalt ära. Joseph nägi seda vihasest pilgust, millega ema vaatas kalingurseinu, ja haletsevast pilgust, millega ta vaatas savipõrandal häbistatud külalistena seisvaid tuttavaid mööblitükke. Ta ei vaevunud oma igatsuse tõttu isegi vabandusi otsima. Ta lihtsalt lasi sellel olla. (lk 29-30)
"Joseph," ütles Harriet. "Ma olen kogu oma elu veetnud sees. Mida üks guvernant sinu meelest terve päev teeb peale istumise, lugemise, kirjutamise ja toaõhu hingamise?" (lk 30)
Harriet nägi, et õunapuuhalg, mida ta vaatas, murdub, variseb ja kõrgele kerkiv tulekeel hakkab seda limpsima. Ta ütles: "Meie Savihütt ei sarnane ühegi koduga, kus ma olen olnud."

"Veel mitte," lausus Dorothy. "Aga kui teie farm edeneb, ehitab teie mees suurema maja nagu see siin ja te joote seal teed, Hiinast toodud teed, kuid kogu ülejäänud maailm kaob teie meeltest täielikult."

"Sellisel juhul," ütles Harriet, "tahan ma jääda alatiseks Savihütti, kuulata alati jõge, jalutada öösid välja, et näha tähti..."

"Ei," vastas Dorothy. "Uskuge mu sõnu. Me pole jõgede ja tähtede jaoks piisavalt tugevad. Algul me arvame, et oleme, aga me ei ole."

"Mida te sellega mõtlete, proua Orchard?" küsis Harriet.

"Ma arvan, et te võiksite kutsuda mind Dorothyks ja mina kutsuksin teid Harrietiks, kui tohib? Mida ma sellega mõtlen? Ma pean silmas, et on vältimatu, et me ehitame suure maailma keskele oma väikese maailma. Sest väike maailm on ainuke, mida me oskame luua." (lk 52)

Ta mõistis esimest korda, et Joseph Blackstone on isekas mees. Ta nägi, kuidas mees maailmas tegutses, otsustades, kes peab kuhu ja millal minema, mõistes nii vähe, mida nad tegelikult tahtsid. Ta nägi, kuidas Joseph keeldus ennast jagamast isegi temaga, keerutas end ujedalt kõrvale lasteteemast, nagu ei suudaks ta taluda vastutamist millegi muu kui oma isiklike tahtmiste eest. Kuid mis oli see, mida ta tegelikult soovis? Miks kattis ta armatsedes Harrieti näo käega? Harriet oli alguses arvanud, ehk on tal oma kire pärast piinlik ja ta ei taha, et naine teda neil hetkedel näeb. Aga nüüd hakkas ta mõtlema, kas mees ei lämmatanud ta nägu mitte selleks, et mitte näha naise näojooni; sest isegi nende abieluvoodis kandus mees kuhugi eemale, oma iha privaatsesse paika, ega hoolinud kunagi sellest, et naine jäi kaugele teisele kaldale maha.

Harriet jätkas saabaste kinninöörimist. Ta nägi, et ta käed värisesid. Mis temast saab, kui ta ei suuda Joseph Blackstone'i armastada? Mis on siis kogu nende ränkraske töö eesmärk? Harriet oli endale öelnud, et siin, Uus-Meremaal saabub armastus nagu aastaaegade vaikne vahetumine; et ta ei pea armastuse poole püüdlema, et see saabub sama lihtsalt nagu hingamine. Kuid nüüd ta nägi, et see ei olnud nii lihtne, et see ei puhkenud õide, nagu ta oli lootnud. (lk 55)

[Harriet:] "Iga asja kohta ei pruugi olla võimalik teada, kuidas need on saanud selliseks, nagu nad on."

[Edwin:] "Miks?"

"Sest asja teadmiseks peab teadma selle põhimõtet ja alguspunkti, aga mõnikord on need meie eest varjatud."

"Miks need on meie eest varjatud?"

"Sest mõnikord on need meist liiga kaugel, nagu näiteks tähed, või seeparast, et meie meeled ei suuda neid ette kujutada."

"Mina suudan kõike ette kujutada," vastas Edwin. "Ma tean ka maooride asju, mida ema ja isa ei tea."

"Maooride asju?"

"Jah. Kas sa tead, mida tähendab sõna maoori?"

"Põliselanik?"

