Hilkka Hiiop

Hilkka Hiiop (sündinud 8. augustil 1974) on Eesti kunstiajaloolane ja restauraator.

Kirjutised

• Koduõpetaja-perioodi lõpul taandub arhitektuur maastiku ees, sünnivad Krause parimad Liivimaa-ainelised tööd, milles on täheldatavad teatud romantilised tendentsid, ideaali otsimise püüd. Primaarne pole enam inimkäte poolt loodu, vaid selle sulandumine ümbritsevasse. Neis piltides näitab Krause end kunstnikuna, kelle taotlused peegeldavad ajastu ideaale, kunstnikuna, kes ei joonista vaid objektide ülestähendamise eesmärgil, vaid püüab luua ilu kunstilise eneseväljenduse kaudu. (lk 23)
• Liivimaa-aineses põimuvad läbi Krause loomingus paralleelselt eksisteerinud ning vahelduva eduga domineerinud poolused - klassitsism ja romantism. Kui suuremat osa lähemat ümbrust kujutavast originaalloomingust on raske lugeda kuuluvaks kumbagi poolusse ja see jääb sageli vaid käeharjutuseks ning üheks võimalikuks mälestuste ülestähendamise mooduseks, siis perioodi lõpul tulevad selgemini esile kaks suunda — sisult paigakirjelduslike tööde allutamine klassitsistlikele vormireeglitele ning selle kõrval üksikute romantilise ideaali suunas pürgivate katsetuste loomine. (lk 24)
• [Liepaja-Riia retkest:] Septembri alguses saabus lõpuks ka oodatud postitõld. Et sõit eriti kiiresti ei kulgenud, käis Krause meelsamini suure osa teest jala. (lk 25-26)
• Krause mälestusi läbivad detailsed kirjeldused Liivimaa loodusest, arhitektuurist ja olustikust. Ta on oma kirjutistes justkui kunstnik, kes oskab üksikasjadest luua meeleoluka üldpildi, ning ka vastupidi, Liivimaa-ainelistes töödes liitub ta peen jälgimisvõime detailsete kirjeldustega, mille ta oma parimates töödes suudab ühendada meeleolukaks tervikuks. Ta joonistusi võiks võtta kui visualiseeritud mälestusi ning vastupidi, ta kirjutised annavad sõnalise kommentaari piltidele. (lk 26)
• Ühest küljest kuulus 18. sajandi Liivimaa saksa kultuuri- ja vaimu areaali, teisalt jäi äärealaks ja perifeeriaks. Ometi voolas siia just sel perioodil katkematult Saksamaal sündinud ja õppinud noori mehi. Üsna kerge võimalus karjääri teha meelitas siia sadu õnneotsijaid. Lisaks ei pidanud välismaalasena Balti provintsidesse saabunud saksa haritlane siin end sugugi võõrana tundma; ta leidis eest selle, mille oli kodumaale maha jätnud — saksa keele, kombed, arhitektuuri. Poliitiliselt küll Venemaaga seotud, kuulusid Balti provintsid vaimselt riigi- ja rahvuste piire ületavasse "õpetlaste vabariiki" (Gelehrtenrepublik), liitudes eeskätt hariduse, kirjanduse ning sotsiaalse struktuuri kaudu Põhja- ja Kesk-Saksa (eelkõige Saksi ja Tüüringi) kultuuriareaaliga. Need sidemed toimisid eelkõige sisserännanud saksa haritlaste kaudu, kes tõid kaasa Saksamaa 18. sajandi vaimse revolutsiooni, Lessingi, Herderi, Wielandi, Goethe, Schilleri, Winckelmanni ideed. Peamiselt sisserännanutest moodustus 18. sajandi lõpu Liivimaal valgustuse-, humanismi- ja romantismiideedest kantud nn. literaatide ring. (lk 27)
