Piret Hartman

Piret Hartman (sündinud 10. augustil 1981 Ida-Virumaal Püssis) on Eesti poliitik ja riigiametnik.

Intervjuud

[Kultuuriministeeriumist:] Ministeeriumina oleme ehk riigi väikseim, kuid kui meie valdkonda vaadata, siis oleme väga suur.
Inimesteta ei ole võimalik kultuuri viljeleda ega sellest ka osa saada.
Huviharidus on midagi, mis jääb kultuuri- ning haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) vahepeale. Kes siis sellega tegelema peab?
Üldiselt ei ole elus lihtsaid lahendusi. Lõimumisvaldkonda eest vedades kogesin, kui horisontaalne oli see teema. Ei saanud ainult ise teha, kogu aeg tuli läbi rääkida nii HTMi, sotsiaalministeeriumi kui ka teistega. Ma olen seda usku, et ministeeriumid peavad paemini koostööd tegema.
Arvan, et suurim probleem ongi see, et kultuurivaldkonnale minev ressurss on kokku liiga väike.
Kui küsime, miks seda kultuuri üldse vaja on, siis minu jaoks ongi kultuur meie riigi mõte.
Vahel tundub, et kultuuri võetakse liiga iseenesestmõistetavalt – ta on ju olemas, laulupidu ju toimub, inimesed käivad kooris laulmas jne. Tunnen, et valdkonnana peame end rohkem kehtestama, selgitama, miks on meie väikeses riigis kultuuri vaja hoida. Me oleme hästi seadnud fookusesse majanduse ja praegu seame julgeoleku, aga kultuuri tähendusest peaksime kindlasti rohkem rääkima.
Kas kultuur on praegu elujõuline? Kui vaatan ringi ja näen tulemusi, siis võib öelda, et on elujõuline küll. Tegijaid tuleb juurde, nad muutuvad üha professionaalsemaks, kultuur mitmekesisemaks. Aga näen ka seda, et inimestel, kes seda teevad, ei ole kerge. Kõigil minu kohtumistel on raha teema kogu aeg õhus.
Ma ei ole inimene, kes ütleb, et midagi muuta ei ole võimalik, sest see on kogu aeg nii olnud.
Suurte linnade kõrval peame rääkima ka väikestest kohtadest. Ise olen pärit väikesest kohast – Püssist – ja ütlen ikka naljaga pooleks, et olen üles kasvanud kultuurimajas. Kui seda võimalust ei oleks olnud ja neid inimesi, kes korraldasid koore, tantsuringe ja kõike muud, siis oleks see minu eluteed väga palju mõjutanud.
Riigi rahaga ei saa asendada kõike seda, mis omavalitsustel kultuurile andmata jääb. Omavalitsuse kohustus on tegeleda ka kultuuriga.
- Piret Hartman, intervjuu: Kaarel Tarand, "Piret Hartman: "Kui ma midagi olen pähe võtnud, siis ma alla ei anna ja proovin parimat."", Sirp, 12.08.2022