"Ei. See tähendab normaalne. Maoorid olid Uus-Meremaal enne meid. Nad kutsuvad seda maad Aotearoaks. Kui meie tulime, pidasid nad meid naljakateks. Nende meelest olid nemad normaalsed ja meie imelikud." (lk 56-57)

Joseph järeldas, et saladuse hoidmine on mõisdik abinõu. Kui ta ütleks Harrietile, et naise ojas on kuld, võib too miskitpidi (sest ta oli naine ja naistele meeldis avaldada südames olevaid saladusi) selle Orcharditele välja rääkida ja Orchardite farmist võib jutt edasi levida. Selle võivad paljudele teatavaks teha lambakarjused või siis hoopis laulvas keeles sosistavad maoorid - ja varem või hiljem vallanduks palavik. Kohale tormaksid hordid inimesi - mehed, kes olid viiekümnendatel leidnud kulda Austraalias ja siis uue kümnendi alguses Otagos ja kes nüüd vaid ootasid (kes teab kus?) infot uue leiukoha kohta. Nad saabuksid koos oma pannide ja kullauhtmiskünade, oma kullauhtmisrennide ja kirkadega. Kogu ojaäärne upuks nende töölauludesse, kõrtsimelusse, välikäimlatesse ja kõntsa. Canterbury valitsus annekteeriks maa, mis oli kuulunud Josephile, ja kaevandamisõigusi müüdaks sadade kaupa. Farm hävitataks, kuld kaevataks välja ja viidaks minema ning Josephile, kes oli seda alustanud, kes oli kaldaribal esimene - tema ribal, tema jõe ääres — kullaläiget näinud mees, jääksid tühjad pihud. (lk 63)
Pärast mõnda aega liikumatult istumist läks Harriet kõrge köögiriiuli juurde ja võttis alla Christchurchis Readi tarbeesemete kauplusest ostetud hiina teekarbi. Kokkupõimitud kaeltega kaht hallhaigrut kujutava karbisildi oli Harriet kleepinud oma päevikusse, kuid ikka veel teelõhnalise karbi jättis ta alles, sest see oli seda laadi ese - odavast puust hästi valmistatud karp, kaas naeltega kinni löödud - millele ta võis ühel päeval otstarbe leida.

Harriet kangutas kaane noaga lahti. Naelad tulid karbist välja lihtsalt ja seda katki tegemata. Ta silmitses tühja karpi, mis pidi olema ületanud Vaikse ookeani Kantonist alguse saanud ja terve igaviku kesmud merereisi käigus. Tee ja siid. Oopium ja eebenipuu. Raha ja kulda lootvad hiinlastest uusasunikud... Nad kõik, nagu Harrietki oma unistusega maast ja lastest, olid jõudnud Aotearoale, Pika Valge Pilve maale, uude maailma.

Ja nüüd eksisteeris vaid praegune hetk, uus maailm. Ta pidi siin tegema kõik, mida suutis. Pärastlõunane pimedus kogunes akende taha ja Harriet kujutas puhuti ette, kuidas ta matab sellesse karpi kogu raskuse, mida tekitas sallimatus Josephi vastu, ja et see karp - täiesti tähtsusetu ese — aitab tal oma eluga edasi minna. Harrieti kujuduses kehastas see raskus tundmatu metalli kamakat, mis mahtus karpi nii täpselt, nagu poleks karp olnud valmistatud tee, vaid selle kamaka jaoks. Ta teadis, et toimib lapsikult, kuid ei hoolinud sellest.

Kui see aitas tal edasi elada, mis tähtsust sel siis on? (lk 65)

Lilian nuuskas nina. Ta täheldas, et alates Savihütti elama asumisest kahtles ta kõiges, mida keegi vaid ütles. Ta arvas, et ta on usaldav inimene. Praeguse hetkeni... või ehk mitte päris praeguse hetkeni. Ta oli olnud usaldav inimene Rodericki surmani, aga alates tollest ajast pidi ta muutuma palju valvsamaks, palju skeptilisemaks.

See oli häbiväärne, tõepoolest, sest Lilian teadis, et ta ei nautinud sugugi asjade pidevat kahduse alla seadmist. Ta eelistas aega, mil ta ei tundnud vajadust asjades kahelda. Nõnda oli olnud palju lihtsam elada. (lk 68)

Alles ligikaudu kahe nädala pärast, kui ta tundis end taas hästi, peitis ta taskurätiku kohta, mida pidas turvaliseks — kõrgel köögiriiulil seisvasse tühja puukarpi, milles oli kunagi olnud tee, kuid millelt oli silt ära rebitud ja mida ta pidas kõigi poolt unustatuks.

Joseph pani väärtusliku sisuga hoolikalt kinninaelutatud kaanega karbi väiksesse tühimikku, mis jäi laialitõmmatud kalinguri ja Josephi toa välisseina vahele, surus selle maa sisse ja kattis mullaga. Ta oli kindlamast kindlam, et Lilian ega Harriet ei avasta sinna peidetud karpi sel lihtsal põhjusel, et kalingur kujutas endast seina ja naised ei mõelnud kunagi selle taha jäävale tühjale ruumile. See oli tegelikult ruum, mida reaalselt ei eksisteerinud. Tühimik, mille kohta kõik tegid näo, et seda pole olemas. (lk 71)

