Ellinor Rängel

Allikas: Vikitsitaadid

Ellinor Rängel (kuni 1926. aastani Ellinor Puusepp; 16. juuni 1902 (ukj) Riia – 14. august 1967 Tartu) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, kirjanduskriitik ja tõlkija.


"Kullimaja Marta"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Ellinor Rängel, "Kullimaja Marta", 2. trükk, 1984.


  • Käesoleva sajandi algul kerkis Riia äärelinna üksikuid hiiglasuuri kivimaju. Üksildaselt lagendikul seistes või kõrgele üle ümbruskonna madalate puumajade ulatudes paistsid nad kaugele. Nagu valged majakad tähistasid nad lähedalasuva vabriku olemasolu. Need ei olnud lossid, vaid rahatuusade poolt tööliste jaoks ehitatud üürikasarmud. Omanikud ise elasid linna paremates kvartalites ja ilmusid oma majja ainult kord või kaks kuus, et üüriraha vastu võtta. Rohkem neil huvi maja vastu polnud, oli ju valitseja või õigemini kojamees see, kes tegelikult maja elu ja korra üle valitses ja peremehe ees täit vastutust kandis. Oli ta siis hea või halb, kuid ta polnud ikkagi peremees ise ja töölised eelistasid just sellepärast neid suuri kasarmuid, olgugi et väiksemates majades, kus peremees hommikust õhtuni jälgis üüriliste ja nende laste igat sammu, oli ehk mõnevõrra vaiksem elada. (lk 5)
  • Kullimaja asustasid peamiselt lätlased, kuid siin elas ka palju teistest rahvustest perekondi. Enamik kortereid olid ühetoalised või tuba köögiga, ainult tänavapoolses "suures paraadnas" olid kahe- ja kolmetoalised korterid. Neis ei elanud kes teab kui suured "saksad" — mõni meister, raamatupidaja, joonestaja —, aga nad pidasid endid sakslasteks ja vältisid igati kokkupuutumist maja lihtrahvaga. "Suur paraadna" oli Kullimaja arvukale lasteperele keelatud territoorium. Seda valvas kojamees Jansons, kelle jaoks oli tuba otse sissekäigu kõrval. Suurema osa päevast istus ta akna juures ja parandas saapaid. Kui tal aga majas või mujal õiendusi oli, asus tema kohale naine, liigutades vilkalt kudumisvardaid, Kullimaja lapsed ei kippunudki nii väga sinna keelatud maailma, ainult vahel harva, parajal hetkel, vajutasid nad mõnele kellanupule, mis nii ahvatlevalt seisid reas ukse kõrval. Sakste akende all tiirlesid nad aga küll ja küll, sest sinna Jansonsi võim enam ei ulatunud. (lk 5)
  • Kõrge raudteetamm oma längus nõlvaga ja ka rööpapaar olid Kullimaja lastele kõige armsamaks mängupaigaks. Siin oli valge, avar. võis korjata lilli, süüa "kassijuustu"* ja näidata oma osavust võistluses, kes suudab kauem reisil kõndida. Vahiputka koos selles istuva keelajaga oli eemal. Sealt hargnes peatee, mis viis kaugele, kaugele, suurde ja lastele tundmatusse maailma. Selles umbses sopis aga liikusid ainult väikesed manöövrivedurid üksikute vagunitega. Vedurijuht andis siia sõites alati pika vile. See oli oodatud ja põnev hetk. Lapsed lahkusid kiiresti rööbastelt ja veeretasid endid nõlvalt alla, et sealt vaadata, kuidas maa müdisedes läheneb kõrgel üleval auru ajav ja sisisev must koletis, tõmmates jõuga enda järel aheldatud vange — vaguneid. (lk 6)
    • *Taim väikeste juusturatta-taoliste viljadega.
  • Kõik olid niisugusest lubamatust teost vapustatud. Ervin unustas isegi alatise leivanärimise ja Aljoša kordas endale nina alla: "Vangi nad panna. Kõik vangi." Aljošale oli see ülima õigluse mõisteks, sest võõrasema, kes teda oli peksnud ja näljutanud, istus nüüd ühe poevarguse pärast vanglas ja Aljoša oli sellega väga rahul. (lk 7)
  • "Selle eest pannakse teid vangi — kõik halvad inimesed pannakse vangi," pahvatas Aljosa ühe hingetõmbega.
"Halvad pannakse vangi ja head türmi — minu isa on türmis," ei tahtnud Martagi teistest maha jääda. (lk 7)
  • Vanamehele nähtavasti meeldis see määrdunud paljaste jalgadega, rebenenud püksipõlvedega ja musta tiheda juustekahluga ettevõtlik poiss.