Püssi oli ikka väga vinge koht, kui mina mäletama hakkan, mingi 1980-ndate teine pool. Sel ajal oli ta saanud linnaks, seal elas umbes 10 000 inimese ringis. Püssi oli nii popp koht, et ega meil seal väga suurt elamist ei olnud. Me elasime ema ja isaga barakkides, kus oli meil täpselt üks tuba. Ja korterit oli väga keeruline saada. Lõpuks kahetoalise korteri saime. Sinna suurde pikka Püssi majja, mida kõik käivad vaatamas kui Hiina imet. Püssi on olnud selline 60–40% vene-eesti-keelne linn. Mina lapsepõlvest mäletan ikka, et maja ees mängisid vene- ja eestikeelsed lapsed koos.
Kaklesime küll! Me kaklesime siis, kui olid peod. Siis kui vene või eesti kooli juures oli pidu. Siis toimusid kaklused. Samuti siis, kui oli jaanituli. Siis pidi kindlasti kaklema!
[Püssi plaaditehase sulgemisest:] Eks seal ole sellised kahetised tunded. Seda puitplaaditehast on juba mitmel korral tahetud kinni panna. Pandud ja müüdud ja tulnud uus omanik. Ta oli kunagi väga suursugune kombinaat. Mina mäletan neid aegu, kus seal olid suured restoranid, seal oli saun, juuksur, kõik-kõik, mis vanasti kuulus ühe kombinaadi juurde. (Mõtleb) Teisest küljest muidugi see, et kui sa elad Püssis ja tuul on vabriku poolt, siis kogu see Püssi kattub ühtlase sinise suitsuga. Kui sa tahad midagi väljas kuivatada, siis riided on ikkagi täiesti tolmused. Kahetine tunne.
Aga Ida-Virumaal on mure selles, et keskendutakse rohkem omavahelisele valimisvõitlusele kui sellele, et hoida seljad koos.
Pean tunnistama, et kuni 7.–8. klassini ma ei õppinud eriti… Mul ei olnud üldse head hinded. Ja meie õppealajuhataja ütles ka, et hea, kui see laps kutsekooligi saab. Ma ei olnud sihuke "noorus on hukas" laps, mul oli nii palju muid hobisid! Ma käisin teatriringis, lauluringis, kooris jne. Kool ei olnud minu jaoks prioriteet. Alles kuskil 8. klassis sain aru, et kui ma oma hindeid korda ei saa, siis hakkab see mõjutama minu tulevikku. Ja tekkis ka selline võitlusvaim, et kui õpetajad ütlevad, et sa ei ole millekski võimeline, siis… tahtsin näidata, et olen. Gümnaasiumi lõpetasin väga heade hinnetega.
Püssi rahvamaja on selline suur Stalini-aegne ehitis. Seal olid ägedad inimesed, kes neid ringe juhtisid ja jõlkusin seal kogu aeg. Kui parajasti mingit ringi ei olnud, siis istusime direktori toas ja muljetasime niisama. Gümnaasiumis hakkasin käima ka kunstide koolis.
Mul tekkis gümnaasiumis paanika, et mis ma edasi teha tahan? Sain aru, et kuna mul ei ole seda ideed, siis proovin tegeleda võimalikult paljude asjadega, et saada aru, mida ma tahan. Sellepärast ma neid erinevaid ringe läbi käisingi.
Lüganuse koolis raiusid kõik õpetajad alates 10. klassist, et sa pead ülikooli saama. Tegema väga hästi eksamid ja saama ülikooli. Ma olin hästi matemaatikahuviline. Minu esimene valik oli tegelikult Tartu Ülikooli matemaatika. Sel ajal ei olnud väga palju online-võimalusi ja meil ei olnud ka kodus telefoni. Ja siis, kui tuli see päev, et teha otsus, olin kahte kohta sisse saanud. Tehnikaülikooli IT-tehnoloogiasse ja Maaülikooli ettevõtlusesse-ökonoomikasse.

Aga minu vanaema, kellega ma lapsepõlves olin hästi lähedane, ütles, et mine ikka õpi majandust, siis oskad tulevikus raha lugeda. Ja otsustasingi tolleaegsesse Maaülikooli minna. Kui ma juba käisin seal ülikoolis, siis sain teada, et sain matemaatikasse samuti sisse ja olin väga kurb, et mis ma nüüd siin teen. Aga siis jäin ikkagi sinna, kus olin.

Vanaemad on hästi olulised, minu vanemad olid hästi noored, kui ma sündisin, mis tähendab seda, et ma olin hästi palju koos oma vanaemaga, kes mind kantseldas. Ta oli sihukene heas mõttes proua. Ta ei viitsinud minuga mingeid mänge mängida, aga kuna talle endale meeldis väga käsitööd teha, siis möödusid meie õhtud sokke kududes. Sealt tekkis suur käsitööhuvi.
Mul on kahju, et lapsepõlves ühtegi muusikainstrumenti ei õppinud. Oma laste puhul olen nüüd julgustanud; mõlemad õpivad pilli. Üks laps tegi küll väikese pausi. Ja teisega õpime koos flööti. See on uskumatu tunne, et ise oma kätega saad mingisuguse loo ära mängitud. Mul võttis selle tavalise flöödiga kaks kuud aega, et sealt üldse mingi hääl välja saada.
Tundub, et matemaatika ja loovus ongi sellised kaks asja, mis mõnikord inimestes korraga esile tulevad.
[Poliitikasse jõudmisest:] See oli nii, et keskkooli ajal olin alustanud õpilasesindusega ja me lõime üle-eestilist liitu. Kui jõudsin ülikooli, siis loomulikult astusin esinduse uksest sisse, et siin ma olen ja mida ma teha saan? Vaadati vähe imelikult, nägin välja nagu maakas – barett oli peas –, et sihukene tahab midagi ära teha. Siis kuidagi juhtus, et seal oli väga hea meeskond, kes siiamaani on mu sõbrad ja jõudsin üliõpilasliitu. Ja lõpuks ka vedasin seda.