[Toby Orchard:] Me kõik alahindame oma teadmisi, sest ehkki teadmisteni jõudmine võib olla raske, aga pärast nende omandamist peame neid kaasasündinuteks. (lk 85)
Dorothy tabas ära Toby seesuguse tuju - ülevoolavalt iseendaga rahulolust pakatava tunde. See ühteaegu nii lõbustas kui ka ärritas teda. Ta pidas seda lapsikuks ja rumalaks ning lootis, et see ei kesta liiga pikalt, kuid samal ajal teadis ta, et inimese õnn on põgus, et Toby Orchard on hea mees ja tal tuleks lubada oma õnnetunnet jagada. (lk 84)
Joseph jäi seisma leti ette, mis reklaamis ennast ellujäämise letina. Ta vaatas, inimesed ümberringi tõuklemas, kuidas kottis põllega mees võttis ämbrist elusa angerja, pani selle puupakule ja lõikas kalal pea maha. Angerja pea jäi liikumatult paigale, aga keha vonkles viseldes pakult peaaegu maha. "Ära mitte üritagi, poju!" ütles letiomanik ja sülitas põrandale. Ta krahmas angerja pihku, lõikas selle väikest rahvahulka hämmastava osavusega pikkupidi pooleks, eemaldas nii selgroo kui ka soolikad ja viskas need minema. Siis asetas ta angerja kaks roosakat ja kergelt verist poolt õrna hoolega pakule, nagu juveliir laotab rubiinidest kaelakee rikka kliendi ette.

"Nüüd," ütles ta, "pange tähele. Sest see on konserveerimine. See on asi, mis hoiab liha õrnana. Selleta võite te otsa saada."

Inimesed nihkusid lähemale. Joseph tundis angerjaliha lõhna ja nägi mehe lotendavas põlletaskus tublit kamalutäit raha.

Mees pani pakule soolatoobi, pistis oma vereplekilise käe sellesse ja puistas ühe angerjapoole soolaga üle.

"Hõõruge soolaga sisse," ütles ta. "Mätsige oma angerjas sellesse. Kujutage ette, et see on lumi või jää. Lumi ja jää sobivad ka säilitamiseks, kuid lund ja jääd ei pruugi teil olla, sest need sulavad ära. Soola aga saate te alles hoida."

Letipidaja lõikas nüüd soolaga lämmatatud angerja tükkideks, mida ta hakkas hoolikalt marineerimismannergusse laduma. Joseph oli näinud oma ema täpselt samamoodi heeringaid hoidistamas ja oli just valjult kuulutamas, et kõiges selles pole midagi uudset, kui mees pööras oma tähelepanu teisele angerjapoolele. Ta küünitas ennast laua alla ja tõi lagedale teise suure ämbri ja järgmise mannergu. Ämber oli täis kollakaspruuni põisadrut. Mees võttis peotäie neid vetikaid ja tõstis need kõrgele.

"Nüüd te muidugi arvasite, et soolata ei ole võimalik konserveerida, kas pole?" küsis ta. "Te kujutasite vaimusilmas ette, kuidas te vinnate soolakamakaid seljas läbi hallide soode, eks? Vaadake, sool on parim säilitaja, aga selleks sobib ka adru. Ja adrut leiate te rannikul kõikjalt."

Teine filee sai lõigatud ja tihedalt põisadruga ümbritsetult mannergusse laotud. "Pigistage adru põite sisu kalalihale," õpetas mees. "Tampige adru kala peale. Suruge seda tihedalt kokku. Nõnda saate soolvee."

"Voilà! Nagu ütlevad prantslased," kuulutas angerjamees lõpetuseks võidukalt. "Konserveerimismeetod on teile teada. Šilling angerja eest. Penn õpetuse eest."

Angerjas osteti ära ja kõik ellujäämise leti ümber kogunenud, Joseph nende hulgas, ulatasid kohusetundlikult pennise mündi. Joseph mõtles, et poleks olnud raske maksmata minema lipsata, aga sellisel juhul, nagu oli angerjamehele liigagi hästi teada, kihutas ebausklik mure inimesi ausale teole. (lk 94-95)

Joseph nägi, et Rebecca Millward oli juba kuueteistkümneaastaselt otsast otsani pahelisust täis. Ta oli Josephile meelega näidanud mantlil olevat vereplekki. Ja kuidas ta istus... jalad laialt õieli, tema viltused hambad naeratades välja paistmas, Josephit peibutamas... Aga vaat milles seisnes loo ilu — Rebeccaga armatsedes oleks veri tema päästnud... (lk 116)
Joseph vandus, et eeslil on kõridifteeria ja ta saab terveks, kuid Harriet ja Lilian ei nõustunud temaga. Nad teadsid, et eesel ei ela järgmist talve eales üle. Ühel ööl ütles Harriet toa kuumas vaikuses Josephile: "Sügisel peame ostma hobuse."