"Sinust saab kord tubli mees, sa oled kombekas laps," ütles ta naeratades.
"Pole ime. Mu vend Kazjuk on kõrgesti koolitatud."
"Ja sina ise?"
"Tsipakene vähem. Mul mõnikord tükib päevi vahele jääma. Nii ilusa maikuu ilmaga, nagu täna, on ometi ülekohus seinte vahel kopitada. Ja üldse on kevadel õppimine kehv värk," katsus Mitka oma avameelsust vabandada. (lk 7)
  • "Kahju, et me suvilal ust ei ole," arvas Ervin. "Kui me siia oma söögi ja muu kraami toome, siis mereröövlid viivad kõik ära — Salamandralt paistame neile selgesti silma."
"Vaata, Salamandra särab ja laev kiigub," näitas Marta tema kõrval istuvale Rebekkale.
"Aga kui torm lahti läheb, siis ta vahutab, lained on nagu mäed ja vesi süsimust. Ma olen seda mitu korda näinud. Siis on Salamandra hirmus." Rebekka fantaasia kaldus kõike süngetes värvides nägema.
Missugune oli aga Salamandra järv tegelikult? Samanimelise vabriku müüri ääres oli suur lomp, kuhu voolasid vabriku õlised uhteveed. Tema pinnal õõtsus vana küna, mille poisid olid ei tea kust siia vedanud. Küna oli paljusõlmelise nööriga kinnitatud kaldasse torgatud teiba külge. Mõni harv puhmas ja nõgesemets vabriku müüri ääres, paar madalat põõsakest lombi läheduses, ümberringi liival vabrikusuitsust tahmunud hõre rohi — see oligi Salamandra kogu oma ilus ja uhkuses. (lk 8)
  • "Ma parandan vaguni ära, ehitan ahju sisse ja hakkan siin talvelgi elama," arvas Mitka pärast pikka järelemõtlemist.
"Mina ka," lausus Ervin vaikselt.
Mitkal ja Ervinil oli täna mõlemal popipäev. Neid ootas õhtul keretäis ja nad püüdsid end lohutada mõttega, et kui nad siia koliksid, siis oleksid need kodused sekeldused ja pahandused olemata... Mitka võttis isa püksirihma kui paratamatuse alati vapralt vastu ja käis seejärel jälle mõned päevad usinasti kooliteed. Ervin aga karjus juba rihma nägemisel nii, et maja kajas, ja tuli järgmisel päeval paari tunni järel koolist koju suure kõhuvaluga, mis pärast lõunat imelikul kombel kohe kadus. (lk 8)
  • "Marta, kas Fischerid söövad hästi?"
"Ei tea, aga kartuleid praevad küll kokovariga*, mitte võiga nagu suured saksad. Hirschid praevad võiga, ema teab kõik ja ütles..." (lk 11)
  • *Taimerasv.
  • Pärast tööst kurnatud emade ja isade kojutulekut kostis Kullimajas alati nuttu ja kisa. Laste vanemad sõimlesid, süüdistades vastastikku üksteise lapsi: mitte nende laps ei teinud seda või toda, vaid just teiste laps. Kuid lõpptulemuseks oli ikka, et nii süütu kui ka süüdlane sai nahatäie, oli tal õigus või mitte. Peaasi, et kõik oleksid karistatud kas või juba ette järgmise päeva vallatuste eest. (lk 11)
  • Äkki teritasid lapsed kõrvu: eemalt kuuldus kurbi muusikahelisid.
Ervini näolt oli murelikkus otsekui luuaga pühitud. "Matused!" hüüdis ta heleda häälega, nii et hoov kajas. "Varsti on nad siin!"
Palju matuseronge möödus Kullimajast ja neid vaatasid nii noored kui ka vanad. Maeti aga mõnda pritsimeest, siis tekkis majas eriti suur sagimine. Trammikuuride nurga juurde voolas kokku terve Kullimaja noorsugu, moodustades kartust äratava rügemendi. Oodati kannatlikult, kuni möödus toreda orkestriga matuserong. Otsekohe asuti sõiduteele leinajate järele. Suuremad kandsid väiksemaid süles või kukil, nii et higi nõretas, kuid sellest hoolimata sammuti vapralt kalmistu väravani, kus jäädi lillemüüjate ja kerjuste juurde ootama, millal matused läbi on ja kruusasel teel hakkavad paistma läikivad kiivrid ning veel läikivamad pasunad. Kui orkester tänaval rivistus, hüüdis Rebekka, kõige pikem salgas:
"Viis ritta, viis ritta. Nii, nüüd! Kõik marsitaktis — üks, kaks, üks, kaks!"
Pritsimajani, kus orkester laiali läks, oli kalmistult umbes veerandtunni tee. Traditsiooni kohaselt mängis orkester tagasiteel lõbusaid marsse nagu "Vanad sõbrad", "Kodumaa-igatsus" ja "Sepikoda metsas". See veerandtundi orkestri taga marssimist oli Kullimaja lastele suureks elamuseks, millest keegi ei tahtnud ilma jääda. (lk 11-12)