Kui seal lõpetasin, siis arutasin, et mida ma edasi teen. Kolmas sektor oli nüüd läbitud, et kas lähen nüüd erasse? Või poliitikasse? Mulle tundus, et olin kaks aastat tegelikult poliitikutega võidelnud. Kuna Rahvaliidus olid sel hetkel mul head sõbrad ees, siis nad kutsusid mind riigikokku ja maandusin seal siis fraktsiooni nõunikuna. Aga lõpuks juhtus see, et kui minust sai Rahvaliidu arendusjuht, siis oli ikkagi arusaadav, et astun erakonna liikmeks. Kuidas sa teed mingi erakonna poliitikat, kui sa ei ole liige? Kuna olin väikesest kohast ja uskusin seda regionaalpoliitikat, mida Rahvaliit tegi.

Inimestega poliitikas võib juhtuda, et see sööb su lihtsalt ära. Ühel hetkel pinge kasvab, on tunne, et kõik on võimalik ja sa ei taju päris olukorda enam.
Mis on huvitav, et tehti üks uuring: mis ühendab EKRE valijaid? Ja jõuti selleni, et väga paljudes asjades on nad vastuolus, kuid ühendavaks jõuks on viha. See on päris kurb.
Kultuuriinimeste väga positiivne omadus on see, et nad suudavad süveneda. Ja nad vaatavad asjade sisusse.
Tänaste kriiside juures ei saa riik olla õhuke. Kogu aeg oli riik õhuke, ettevõtja ise otsustab, mida ta teeb. Kui aga algas koroonakriis, siis pöördus ettevõtja riigi poole, et tal on vaja abi.
No vot, kultuur ja sport on väga suur majandusharu. Ma arvan, et üks asi, mida me peaksime hakkama murdma, on see, et kultuur ei ole ainult kulu. Pidevalt räägitakse sellest, et kultuuriinimesed tahavad ainult raha ja see läheb kuskile musta auku. Tegelikult loob kultuur väga palju lisandväärtust. Ma alati toon näiteks filmifondi. Me paneme sinna 1 euro sisse, saame 7 tagasi. Kui paneme muuseumitesse 1 euro, saame 4 eurot tagasi. See on väga suur majandusharu, mida me ei teadvusta. Sest see raha ei tule tagasi kohemaid samal minutil. Ta tuleb hiljem majandusse tagasi. Mul on tunne, et kultuuriinimesed on tagasihoidlikud, nad keskenduvad sisule, aga ei mõtle, kuidas seda sisu müüa.
Kui rääkida riigi missioonist, siis Eesti kultuur ongi meie missiooniks. Kui seda ei oleks, siis meil ei oleks mõtet seda väikest riiki pidadagi.
Kui mina mõtlen kultuuri peale, siis ei taha kellu järele haarata, ma ikka mõtlen inimeste peale. Kui ka need eelarve läbirääkimised olid, siis põhirõhk oli inimeste väärtustamisel. Ja palkadel.
Ma olen nii ambitsioonikas, et ütlen, et kultuuriministeerium peab tajuma ära, kuhu me peame panema ressursse ja toetama, et mitmekesisus säiliks ja kuhu me ei pea. Et see peakski olema kultuuriministeeriumi ülesanne, et seda hinnata.
Vahel on mul tunne, et me oleme olulisemadki kui kaitseministeerium. Mulle on natuke jäänud see mulje, et kultuuriministeeriumist arvatakse, et ah, see on pehme ministeerium, kellest räägitakse kõige viimasena. Ta on kõige väiksem, me ise nimetame ennast butiikministeeriumiks. Kui sa aga mõtled haldusala üle, kes meil on? 51 asutust ning üle 4000 inimese.
Ma arvan, et kultuurivaldkond ja meie ise kultuuriministeeriumis peame oluliselt rohkem hakkama rääkima oma rollist. Marju Lauristiniga suhtlesime mõned päevad tagasi ja siis ta ütles ka, et "Piret, kultuur ei ole mingi pehme asi. Vaata Ukraina sõda, tänu kultuurile võidavad ukrainlased praegu tagasi oma maad."
Ma ükskord kirjutasin artikli, et minu jaoks on olulisem see, et meil ei tekiks suvariiki. See on minu jaoks tõsine hirm. Eks ametnikke ole erinevaid. Ma ei tea, kas me räägime täna süvariigist? Me räägime ametnikkonnast, kes oma riigist hoolib.
[Ministriks saamisest:] Ütleme nii, et kevadest saati oli üleval see, et võib tulla uus koalitsioon. Erakonnakaaslased, sealhulgas Lauri Läänemets, ütlesid, et kui koalitsioon tuleb, et siis ma hea meelega kutsuks sind pardale. Ma ei uskunud, et see koalitsioon tuleb, sest see ei olnud lihtne tulema.