Joseph ei vastanud. Harriet kuulis teda ohkamas, nagu kurnaks teda kõik, mida Harriet ütles, nagu oleks Harriet laps, kes anub temalt rõngaid ja värvikomme ja portselannägudega nukke. (lk 121)

Joseph mõistis, kuidas kuld saab panna tärkama täiesti uue majanduse ja kaevandamiste ääremaadel olijad ajavad varandusi kokku. Joseph mõtles sellele, et kogu oma elu jooksul polnud tal olnud kunagi midagi müüa peale oma kariloomade oksjonipidaja maiste oskuste. Kuid Joseph ütles endale, et peagi müüb ta oma kulda raha eest, mida tema ega ta isa polnud kunagi elus teeninud. Ta saab seda laadi meheks, kes sünnitab teistes meestes kadedust ja naistes igatsust. (lk 132)
Nelsonist edasi popsutas Wallabi põhja Tasmani merele, tugev lõunatuul tagant puhumas ja laeva kiiremale sõidule sundimas. Aga kui vana aurulaev purjetas ümber Farewelli neeme ja pööras edelasse möirgavate tuulte meelevalda, näis Wallabi reisijatele, et nad olid sisenenud muutunud maailma.

Nüüd tundsid nad mere tõelist ja südametut mõõtmatust. Läbi udu ja veepiiskade oli maa ikka veel näha ning inimesed pöörasid oma pilgud ikka ja jälle sinnapoole, soovides selles vaates näha teatud pelgupaika juhuks, kui laev hakkab kaotama võitlust kõrgete lainete vastu. Kuid mida nad seal nägid, olid kerkivad mäed — üksteise kukil, kasvades otse veepiirilt ja inimestele tundus, et siin, läänerannikul oli maa neile selja keeranud. (lk 145)

Nende silmad jätkasid otsimist, et leida koht, kuhu laevaga vajaduse korral randuda, aga ühtegi sellist kohta ei olnud. Kaljud olid halastamatud ja nende püstloodne kõrgumine olid täies ulatuses kaetud tiheda klammerduva võsaga. Mehed said Wallabil klammerduda vaid nende asjade külge, mis olid poltidega kinnitatud asjade külge, pidid olema liikumatud, kuid näisid nüüd oma asukohta muutvat, kui laev lengerdas ja lainetel rullas. Võis kuulda, kuidas mehed vandusid, kui mõni pinguletõmmatud köis äkki lõtvus või kui laeva reeling - jah, isegi see - lahti rebenes ja lajatas neile vastu kätt või lõuga. Valu vallutas meeste kehad. Neile näis, nagu oleksid nad sadu miile läbinud. (lk 145)
Joseph oli tundide kaupa jälginud Alberti kiiluvett ja näinud, kuidas kaugus tema ja nende asjade vahel, mis olid ta peaaegu hävitanud, aina suurenes. Tundus, nagu oleks päike Josephile lõuna suunas järgnenud ja öösiti täitusid ta silmad loendamatute tähtedega. (lk 146)
Kui laeva kiiluvees kerkis hetkeks pinnale või tekkis midagi valget ja libedat, vaatas Will üksisilmi, kuni see silmist kadus. Siis hakkas ta Josephile rääkima, kuidas ta oli Queenstone'is kaks aastat töötanud surnumatja juures.

"See töö, mida ma tegin," ütles Will, "oli kõige ropum töö maailmas. Ma imesin surnud inimeste soolikatest toruga jälkust välja ja pumpasin nendesse kemikaale." Ta jätkas: "Kui te tahate teada, mida mina arvan, härra Blackstone, siis mina arvan, et elav keha sisaldab üheksakümmend protsenti surnud ollust ja meis on vaid paar sädet, mis ülejäänud keha elus hoiavad." (lk 146)

Aga kui Joseph vaatles rannikut ja lasi silmadel puhata selle lõputul rohelusel, tundis ta esimest korda, et vaev, mida hakkab nõudma kulla väljakaevamine taolistes metsikutes tingimustes, saab olema rängem, kui ta iial oli ette kujutanud. Ta mõtles, et ta vaevarikas Savihüti ehitamine, puhmiktarna lõikamine ja selle segamine õlgedega hakkab näima tühisena selle kõrval, mida siinsed olud hakkavad temalt nõudma, ja võib-olla oligi kuld ainuke asi, mis suutis mehi peibutada taolisse paika, kus suur Loodus tõestas nii ülimas vormis oma põlastust kõige vastu, mis ei suutnud eksisteerida metsaaluses pimeduses või musta pöögi kõrgetes okstes.

Joseph küsis poisi käest: "Will, kuidas sina neis miile ulatuvates metsades ellu jääd?"