• Vaieldamatult olid koduõpetajad olulisimad saksa kultuuri ja vaimsuse toojad siinsetesse provintsidesse. Eelkõige nende kaudu kandusid saksa kultuuriareaali impulsid Liivimaa üldiselt stagneerunud vaimuellu ning nad ärgitasid balti aadli võsukesi vastu võtma Euroopa valgustussajandi muutunud maailmavaadet. Ühtlasi oli koduõpetajakoht ka lihtsaim võimalus alustada edasist karjääri, enamasti pastorina, aga ka õpetajana Yõi õppejõuna, arstina, juristina. Noored sisserännanud õpetlased, saabunud Liivimaale ning leidnud koha kuskil üksildases maamõisas, külastasid aastas korra või paar, enamasti koos oma patroonidega, siinset vaimuelu keskust Riiat. (lk 27)
• Kui kunstnikud ei suutnud sel ajal veel Liivimaal leida piisavalt ainet oma romantiliste visioonide või klassitsistliku ideaali püüdlustele ning ihalesid enamasti suurte kunstimekade (Rooma, Šveits) poole, siis 18. sajandi lõpu humanismiprintsiipidest lähtuvatele õpetlastele-literaatidele pakkusid siinsed vastuolulised suhted materjali küllaga. "Aina ekstreemsused, aina vastuolud!" (Lauter Extreme, lauter Widersprüche!), nendib Krause, õppides lähemalt tundma Liivimaa olusid. (lk 28)
• See valgustussajandi vaimust kantud haritlaste ring moodustas siiski vaid väikese osa üldisest stagneerunud seltskonnast. Balti aadli hulgas leidus küll juba üksikud uuele vaimule avatud isikuid (krahv Ludwig August Mellin, paruness Gertrude Boye, hilisem kindralsuperintendent Johann Danckwart, Otto Hermann von Vietinghoff, Peter Reinhold von Sivers jne.), kuid domineeris "enesega rahul olev eraldatus", väiklus, ühelt poolt lokkav üleküllus ja üha uute naudingute otsimine ("Milline karakterite, tiitlite, auastmete mitmekesisus!... Keegi ei salanud oma ihu selle himude ja ihadega, ropendati jämedalt, söödi ja joodi, mida paid sooviti, ja lehti triumfeerivaid tutvusi pastorite, ametnike, metsnike, veskimeeste ja talupoegade naiste ning tütardega. ...arutati klaasi juures või kahemõttelisusi vahetades, nii et ma olin täiesti segaduses, kuidas need mehed ja noorukid suudavad tõde leida, õigust kaaluda ja headust edasi kanda... Kuhu mu pilk ka ei pöördunud, kõikjal valitsesid tuhandel kujul ja vormis pettus, vein ja naised."), teiselt poolt ääretu vaesus, julmus ja toorus suhtumises eesti ja läti soost pärisorjadesse. Balti aadli enamuseni jõudsid valgustussajandi vaated teatud ajalise nihkega, ilmselt tõi otsustavama murrangu alles Tartu Ülikooli avamine. (lk 28-29)
• Ilmselt on ka liialdus pidada Krause Liivimaa-perioodi kunstiloomingut eraldiseisvaks 18. sajandi lõpu kunstiilminguks ning alustada Krausega Liivimaa selle perioodi kujutava kunsti arengulugu; enamik ta töödest on siiski vaid üks võimalik mälestuste fikseerimise viise, mida ta isegi üksnes meeldivaks kõrvalharrastuseks pidas. Pigem kuulus ta ühena literaatide seltskonda ning ta kunstilised kalduvused ja oskused võimaldasid tal anda oma panus Liivimaa sajandilõpu kultuuri eelkõige nendesamade literaatide teoste illustraatorina. Kunstnikuna ei küüni ta küll 19. sajandi alguses Liivimaale saabunud professionaalideni, asjaarmastajate seas tõuseb ta aga kindlasti esile. Igal juhul on tema anne ja oskused harvaesinevalt kõrged enamiku teiste tollaste ehitusmeistrite ja arhitektide omadega võrreldes. (lk 29)