Aga olin puhkusel, sõitnud perega Horvaatiasse. Siis Lauri helistas, et sul on 24 h aega otsustada. Mu pere oli täiesti vastu. Isa ütles alguses kohe kindlasti ei, et kas sul on seda vaja ja see ei ole lihtne. Siis ta oli istunud päeva oma töökojas, vaadanud koeraga vastamisi ja tegi kõne, et tead, Piret, sinu elutee on olnud selline, mis on andnud sulle oskused ja teadmised see amet vastu võtta. Kui sa ikka julged, et tee siis ära. Sain aru, et ma olen tegemas otsust, mis ei meeldi kas mu perele või minu meeskonnale. Ja ühel hetkel õhtu jooksul sain aru, et see on õige. Mu ämm ütles, et ma tean, et kui riik sind kutsub, siis sa lähed.

Kunstikoolis õpetati mind kunsti vaatama, nii et kultuuriministrina ei tahaks ma öelda, milline objekt on ilus ja milline ei ole. See on libe tee ja ma ei hakka, las eksperdid teevad oma otsuseid, meil on Eestis neid väga palju ja häid.
Mulle isiklikult läheb väga korda see, mis Narvas juhtuma hakkab. See näitab, et riigikogu teeb ka olulisi otsuseid piirkondlikus vaates. Ma väga loodan seda, et Narva Kreenholm ise saab aru, milline võimalus see on. Et nad suudavad selle võimaluse ära kasutada. Viimasel ajal on minu poole pöördunud inimesed ja ettevõtted, kes tahavad ise sinna minna, ütlevad, et me tahaks oma kontori avada Narvas, Kreenholmis – kuidas me seda teha saame. Mul on tunne, et teatud masinavärk on seal käima läinud.
Mina olen mõelnud, et kuhu järgmisena võiksin minna elama. No minu jaoks on Narva atraktiivsus ise. See on kuidagi kummaline, et ma olen püssikas ja minu jaoks lõppes Ida-Virumaa Toilas ära. Minu vanemad ei läinud Toilast kunagi palju edasi. Täna lähen ma Narva ja tunnen, et seal oli mingi ehedus. Ma ei tea, kas kultuuriminister võib seda öelda, aga ma tunnen ka ehedust, kui lähen Kalamajja Kolme Lõvi baari. Ma lähen sinna ja see on nagu minu koht. Ma lähen Narva ja seal on säilinud midagi, mis on ehe. Ma lähen Ro-Ro klubisse ja inimesed astuvad juurde ja räägivad, mille pärast nad südant vaevavad ning see on nii ehe.
[Narva linnapeast Katri Raigist:] Ma ütleks, et Katri on tõeline kangelane. Ta on täna kahe tule vahel. Ma tahaksin näha inimest, kes on täna valmis temaga rollid vahetama.
- Piret Hartman, intervjuu: Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas, "Kuduv ja flööti pusiv kultuuriminister Piret Hartman reedeses Hinke tornis", Kes-Kus, oktoober 2022