Will põrnitses enda ette ja üles mägede poole. Ta silmad puhkasid hetkeks mäetippudel ja liikusid siis taevale, kus võis vahetevahel silmata mõnda tiirutavat lindu, kuid ta ilme ei muutunud. "Samamoodi, nagu ma jäin ellu Arrows," ütles ta. "Täidan oma kohustusi. Püsin vakka. Pesen jões oma perset." (lk 146-147)

Laeva vallutas morbiidne olek. Mehed oksendasid ja sülgasid, mõned ulgusid kannatuste ja hirmu tõttu nagu koerad. Enamik neist mõtles nende päevade vältel, et mitte ükski kärutäis kulda ei vääri nendesse tunginud kabuhirmu, mille laeva lõunasse pööramine oli kaasa toonud. Nad soovisid olla tagasi Christchurchis või kust nad vaid olid tulnud. Nad igatsesid soojust, tüünust ja pehmet pikutamiskohta. Soolase õhu hingamine valmistas neile raskusi. Nad kurtsid, et neid ei olnud hoiatatud selle eest, et läänerannikul pole midagi peale mägede — maised mäed ja tuules tumeda taeva poole kerkivad tumedad veemäed. (lk 147)
Kaniere'ile lähenedes Will peatus ja palus Josephil kuulatada. "Kullapalaviku hääled, härra Blackstone. Maa peal pole ühtegi teist sellesamast häält."

Joseph toetas käru maha. Ta pühkis kaltsuga oma higist kaela. Orunõlvad olid endiselt järsud, paisates õhku kajasid ja nüüd kuulis Joseph midagi, mis kõlas nagu võsastikku kogunenud metsik orkester, mis lõi muusikat kividel ja kõrgetes puudes.

"Hällid," ütles Will. "Kas te kuulete neid? Logisevad edasi-tagasi."

"Jah, ma kuulen neid."

"Ja ränikivi taguvad kirkad. Mulle tundub, et seal on ka vints. Ma kuulen ratta kriuksumist."

"Kas nad tõstavad pinnast vintsiga välja, jah?"

"Jah. Või kasutavad seda šurfide tühjendamiseks. Kuld lebab sinisavist põhjal ja just see põhi tuleb üles leida. Aga mõnikord on vesi su vaenlane. Surf täitub aina veega. Sa näed sinist põhja, aga ei paase selleni." (lk 154)

Edwin, kes oli külalistetoa nurgas istudes kirjutanud lugu moalinnust, pani nüüd pliiatsi käest ja küsis järsku: "Mis asi on bombassiin?"

Harriet pööras ennast ümber ja vaatas Edwinit. Ta pani tähele, et varjudega toas tundusid Edwini silmad väsinud. Harriet selgitas, et bombassiin oli riidesort, midagi siidi ja kammvillase lõnga vahepealset, millest õmmeldi väga sageli leinarüüsid.

Edwin ütles: "Kas siis, kui ära sured ja lähed taevasse, on sul terveks igavikuks ainult ühed riided?" (lk 172)

Kohvilõhn oli nagu lõkkelõhn, mõtles Harriet, sest mõlemad tähendasid inimmeelele teatud puhkehetke edasiruttavate sündmuste jadas; oli justkui vaheajaks, mil keha võis tunda end mugavalt ja vaikselt. (lk 168)
Harriet nägi, et ta kõrval seisvad mehed hakkasid end aeglaselt ette valmistama selleks, mis neid ees ootas. Nad kohendasid pampude rihmu, tõmbasid saapapaelad tihedamalt kinni, neelasid suuri grokilonkse ja surusid mütsi kindlamalt pähe, nagu suutnuks mütsid neid kaitsta langevale okste ja kivide eest. Harriet teadis, et ükskõik kui hirmul nad ka on, lähevad nad kõik alla ja panevad oma õnne proovile, sest nad olid tulnud nii kaugele oma unistusega kullast ja muud unistust neil ei olnud. Nad olid nagu taganevad sõdurid. (lk 203)
Joseph pidas ennast kannatlikuks meheks. Kas ta polnud ehitanud Savihütti samasuguse näruse savi peotäitest? Kas ta polnud matnud Iluduse nii kõvasse pinnasesse, mis oli ta labida katki murdnud? Aga nüüd ta teadis, et kannatlikkusest ei piisanud — ta vajas õnne. Kui siin oli kulda, siis leiab ta selle üles, aga oletagem, et kulda ei ole?

Võimalus, et tema maalapil ei leidugi kulda, tekitas Joseph Blackstone'is nii kõikehõlmavat õudu, et pani naha vastikustundest kihelema. Iga viimane kui ettekujutus ta tulevikust eeldas muudatusi, mida sai teoks teha ainult rahaga. Tagasipöördumine ellu, mis ei erineks sellest, mis tal oli enne Wallabi pardale astumist, oleks nii valulik, nii kohutavalt kurb, et Joseph pidas hetkel paremaks surra siin, oma kolmekümnešillingilisel maatükil, ning lebada ja mädaneda sinisavises hauas. (lk 203)

Joseph pikutas üksi oma telgis ja kuulas vihma. Ta mõtles, et telgikatusele sadav vihm kõlab nagu kaugelt kostev nõrk aplaus, teiste meeste saavutuste auks. (lk 294)
Joseph kuulis neid saabumas ühel õhtul, kui päevavalgus oli hääbumas. Siis ta nägi neid ja teadis, kes nad on... halva õnnega mehed. Võib-olla olid nad Kaniere'is leidnud paari penni väärtuses kullaliiva, millest piisas groki ja riisi jaoks, kuid viis, kuidas nad jalgu lohistades ja komistades piki jõekallast liikusid, näitas Josephile nende luhtumist. Nad olid nagu tema.