• Jauna mõisas veedetud esimese päeva õhtusöögil juhatas parun Krause tähelepanu "kaminasse kuhjatud raamatutele", mis küll igasuguse väärtuseta olevat, kuid ta pidanud ikkagi vajalikuks need laste eest ära peita. Krause maldas vaevalt järgmise hommikuni oodata, et need üle vaadata ja korda seada. Siin jätkus küllaga materjali, et rahuldada ta huvi uue kodumaa ajaloo vastu (Adam Oleariuse reisikirjad, Russowi ja Arndti kroonikad, Kaspar von Ceumerni "Theatridium Livonicum oder kleine livländische Schau-Bühne" jpm.). (lk 40-41)
• 18. sajandi lõpu teoloogia ei välistanud muusade austamist; "ilma kahte jumalat teenimata" võis vaimustuda valgustussajandi filantroopilisest filosoofiast, luulest, kunstist, samal ajal vaimulik olles. Seda ametit nähti eeskätt humanistlikuna, ajastu vaimsuse ühe võimaliku väljundina. (lk 41-42)
• [Raamatupoest:] Hartknoch juhatas Krause poe tagumistesse ruumidesse, kus see kunsti- ja kirjandusaldis noor koduõpetaja võis süüvida enamikku selle aja kultuuri tippteostesse. Riias viibimise üheks enesestmõistetavaks käiguks teatri ja sõprade kõrval sai Hartknochi äri. Siia jättis Krause raamatute ning üksikute graafiliste lehtede eest kogu oma vähese teenitud raha. (lk 44)
• Selles perekonnas kujunes probleemiks aga isa lemmiku, vanema poja, ülekäte läinud Karli kasvatus ning igasuguseid piire ületav käitumine. Isa lemmiklapsena jäi ta enamasti karistamata. See viis lõpuks Krause konflikti härra von Kahleniga (mälestuste põhjal jääb mulje ka Krausest kui üsna paindumatu ning enesekindla loomuga mehest, kes ei varjanud eriti oma põlgust või pahameelt ja sattus seetõttu alatihti kellegagi pahuksisse) ning päevapealt ametist lahkumiseni 1792. aasta veebruarikuus. (lk 46)
• Hoolimata figuraalkompositsiooni krauselikust kohmakusest iseloomustab see väikeseformaadiline tušijoonistus ilmekalt 18. sajandi lõpu seltskonnaelu, mille juurde käisid tingimata muusika (muuseas, Krause ise mängis flööti), ettelugemine, mõtteavaldused uuema kunsti ja kirjanduse üle, arutlused päevakajalistel poliitikateemadel jne. Enamasti lisandus siia ka seltskondlik klatš, mida Krause korduvalt kritiseerib. (lk 47)
• Nimetatud joonistustest hindab Voldemar Vaga eelkõige just visandlikke eskiise, mis ilmselt on tehtud otse looduses, nende värskuses ja maalilisuses. Hoolimata skitseerivast laadist on need tööd, kas siis Krause väheste oskuste või kogemuste tõttu, läinud veidi ületöötatuks ja poriseks. Seevastu hilisemaid ümbertöötlusi peab V. Vaga nende viimistletuses liiga allutatuks klassitsistlikule ideaalikaanonile. Aga siiski, need pildid on ilusad. Kaunilt mõjuvad valguse-varju pehmed üleminekud ning lõõmava suvepäikese läbitungivate valgusvihkude kontrasteerumine varju jäävate tumedustega. Hoolimata ülidetailsest käsitlusest on kunstnik suutnud luua meeleoluka terviku ning allutada rohked üksikasjad üldmuljele. Alūksne vaatel puuvõrade tagant paistev kirik on küllalt detailne, andmaks edasi kujutatu iseloomu, samas piisavalt üldistatud, et mitte lõhkuda pildi tervikut. Ühele Alūksne vaadetest on Krause esiplaanile asetanud kaks figuuri, üks neist seesama nimetatud vesipiibuga härra, niisiis Friebe. Kas teine, käega Alūksne poole viipav mees, pole mitte kunstnikuhärra ise? (lk 47-48)