  • Hommikul määris ema Marta vorbile vaseliini ja ütles: "Sinuga on politsei ainult nalja teinud. Isa aga sai sandarmilt püssipäraga nii kõvasti, et kolm ribikonti on täitsa purud, üks külg vist jääbki kõveraks!"
"Miks isa juba türmist koju ei tule?" küsis Marta.
"Türmist pole ise tulemist," vastas ema süngelt ja ruttas välja. Uks keerati lukku. Marta kuulis, kuidas ema kõrvalkorteri uksele koputas ja Mitka ema ütles: "Jah, küll ma vaatan vahel sisse. Kazjuk jäi ka täna koolist,ära. Kui tal pea selgemaks läheb, siis saadan teie tuppa õppima."
Marta mõtles üksi jäädes veel tüki aega eilse üle järele ja arutles endamisi: temal on kaelal vorp, Kazjukil on pea verine, aga isal on kolm ribikonti hoopis puruks löödud... Mida suurem keegi on, seda rohkem peksa saab. (lk 13)
  • Zelenski vaatas etteheitvalt Kazjukile. Ta oli oma vanemale pojale pärast Marta isa vahistamist selgeks teinud, et Martat ei tohi jätta müürilillekesena tuppa hääbuma. See oleks suurim ülekohus naabrite vastu. Kazjuk oli küll puigelnud ja seletanud, et häbeneb liikuda titaga käekõrval, kel pealegi veel kleidike seljas ja pudipõll ees. Iseasi, kui mõni poisipõnn. Isa lõpetas seletuse aga käsuga ja peagi imestati, kui Kazjuk ilmus kuhugi ilma Martata. Viimasel ajal aga olid teised huvid tema kohustust seganud. Ta käis koolivendadega sõudmas ja kurni mängimas. Sinna ei saanud ometi sellist väikest tüdrukutirtsu kaasa võtta. (lk 18)
  • Rebekka ja Kazjuk sammusid Zelenski kõrval. Toimus tõsine jutuajamine.
"Ma aaan aru," seletas Zelenski veenvalt, "Rebekka jäi orvuks just koolimineku ajal, ema lamab haigena voodis, puudub raha koolipanekuks. Meie päevil kirjaoskamatuna üles kasvada aga on niisama hea kui silmadeta elada. Kui algus käes, küll siis läheb, kes rühkida tahab; kes ei taha, noh — osaku vähemalt oma nime alla kirjutada, et mitte kolme risti teha."
Rebekka läks näost tulipunaseks, mida ei suutnud mahendada isegi tema punakalt helkivad juuksed. Ta tundis häbi, sest ta polnud ise midagi ette võtnud, et tähti õppida. (lk 18-19)
  • Villi teade, et Marta ja Bobi on uppunud, tabas Liinat pesupali juures. Hetkeks ta tardus, siis aga sööstis nagu meeletu õnnetuskohale. Martat elusana nähes peatus ta. Põlvedest kadus jõud ja ta puhkes nutma.
Villi astus Marta juurde.
"Ma ise ometi nägin, kuidas sa uppusid," lausus ta etteheitvait.
"Sa jooksid ju poole pealt kaebama!" Marta silmades polnud enam nukruse jälgegi. Kullimajas põlati kaebajaid, seda kuulis ta nii vanematelt inimestelt kui ka oma mängukaaslaste suust. Ta hüüdis vihaselt Kullimajas tuntud sõna "keelekandja", mida saatis kaks heledat laksu vastu Villi põske. Villi ehmatas tummaks, sörkis siis aga töinates oma ema juurde.
"Marta lõi mind! Marta lõi mind!"
Villi oli alati õiguse saanud ja ema kurtis järjest kõigile, et tema lapsele tehakse ülekohut. Nüüd aga tutistas ta ise poissi ja andis isegi paar müksu.
"Paras sulle. Valega koju joosta. Niiviisi inimesi ehmatada. Vaata Marta ema nägu, valgem kui lubjasein."
Marta polnud veel siiamaani kellelegi haiget teinud, aga nende esimeste laksude eest ei saanud Liina talle kuri olla. Kuid teda hämmastas, et Marta sellega üldse hakkama sai, Villile aga oli see tema arvates seekord teenitud palk. (lk 26)
  • "Ervin on paha poiss, jättis mind üksi siia. Mina tulen kah," ütles Velta ja mähkis oma nuku põllesse. Ta võttis Martal käest kinni, nagu tahtes teda talutada.
"Mina olen palju vette kukkunud," seletas ta Martale. "Aga jalad pole alt ära läinud. Ema ütleb, kui vees jalad alt ära lähevad, siis inimene sureb. Sul ka ei läinud — jalad on alles." (lk 26)


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel