Dorothy Parker

Dorothy Parker (22. august 1893 West End, New Jersey osariik, USA – 7. juuni 1967, New York) oli Ameerika Ühendriikide luuletaja, prosaist, stsenarist, näitekirjanik, kriitik ja satiirik.

Luule

Vihkan pidusid;
nad toovad minus esile halvima.

On Uus Asi,
mida korraldab naine,
kes on sedasorti asjus hirmus nutikas.
Kõik peavad tulema uhkes rõivas;
alati on üksteist Vanamoelist Tüdrukut
ja neliteist Havai härrasmeest,
kes kannavad rahvarõivaid:
eelmise hooaja tenniseriideid, vanik kaela ümber.

Võõrustajanna juhatab sisse rea keni koduseid mänge:
iga osaleja saab võrdse võimaluse
arvata ära seemnete arv kurgis
või ajada aja peale niiti nõela taha
või proovida, mitme metslille nime ta teab.
Keerukates kujudes jäätis
ja punš, nagu Volstead seda tegi,
kosutavad mängijaid pärast vaimset pingutust.
Sa pead ütlema võõrustajale, et see on äge,
ja tema vastab, et ta sureb, kui sa ta järgmisele peole ei tule -
kui see vaid kindel oleks!

On Sillafestival.
Võitja saab käsitööna valmistatud kaminaharja
ning kõik teised kasvuhoonevaarikaist vanikud.
Sa tõmbad partneriloosi
ja saad mehe, kes selle mängu leiutas.
Ta ei jäta unustatut unustusse;
iga ringi järel
muutub ta isiklikuks su motiivide suhtes juhtivate klubide teemal
ja üks sõna viib sageli teiseni.

Järgmises lauas
on sul üks neist partneritest,
kes ütleb, et lõpuks on see ju kõigest mäng.
Ta trumpab su ässa
ja üritab selle üle naerda.
Ja ikkagi lastakse sellised mehed nagu Elwell maha.

On Päev Maal;
see tundub rohkem nädala moodi.
Kõik võistlejad pressitakse automobiilidesse
ja sulle antakse koht kahe daami vahel,
kes sulle peale lendavad.
Pidu algab varakult,
sest kõik tahavad, et see päev kestaks kaua -
nad saavad, mida soovisid.
Igaüks toob lõunasöögikorvi;
igaüks on taibanud,
et keegi teine ei too kõvakskeedetud mune.

Korjatakse palju kontpuud
ja keegi ei tea täpselt, milline näeb välja mürgipuu;
see selgub järgmisel päeval.
Kõik algab rapsides.
Kõik löövad kaasa vanades lauludes
ja näitavad üksteisele pilvi
ja toetavad rohu värvi hea sõnakesega.

Kuid pärast esimest viitkümmet miili
ei jäta loodus enam nii tugevat muljet
ja laulmine kuulub kadunud kunstide hulka.
Koduteel on väike pingutus
ja kõik hõiskavad, kui kaunid on linnatuled -
on küll, jah.

Ja siis on väike tagasihoidlik Õhtusöök;
enesetoitmise madalaim vorm.
Mees sinust vasemal joonistab kahvliga diagrammi,
illustreerimaks, kuidas ta kavatseb ehitada uue päikeseveranda;
ja teine su paremal käel
selgitab, kuidas äritingimused paranevad ja miks.

Kui õhtu tõsisem osa mööda saab,
on sul võimalus kuulata Harry Lauderi plaate
või lasta end võõrustajannal karjatada
ja näidata sulle beebipilte, mille nad eelmisel suvel tegid.

Otse enne põgenemist
pomised sa võõrustajatele midagi
selle kohta, kuidas nad kindlasti peavad sulle külla tulema -
üle minu laiba.

Vihkan pidusid;
nad toovad minus esile halvima.

• Dorothy Parker, "Peod: hümn vihkamisele" ("Parties: A Hymn of Hate"), poets.org  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}