• Ilmselt on Krause küllalt järsk areng osaliselt tingitud välistest teguritest, läbikäimisest selliste Liivimaa suurkujudega nagu krahv Mellin, Brotze, kunstnik Karl Grass, teisalt ka Krause enda sisemisest loomingulisest küpsemisest. Võib-olla oli talle tõukeks teadmine, et mitte enam esimeses nooruses mehena pole ta veel midagi saavutanud. (lk 51)
• Gauja jõe orgu kujutaval seepiajoonistusel näeme hiljem "Liivimaa Šveitsiks" või Krause poolt "Liivimaa Tessaaliaks" nimetatud paikkonna mägimaastikku, taamal mäeharjal paistavad Turaida linnuse varemed. Domineerib pildi vasakul küljel tugevamini toonitatud lopsaka taimestikuga kaetud kõrgendik, esiplaanil haigutab mäekülge uuristunud sügav koobas. Kaks loomi jootma tulnud imepisikest figuuri joonistuse allnurgas just nagu demonstreeriks inimese võimetust ja väiksust looduse võimsuse taustal. Pildil domineeriv detailsemalt läbijoonistatud osa hajub pehmelt kaugustesse, kuni horisondil peaaegu taevaga ühte sulab. Kauni aktsendina mõjub üldise pruunika seepiapinna kõrval õrnalt sinise akvarelliga toonitatud jõevesi. Eemal mäeharjal paistvad lossivaremed on vaevalt eraldatavad taeva samatoonilisest taustast. Ilmselt ei oma antud töö kontekstis tähtsust, kas tegemist on Turaida või mõne muu ehitise jäänustega, pigem jääb mulje abstraktsetest, nimetutest varemetest, mis funktsioneerivad pigem igaviku ja aja sümbolitena. Vaevalt terendaksid varemed kaugustes, kui kunstnik oleks pidanud primaarseks fikseerida Turaidat topograafilise täpsusega. (lk 58)
• Siia lisanduvad kaks tööd Skulte (Adjamünde) mõisaansamblist (kat. nr. 173 ja 174), mis väärivad tähelepanu eelkõige Krause ühtede paremate akvarellidena. Kui see raske tehnika kunstnikul enamasti ei õnnestu, sest nõuab liiga kiiret ning meisterlikku tööd, siis kahes Skulte mõisa kujutavas akvarellis on ta suutnud hiilgavalt ära kasutada tehnika omapära. Neis valitsevad akvarellile omased õrnad toonid; et Krause on suutnud vältida talle üldiselt omast ületöötamist, jääb töödesse piisavalt õhku ja valgust. (lk 60)
• Lisaks nimetatud töödele on Brotze kogus terve rida pilte, millel on küll kujutatud kindlat ehitist või objekti — Zeltini kabelit (kat. nr. 116), Liepa vana surnuaeda (kat. nr. 175), Adami (Schwarzbeckshofi) mõisat (kat. nr. 159) jms. —, kuid mis oma laadilt kuuluvad pigem eespool nimetatud romantiliste katsetuste hulka. Tundub, et ehitised on valitud pigem ümberkaudse romantilise looduse kujutamise põhjenduseks; samas võiksid valitud objektid iseenesest ka kanda sümboolsemat tähendust (vana surnuaed, viltuvajunud külakabel). Jällegi valitseb maastik arhitektuuri üle või sulandub viimane lahutamatult loodusse, nii et on raske käsitleda arhitektuuri eraldiseisva objektina. (lk 60)
• Nagu juba varem täheldatud, ei saa Krause eskiislikke joonistusi hinnata paremaks enam läbitöötatud ning detailsetest "valmispiltidest". Õnnestunumad looduses valminud eskiisid on tõepoolest värsked ja maalilised, kuid enamik töid, ilmselt kunstniku oskamatusest tingituna, on muutunud tuimaks ja ohutuks (mis on seepia ja akvarelli kui üsna raskete ja kiiret töötamist nõudvate tehnikate puhul kerge juhtuma). Krause iseloomuga kunstnikule sobis nähtavasti siiski rohkem rahulik, tubane nokitsemine. (lk 61)