Väga pikalt on tunnetatud, et kultuur toimib. Laulupidu toimub, kontserdid toimuvad, teatrimajad on lahti – kõik on korras. Kultuuriinimesed ei ole murekohtadest kuigi palju rääkinud. Peamine on, et avame need murekohad, räägime sellest. Mida rohkem kultuuriinimesi avalikult sõna võtab, seda enam tajub ühiskond, mis need murekohad on.
Loomulikult tahaksin ma anda preemiat kõigile kultuurisektori inimestele, aga see ei ole minu võimuses. Küll aga on mu võimuses teha kõik selleks, et meil oleks keskkond, mis toetab kultuuri arengut.
Ma ei ole minister, kes istub kuldses tornis ja mõtleb, mis võiks olla parem või halvem. Ma suhtlen, ma lähen kohapeale.
Tulen Ida-Virumaalt, Püssist, kus pooled inimesed olid venekeelsed. Minu mees on uussisserändaja. Need teemad kõnetavad mind väga.
Olen olnud sotsiaaldemokraat kümme aastat. Rahvaliitu läksin selle pärast, et olen pärit väikesest kohast. Mulle oli oluline, et elu oleks igal pool võimalik. See osa Rahvaliidu poliitikast mind kõnetas.
- Piret Hartman, intervjuu: Vilja Kiisler, "Piret Hartman: ma ei ole minister, kes istub kuldses tornis", Delfi, 20.01.2023

Kõige teravam küsimus on see, millised on kohalike omavalitsuste kultuuritöötajate palgad. Riigi tasandil oleme kokku leppinud, et kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalk on 1600 eurot, aga ükski piirkond peale Tallinna pole võimeline seda maksma.
Kogemus näitab, et kui kohalikele omavalitsustele tulebki raha juurde, siis vaevalt nad kohe seda kultuuri panema hakkavad. Kultuuri rolli on oluline teadvustada, sest muidu arvatakse eos, et kultuur toimib hästi: raamatukogud on lahti, kirjanikud kirjutavad, laulupidu ju toimub.
- Piret Hartman, intervjuu: Liina Ludvig, "Hartman: kui mingi süsteem ümber teha, on paratamatult neid, kes sellest võidavad, ja neid, kes kaotavad", Postimees, 25. jaanuar 2023

