Helgi Erilaid

Helgi Erilaid (aastani 1966 Helgi Pliess, 1966–1973 Helgi Põldroos; 28. juuni 1942 – 24. märts 2023) oli eesti raadioajakirjanik.

Intervjuud

• Hommik on algus. Unevajadus on mul tõenäoliselt suurem kui võimalus magada, tavaline tööpäev hakkab nii seitsme ringis. Kõik oleneb sellest, mis päev parasjagu tulemas on. Kui tuleb parem päev, siis on hea hommik. Kui on vastik päev, siis ei taha seda hommikut üldse. Kõige halvemad päevad on igavad päevad – sellised, kus ei tule ühtki mõtet pähe ja kui kõik on jube argine ja hall ja veniv. Selles mõttes on hilissügis jube ja talv eriti vastik.
• Tööle lähen ma mõnikord rongiga, mõnikord bussiga. Ja tööle lähen ma kummalisel kombel ikka veel meelsasti. Raadiomajas kohal käin ma kaks päeva nädalas. Ülejäänud päevad töötan kodus materjali kallal – interneti, raamatute või teatmeteoste abiga. Teen juba kolmandat aastat saadet "Aja jälg kivis" ning õnneks jätkub põnevaid ehitisi ja paiku, kuhu mõttes rännata – need tuleb vaid üles leida. Unistus maailma näha on mul alati olnud, eks sellepärast ma seda saadetki teen.
• Mina kirjutan oma tekstid ikka paberile; võiks ju ka arvutisse trükkida, aga see tundub kuidagi ametlik. Oma paberil saan sada korda üle kirjutada ja maha tõmmata kui vaja.
• Mul on suurepärane võimalus ise oma aega jagada – teha tööd öösel või varahommikul, kui uni peaks ära minema. Seega on mul fantastiline võimalus olla loominguline!
• Aga raadiomajja lähen ma meelsasti. Kolinud ja rännanud olen selles majas hirmsasti – alustasin vanas raadiomajas Kreutzwaldi tänavas, siis elasime nii uues Gonsiori majas kui ka vanas. Ja nüüd oleme jälle vanas majas tagasi. Sellega on nagu ring täis saanud.

See on ikkagi tundeid äratav maja, kus olen veetnud kolmveerandi oma elust. Oi, ma ei taha neid aastaarve… kohe varsti saab nelikümmend aastat selles majas. Sageli olen siin omapead – käin nädalavahetustel ja õhtuti kui maja on tühi. Kui ma mööda neid koridore kõnnin ja kui ma mööda neid treppe käin... siis vaatan ja mõtlen... kui palju ma olen mööda neid koridore kõndinud ja kui palju ma olen mööda neid treppe käinud.

• Aeg muutub, sinna ei ole midagi parata. Varem oli kuidagi teistsugune elu selles majas, varem oli kõik kuidagi ühisem. Praegu nokitseb igaüks kusagil midagi omaette teha. Tegelikult võibolla mulle tundub nii sellepärast, et ma ise pusin nüüd rohkem omaette.
• Kuid ühes mõttes on raadiotöö natuke kurb – ei jää mingit jälge. Teinekord mõtled mingit fraasi tundide kaupa ja otsid seda õiget laulu... Ja siis sa ütled selle välja – haihtub, nagu polekski midagi teinud!
• Täiuslik päev näeks mul välja selline. Ärgata mingis väikeses vanaaegses hotellis, kas Itaalias või kusagil Prantsusmaa lõunarannikul. Siis minna kas bussijaama või raudteejaama ja sõita mõnda põnevasse kohta. Ning lihtsalt kõndida ja vaadata ja imetleda, mida kõike on inimesed suutnud aastasadade jooksul valmis teha. See oleks kindlasti selline laisk päev, mitte nii, et jooksed keel vestil ja tahad ilmtingimata kõike näha.
• Mulle meeldib lihtsalt istuda tänavakohvikutes või kõndida kanalite kõrval ja vaadata niisama gondleid ning elu ja inimesi. Mulle meeldib olla inimeste seas, keda ma ei tunne. Üksiolemine ei istu mulle eriti. Kuigi olen hakanud hindama ajutise üksiolemise võlu. Aeg-ajalt on lihtsalt hea, kui rahu on majas. Ja on veel üks asi, mis aja jooksul on üha olulisemaks saanud – lähedaste tervis. Ning enda oma.
• Ja mõnikord ma naudin suuri kaubamaju. Mitte, et ma ostaksin midagi, ma lihtsalt käin ja vaatan, ilma et vajadust oleks. Elan ju nii vaikselt omaette ja nõnda satun inimeste sekka.
• See on kurb, aga tundub, et aeg liigub üha kiiremini, lausa kaob käte vahelt ära. Mu töö, need mõtterännud, on põnevad ja pakuvad lõpmata palju, aga võtavad ka üksjagu aega, sest ausalt öeldes ma näen sellega ka natuke vaeva. Ma ei saa lihtsalt istuda mikrofoni taha, nii et jutt muudkui tuleb – ma pean olema kindel, et selles ikka mingisugunegi iva ka on.
• Ja muusika on minu jaoks oluline, ilma nagu ei oskagi. Aga sellega on nii, et me kõik oleme vist natuke oma elukutse ohvrid. Ma ei suuda enam muusikat niisama puhtalt kuulata – ikka mõtlen kohe, kuhu see saates sobiks. Kuid kui tekib õnnelik võimalus kusagile sõita, siis plaadipoed on endiselt väga tähtsad.
• Ja kas teate, mõnikord on mul nüüd tekkinud tunne, et kõik on peaaegu paigas. Mõnel väga harval hingerahu hetkel. Kunagi ei saa miski olla päris täiuslik, aga sellisel hetkel nagu oleks. Nende heade hetkede aeg on, kahju küll, ainult kevadel ja suvel.
  • Helgi Erilaid, intervjuu: Tanel Veenre, "Helgi Erilaid: "Mõnel väga harval hingerahu hetkel on tunne, et kõik on peaaegu paigas"", Eesti Ekspress, 24.03.2023, esimest korda 21. juulil 2005