Postkontoris vajatakse posti laialikandjat, ja kes sobiks paremini kui Johanna, noor laps, jalg kerge, nagu ütleb postkontori ülem härra Sildnik, ja pole kahtlust, et Johanna oskab lugeda ja kirjutada, noh, kirjutada pole tal ju vajagi, aga lugeda küll, aadresse nimelt, mõned aadressid on päris segaste tähtedega kirja pandud, ja mõned on koguni võõras keeles, nagu härra Sildnik tähtsalt seletab. Mis sellest, et linn on väike – posti kaudu on ta seotud terve maailmaga, nähtamatud niidid ühendavad linnaelanikke kõigi mõeldavate geograafiliste punktidega — siinjuures talutab härra Sildnik Johanna kättpidi maakaardi juurde, mis ripub tema kirjutuslaua taga, võtab pliiatsi ja kuulutab: vaadake, preili, soo, juba öeldakse Johannale preili ja mitte enam armas laps, aga ta on ka juba kuusteist täis, vaadake, preili, kui ühel päeval tuleb linnapeale postkaart näiteks Havai saarelt, ja aadress on loomulikult ingliskeelne, siis peate teie selle temale õieti kätte toimetama ja ei tohi midagi segamini ajada. Sest et sellest, kas linnapea postkaardi, Havai saarelt tulnud postkaardi õigel ajal kätte saab, võib sõltuda väga palju, võib sõltuda meie linnapea elu ja tervis ja terve meie linna käekäik! Johanna püüab ette kujutada, mil viisil Havai saarelt tulnud postkaart linna käekäiku muuta võib, aga see kujutlemine võtab aega, ja härra Sildnik ei ole mitte koolipreili, kes oma jutuga ootab, kuni kõik õpilased on aru saanud, vaid jätkab: ja niisiis võib öelda, et meie amet on siin linnas üks tähtsamaid ja püüdke seda korralikult täita, peale teie oli mul mitmeid teisi kandidaate, aga mina valisin just nimelt teid, sest mulle tundub, et teie oskate Havai saarelt tulnud postkaardiga piisava lugupidamisega ümber käia. (lk 26)
Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987