Kõned ja esinemised

Ajad on keerulised. Kuid neil keerulistel aegadel on oluline mõelda sellele, mis on päriselt tähtis. Eesti kultuur on Eesti riigi ja rahva iseolemise mõte. Kultuur on eestluse elujõu allikas.
Eesti kultuur ei püsi ilma kohaliku kultuurita. Meie kultuur ei ole eliidi kultuur, vaid tugineb laiapindsel rahvakultuuril, mis on välja kujunenud sadade aastate jooksul. Lennart Meri on öelnud: "Ilma kultuurita ei oleks inimest." Kultuur annab riigile mõtte. On ühistunde loojaks ning sildade ehitajaks erinevate kogukondade vahel. Kultuur ei saa olla kättesaadav ainult suurlinnades, vaid peab olema lähedal igale inimesele.
Eesti riigile ja inimestele ei tee kuidagi head see, kui seame arglikult ja ambitsioonitult sihiks kestliku kahanemise. Veelgi trööstitum on see, kui kestlik kahanemine algab kultuuri kärpimisest. Mul on väga kurb näha ja kuulda, kuidas esimesed kärpekäärid kipuvad ikka kultuuri tabama nagu näeme Võru- või Pärnumaal. Raamatukogu või rahvamaja on paljudes paikades veel see ainus koht, kus kogukond saab koos käia.
Raamatukogud on olulised kultuuri- ja kogukonnakeskused, elukestva õppe edendajad ning kultuuripärandi säilitajad. Nii mõneski paigas on raamatukogu veel viimaseks kohaks, mille kaudu omavalitsus ja riik on inimestele lähedal. Raamatukogud ei ole pelgalt raamatute hoidmise kohad, vaid inimeste hoidmise kohad.
Umbes kümne tuhande loovisiku õiglaseks tasustamiseks ja sotsiaalsete garantiide loomiseks valmistame ette loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmist. Mõtlema võiks panna kasvõi see, et nimetatud kümnest tuhandest loovisikust pool on ravikindlustuseta. Sellise 21. sajandisse kohatu olukorra lahendamine on Eesti riigile auasi.
Annetuskultuuri edendamine aitab meil kõigil mõelda iseenda vastutusele meie riigi tuleviku ja laiema vaimse keskkonna suhtes, mida me igapäevaselt oma tegevustega või tegematajätmistega loome.
Ettevõtjad mõistavad, et kultuurivaldkonna toetamine ei ole kulu, vaid aitab luua ja hoida üldist heaolu ning tasakaalu meie ühiskonnas. Ettevõtjatega kohtumisel ütles üks ettevõtja, et Eestis peaks olema kultuuri ja spordi toetamine auasi. Kindlasti on see märk ühiskonna küpsusest.
Kahjuks pean tõdema, et keskkonnahoid jääb suurema osa Eesti kultuuri- ja spordiorganisatsioonide jaoks igapäevase ellujäämise varju.
Meie muuseumides asuv kultuuripärand hävib ilma selleta, et meil käiks sõda.
Eesti inimesed mõistavad, et Ukrainas võideldakse kogu vaba Euroopa eest, kultuuri pärast ning tänu kultuurile.
Ukraina toetamine igal tasandil ning Venemaa isoleerimine on olnud meie rahvusvahelise kultuurikoostöö kese. Katkestasime vahetult pärast sõja algust igasuguse kultuurikoostöö Vene Föderatsiooniga. Eesti on olnud eestkõneleja Euroopa Liidu ja teiste organisatsioonide tasemel, mis puudutab Venemaa ja Valgevene sportlaste kõrvalejäämist rahvusvahelistelt spordivõistlustelt, suursündmuste korraldamisõiguse äravõtmist või ka vaenulike propagandakanalite leviku piiramist.
Ukraina sõda seadis meie ette halastamatu pildi Venemaa propagandamasina jõhkrast ajupesutööst, mis toidab Vene ühiskonna toetust Kremli tapamasinale. Nüüd on Vene propagandakanalite edastamine Eestis ja paljudes teistes riikides keelatud.
Kogu eelneva taustal rõhutan: lõimumine on inimeste vahelise usalduse kasvatamine ja hoidmine. See on pikk teekond ja meil kõigil on selles roll, kuna usaldus on alati vastastikune.
Tippsporti ei saa olla ilma laiapõhjalise liikumiseta. Kuigi tippsport pakub palju saavutusi ja emotsioone, on ta eelkõige teadlik ja mõtestatud regulaarne liikumine. Eelmisel aastal tehtud liikumisuuring näitas, et vaid alla poole Eesti elanikkonnast liigub piisavalt, et olla hea tervise juures.
"Kultuurisõbra" galal aasta kultuurikorraldaja tunnustuse saanud Ülle Välimäe on aastakümneid hoidnud pildis sellist Eestit, nagu me teda tunneme: kogukonnakeskne, sõbralik, vaimne, rõõmus. Sellises Eestis on hinnas targad lahendused, kiire areng, avatus eri valdkondade lõimumiseks ning uue loomiseks. Selline Eesti on kannatlik ning teab, et täna tehtavate otsuste mõju ei avaldu kultuuri- ja spordivaldkonnas kohe, vaid alles aegade möödudes. Sellises Eestis on hubased raamatukogud ning isegi väga kaugetes maanurkades rahvamajad, kus õhtuti põlevad tuled, sest seal harjutab koor eelseisvaks esinemises või teeb sooja tantsurühm, kellel on ees tähtis ülevaatus. Seal saab kokku kogukond, kes vahel tuliselt vaidleb, kuid koosmeeles leiab võimaluse ühiselt edasi minna.
- Piret Hartman, kultuuri-, spordi- ja lõimumispoliitika aastakõne Riigikogus; "Kultuuriminister Piret Hartman Riigikogule: kultuur peab olema lähedal igale inimesele", kultuuriministeerium, 15.02.2023

Välislingid