• Kunstnik on joonistanud Gauja jõe kaljudena kõrguvaid kaldaid ning lisanud väikese lagunenud majahurtsiku, et anda pildile veidi nukrat aja möödumise tunnet. Jällegi on ta asetanud üksikud imepisikesed figuurid kas imetlema loodust või üles joonistama selle võimsust. Ilmselgelt on Krause liialdanud mägede kõrguse ning kaljude järskusega, kuid et need tööd topograafilisele täpsusele ei pretendeeri, on sel vaevalt tähtsust. Varem valitsenud paigakirjeldusliku laadi puhul poleks ta selliste liialdusteni läinud. See on pigem veel üks märk kunstniku muutunud ruumikäsitlusest ja tööde iseloomust. Neis avaldub igatsus kodumaa orgude järele, nukrus "purunenud illusioonide" pärast (oli ta ju peaaegu 40-aastane ja ikka veel koduõpetaja), romantiline ihalus otsida kujutatavas ideaali ning näha neis Liivimaa "hüperborealistes metsades" midagi rohkemat kui vaid Gauja jõge ja selle kaldaid, panna need paigad väljendama üldisemat ideed, nimetatagu neid siis "Liivimaa Tessaaliaks", "Liivimaa Šveitsiks" või romantiliseks ideaaliks mägedest kui sellistest. (lk 61)
• [Kahest Dzerbene pastoraadi vaatest:] Kui reproduktsiooni järgi tuntud töös on kujutatud pastoraadihoonet lähivaates, selle ees kaabudes ja jalutuskeppidega härrasmehi ning heledates kleitides daame, siis varasemal vaatel näeme avarat panoraami Dzerbene ümbrusele koos kiriku, pastoraadi ja selle kõrvalhoonetega. Horisontaalselt tööd jagav tara eraldab esiplaanil tugevamini toonitatud kalmistu taamal laiuvast avarast vaatest. Tekib kummaline kontrast heledas päikeses särava panoraami ja süngelt varju jääva surnuaia vahel. Salapära lisavad viltuvajunud ristid ja hauaplaadid. Kalmistu ja muu maailma piiril kõrgub leinakask, mille alla on end seadnud perekond. Neile langeb esiplaani üldisest sünkjast tumedusest eralduv valgustriip, mis pärineb mingist salapärasest allikast, igal juhul ei jõua siia varjulisse nurka päikesekiired. Täiesti vastandlik on kahes Dzerbene pildis valitsev miljöö - kui inimesed surnuaias loovad veidi nukra meeleolu, justkui poleks nad pärit siitilmast, siis härrasrahvas teisel joonistusel on vägagi rõõmsameelne ja naudisklev. (lk 62)
• Šveitsi-reisiga lõppes Krause koduõpetaja-periood ning sellega koos joonistustes Liivimaa temaatika. Hiljem kui 1796. aastaga dateeritud Liivimaa-ainelisi töid ta loomingus praktiliselt ei esine. Mõned üksikud pildid on enamasti varem alustatu lõpuleviimine või mälestuskatke ajast koduõpetajana. Oma uut elupaika Tartut ta kujutanud ei ole. Vaid romaani "Etliche Lichtpunkte..." illustratsioonide hulgast leiame ühe Tartu-ainelise seepiajoonistuse. See on üks kaunimaid Tartu kujutisi üldse - pildil on näha vastvalminud ülikooli peahoone. Töö pealkiri on sümboolne — "Goldener Traum". Ta "kuldne unistus" oli täitunud. Ta ei olnud enam mees, kellele "polnud midagi jäänud, isegi mitte illusioone", kes "teenis vaid leiba" ja oli lõplikult kaotanud "usu luua midagi reaalset".

Ta oli oma loominguga jäädvustanud ajalukku Johann Wilhelm Krause nime. (lk 63)

• Hilkka Hiiop, "Johann Wilhelm Krause Liivimaa-ainelised joonistused", rmt: "Johann Wilhelm Krause", kd. 1, 1999, lk 21-70