Kõigil peaks ilmtingimata olema aega mingi erilise naudingu jaoks, kas või viis minutit päevas, et otsida üles üks hunnitu lill või pilv või taevatäht või õppida ära üks luuletus või kergendada kellegi tüütut tööd. Mis kasu on sest hirmsast rügamisest, kui inimesed klammerduvad tobedate ülesannete ja suhete külge ning lükkavad alatasa edasi oma naeratustIlule ja Rõõmule? Kuni nad ei võta oma ellu nende kaunist, värsket ja igavest kohalolekut nii hästi kui nad oskavad, peavad nad taevast eemale hoidma ning hall tolm laskub kogu eksistentsi peale. Et taevas on eredam kui maa, ei tähenda kuigi palju, kuni maad ennast ei osata hinnata ega sellest mõnu tunda. Kui armastada tema ilu, annab see õiguse püüelda päikesetõusu ja tähtede sära poole.
Helen Keller, "Minu usk", tlk Tiina Laats, 2002, lk 103