Nüüd olid need mehed tungimas Josephi maailma. (lk 214)

Kivikõva ja John-poiss maksid koos mõnede teiste meestega kuus ja pool penni, et veeta öö Charlie Wilde'i hütis ja süüa ta kõrvetava lõkke ääres tuvilihahautist. Nende mõlema sooled olid kui raudtorud ja nad magasid nagu lambukesed, pidamata kordagi komberdama ropult haisvate manukapõõsaste vahele. Ja kui nad jõudsid kuru tippu ja vaatasid alla astanguservalt, kust Harriet oli tagasi pöördunud, ei vandunud ega öelnud kumbki neist sõnakestki. Sest nad teadsid, kuidas kuristik välja näeb. Kuristik oli nende mõtetes laiutav pimedus, mis oli nähtavaks muudetud. Kuristik oli see, mida Kivikõva nägi igal hommikul ärgates. John-poiss teadis, mis on kuristik, kui kujutas ette raudvoodil oleva ema peal lamavat isa, kes lahkus enne uue päeva koitmist ega pöördunud enam kunagi tagasi. Nüüd aga olid nad kuristikku vallutamas. Kivikõva ja John-poiss. Nad olid valmis lömastama kuristikku oma saabastega ja kusema sellesse kuradi neetud jõkke. Lõpuks ometi olid nad midagi selgeks saamas. (lk 226)
Joseph tundis pisaraid silma valgumas. Ta mõtles, et enne Uus-Meremaale tulekut polnud ta peaaegu kunagi nutnud, aga nüüd tahtis ta kogu aeg tihkuda. Mees, kes oli ehitanud Savihüti - ega olnud hoolinud sellest, kuhu ta pea puhkamiseks toetas, ega sellest, kuidas mehed olid teda narrinud ja kakaduuks pilganud - seda meest ei olnud enam. Täpselt samamoodi, nagu polnud enam Savihütti ja Liliani ning olend, kes oli Josephi asemele asunud, oli piinadest hullumas.

Joseph lasi pisaratel voolata. Miks ta ei tohtinuks nutta? Kes neid pisaraid nägi? Kes hoolis sellest, kas ta nuttis või mitte? Ema oleks ehk hoolinud, aga tema oli Rangioras oma hauas, kivijugapuust odavas kirstus, surnuaias, mida keegi ei külasta... (lk 248-249)

"Ma ei teadnud, mida talle kaasa anda, mida talle kirstu kaasa panna," oli Harriet Josephile rääkinud, "sest mul polnud vähimatki aimu, mis eset ta kõige rohkem armastas. Ma mõtlesin ühest ta Staffordshire'i asjakesest, aga valisin lõpuks joonistuse, millel oled sina väikeses valges kleidis. Ma arvan, et ta oleks tahtnud seda endaga kaasa võeta. Kas mul oli õigus?"

Joseph polnud midagi vastanud. Ta oli enam kui õnnelik, et tal polnud last, keda häbistada pitsrüüžide ja valgete undrukutega. Joseph soovis, et tal olnuks endast pilt šikki mantlit ja siidist kaelasidet kandva täiskasvanud mehena. (lk 249)

Oli veel üks asi, mis hakkas Josephit piinama.

Ta lootis ja palvetas, et Liliani kirstus oli olnud mingigi vooder. Midagi, millest ta ema saanuks kinni hoida, sest ta oli olnud inimene, kes oli oma ümbrust alati väga piinliku täpsusega korraldanud, ta hoidis põlved koos, küünarnukid vastu keha surutud, õlarätt tihedalt ümber, ja Joseph ei suutnud taluda mõtet puust kastis edasi-tagasi libisevast Lilian May Blackstone'ist. See oli teguviis, mida ema oleks põlastanud. (lk 249-250)

Kui Pao Yi uuesti uinus, nägi ta unes tantsijannasid. Neil olid punased siidseelikud ja satiinist kingad ning nad liikusid voogava ja võluva graatsiaga. Nende jalalabad olid kaardus, kõrge pöiakaarega, kuid vigastustest moonutamata. Nad kõndisid varvastel tasakaalu hoides, hüppasid ja lendasid. Pind, millel nad tantsisid, oli kullast ja nende nägudel helkis otsatu kuldne valgus. (lk 248)
Kui ta jälle vett kopsu tõmbas ja karjed nagu noaga läbi lõigati, tundis ta oma keha paiskuvat millegi vetruva vastu, mis meenutas vetikatihnikut, ja see hoidis teda paigal. Ta nägi endast mööda voogavat tulvavett, sirutas käe välja ja püüdis sellest vetruvast asjast kinni haarata. Saanud selles pihku, nägi ta, et sellel oli teatud muster või kuju, mille oli loonud inimene, mitte loodus, ja ta otsis sõna selle kirjeldamiseks. Otsis ja otsis, lastes sellel asjal ümber oma keha mähkuda, ning ta tundis, et ta seelikud voogavad aeglaselt pinna poole, nagu oleks nii tema kui ka seelikud järsku kaalutuks muutunud.

Siis meenus talle see sõna.

Võrk. (lk 296-297)

Ta sulges silmad ja oletas, et selline siis surm ongi — pime ja helitu. Kuid natukese aja pärast registreeris teadvus veel millegi — südame hääle. Harriet oli ikka oma kehas ja keha tundus põlevat.

Ta avas uuesti silmad ja nägi — või arvas end nägevat — otse avatud silmade vastas nägu, mida ta ära ei tundunud. Ta silmitses seda ja arvas nägevat naeratust, kuid selles naeratuses oli nii mõõtmatut kurbust, et Harrieti arvates kuulus nägu kellelegi, kes oli tulnud teda kirstu juurde leinama. Ta tahtis küsida: "Kes sa oled?" Siis meenus talle, et ta on peaaegu kindlasti surnud ja surnutel ei ole häält. Harriet vajus taas unne. (lk 297)

Joseph küsis endalt, millised saavad olema kullapalaviku hauakirjad, ja mis tuleb pärast, kuidas maa muutub, ning kes osutuvad lõpuks võitjateks ja kes kaotajateks. Kuid tal ei olnud vastuseid. Ainuke, mida ta oli võimeline nägema ja tundma, olid kannatused, mida kuld oli Kokatahi kaevandajatele toonud. Ja kuigi kunagi oli mõte McConnelli tohutust majapidamisest ta kadedusest poolsegaseks muutnud, lootis ta praegu, et mees ikkagi saab selle, elab edaspidi seal nagu aristokraat ja sülitab silma igaühele, kes temale ülevalt alla vaatab, mäletades siiski surmani, et ta sai kogu oma varanduse mullas sonkides. Sest kui McConnell oli kaotanud, mida oli siis loota temal ja kõigil teistel? (lk 306-307)
See, et maailm mõistab tema armastuse hukka ja püüab seda hävitada, oli midagi, mida Pao Yi teadis vankumatu kindlusega, kuid ta heitis selle oma mõtetest välja. See oli osa tulevikust, kuid Pao Yi soovis elada olevikus ja ei tahtnud pühendada tulevikule ühtegi mõtet. (lk 331)
Pao Yile näis, et ka Harriet elas ruumis, kus nende eksistents oli absoluutne, ja ta heitis kõrvale nii mineviku kui ka tuleviku. Kui ta nägi naist mõnikord välja vaatamas, uskus ta, et naine tegi seda vaid veendumiseks, et lund sadas ikka veel, et mere äärde viivad teed on lume alla mattunud, et mitte miski ega keegi tule neid häirima. (lk 331)
Harriet oli liiga arukas ja liiga ratsionaalne inimene, et mitte mõista, et ühel päeval jõuab kätte teistsugune maailm. Mõnikord, kui Pao Yi läks hütist välja ja sulges enda järel "ukse", sundis Harriet ennast ette kujutama, et mees oli lahkunud igaveseks. Ta kujutles, kuidas ta läheb üksinda mööda pikka ja rasket miilidepikkust teed Hokitikasse ja mere äärde, ootab laeva saabumist, läheb siis selle pardale ega hooli, kas ta jääb ellu või upub, sest ta armastatu oli lahkunud. Ja siis tundis ta mõnikord seesugust ängi, et avas hüti akna ja vaatas lumega kaetud aeda vaid selleks, et meest näha, et teda oma pilguga saata. Kuid oli ka kordi, kus isegi sellest ei piisanud ja ta pidi meest kutsuma või minema sinna, kus Pao Yi oli, nagu võinuks mees märkamatult lahkuda, nagu võinuks ta lumme haihtuda, kui Harriet ei tundnud mehe soojust ja tugevust ega põiminud oma käsi tema ümber. (lk 332)
Nende maailma väiksus, selle täielik lihtsus muutsid Harrietile väärtuslikuks iga eseme, mis selles oli. Isegi lõke, mis näis kehastavat aja lõputut võbelemist, näis olevat tähendusrikas, ja Harriet toitis lõket samasuguse õrnusega, nagu oleks toitnud last veendumaks, et see ei sure. (lk 332)
Harriet järeldas, et sedalaadi kirg mõjutas materiaalse maailma teisenemist nii tingimusteta, et seda võis pidada kestva hallutsinatsiooni või unenäo sarnaseks, millest armastajad lootsid mitte kunagi üles ärgata. (lk 331)
Harriet ihkas olla pikkade pehmete sulgedega ja oma laulu rütmis lööva südamega valge lind. Ta heitis linnuna oma armastatu kehale, kattis ta tiibadega ja tundis armastatut iseendas tõusmas, nagu oleks Pao Yi ta kehas kasvanud, ja ta ütles mehele, et nüüd on nad üks. (lk 333)
Pao Yi, kes oli kartnud Harrietile anduda ja oli siiani oma eraldiolevast ja isiklikust minast kinni hoidnud, palus nüüd, et naine ta tapaks, laseks tal iha kaudu unustusse pääseda. Harriet oli nõus ja Pao Yi tundis endasse voogamas loomalikku iha paarituda lõpmatuseni, nagu paaritusid metshirved kevaditi Long Hilli mäel, ja ta sajatas ohtrasõnaliselt, et Harriet on nagu deemon, nagu reptiil, kes oli ta eemale ahvatlenud kõigest, mis oli olnud Pao Yile kallis, ja et nüüd oli ta naise sees kadunud, eksleb pimeduses ja ainuke, mis talle on jäänud, on õud omaenda suremise ees. (lk 333)
Harriet mõtles korraks, kui imelik see on, et pärast kõike juhtunut oii Joseph otsustanud koju tagasi pöörduda vaid üksikute kullateradega, mis tema käes olid. Siis aga meenus Harrietile, et kui tema ja Pao Yi alustasid pikka tagasiteed mere äärde, oli jõgi olnud ikka veel kiirevooluline ja sügav ning tal polnud võimalik seda oma kullavaru üles otsimiseks ületada. Kuid Joseph võis mööda jõe põhjakallast sinna kõndida ning võib-olla oli Harrieti ääreni täis kruus ikka veel kiviklibu sees peidus ja seda oli uuest veesängist kõrgemal võimalik kätte saada? Harriet nägi kujuduses Josephit, kes kükitas maha, kaevas kruusi välja ja sirutas selle enda ette, et imededa selle sisu sära päikesevalguses. Kullaläige. Ta nägi Josephit kruusi oma kompsu pakkimas ja mõdes, et võib-olla oli mees otsustanud, et Harriet on uppunud, või oli endale lihtsalt öelnud, et — kuivõrd Harriet oli tema naine — kõik, mis oli naise oma, kuulus õigusega talle — Josephile. (lk 344)
Ta ostis uue voodipesu, kuid magas lelumeistri voodis ja luges selle kohal riiulis seisvaid raamatuid - "Gulliveri reisid", "India lühiajalugu", "Maailma kuulsad nukumajad".

"Gulliver" muutis Josephi rahutuks ja ta pani raamatu lõpuni lugemata kõrvale. Ka "India ajalugu" näis olevat täis heitlikku viha ja põhjustas unenägusid, milles kummalised loomad ta surnuks nokkisid, täpselt samamoodi, nagu jaanalinnud olid surnuks nokkinud tema isa.

Nukumajade raamat oli ainuke, mis pakkus talle mõningat lohutust. Joseph võis pikka aega vaadata pilte, adudes sügavalt, kuidas inimmeel peab meeldivaks ja imetabaseks kõike, mis on millegi muu miniatuurne jäljend. (lk 347)

Talve saabudes töötas Joseph üha aeglasemalt ja aeglasemalt. Majal oli nüüd tahvelkividest katus, külluslikult kaunistatud savist majakorstna jätktorud ja neliteist akent. Joseph hakkas tegelema parketiga. Kuid ta mõistis, millised lootused ta on sellesse puust majja pannud. Kui maja saab lõpuks igas viimses kui detailis valmis ja ta suleb selle ukse viimast korda, hääbub tema maailm vaikusse. (lk 348)
Toby Orchardit ei näinud kumbki naine peaaegu üldse. Ta magas väga vähe, tõusis koidikul ja läks välja. Ainuke viis, millega ta suutis oma meeleheite vastu võidelda, oli metsikul galopil ratsutamine läbi lambafarmi. Ta ei teinud seda ühelgi eesmärgil, ei lammaste kokku ajamiseks, lammaste pesemistiikide kontrollimiseks ega palgatöölistega rääkimiseks, sest ükski neist asjadest ei huvitanud teda enam ning ta ei teadnud ka seda, millist eesmärki võiks teenida lambafarm või sellega teenitud raha. Ta lihtsalt liikus lakkamatult, liikus taevavõlvi all, et kurnata ära ennast ja hobuseid, liikus, kuni enam ei jõudnud ja õnnis teadvusetus lämmatas ta meeled. (lk 348-349)
Kui Harriet jõudis kohta, kus oli seisnud Savihütt, nägi ta, et puhmiktarn oli kõrge ja roheline ning oli kasvanud tihnikuna ümber vana plüdi, justkui püüdes seda häbistavat inimleiutist ära peita, nii et tuuled ei näeks seda enam ega prooviks hävitada, vaid ainult uluksid ümber selle ja tuiskaksid mööda. (lk 350, lõpp)