Luisa Josefina Hernández

Luisa Josefina Hernández (2. november 1928, México - 16. jaanuar 2023) oli Mehhiko prosaist, näitekirjanik, esseist ja tõlkija.

"Igatsus Trooja järele"

Tsitaadid väljaandest: Luisa Josefina Hernández, "Igatsus Trooja järele", tlk Marin Mõttus, LR 14-17/1991.

Siin mu kirjutuslaua klaasi all on foto. Lähemal vaatlusel on pilt üsna kummaline ja seda võib mitmeti tõlgendada. Puuokstega varjatud maja oma akna, pisikese ukse ja viilkatusega oleks nagu pärit mingist lapsepõlveunenäost, mille tegevuskohaks on troopikamets... kuid põhjalikumal vaatlemisel võib siiski märgata, et tegu pole troopikaga, vaid tohutu suure männimetsaga järsul niiske pinnasega künkal. Ja veel veidram asi, mis näiks nagu teenivat mingit ähmast eesmärki: osmiku seinad on sinised. Kui see poleks värvifoto, läheks pool efekti kaduma. (lk 5, teose algus)
Mulle meeldis sõita koos Renéga La Habanast välja. Ta pühendus tööle täie pingega, võttes maailma äkki vastu ainult nägemismeelega ja olles kõige muu vastu ükskõikne. Oleksin vist võinud terve karja lapsi kaasa võtta ja nemad poleks Renéga üksteist seganud: ta töötas niivõrd keskendunult, et see mõjutas ka teisi tema ümber. (lk 5)
Kui ma poleks olnud kindel, et René on oma elus tuhandeid kauneid, elegantseid ja mukitud naisi näinud, poleks ma end tema kõrval nii vabalt tundnud; mu pingutused näha välja hoolitsetud ja jätta kauni naise muljet poleks temale olnud mingi uudis. Mäletan, et ühel eluetapil, üsna hiljuti, tundsin kohustust niisugune olla ja see läks mul peaaegu korda. Nüüd, sellel maal, René kaaslasena —- polnud viitsimist. (lk 5)
Fotol on René käed selgemad ja väljendusrikkamad kui tema nägu. Need käed nagu ei sobi hästi teatud haprusega tema loomuses; tema keha pole nõrk, vaid lihaseline ja jõuline. Renél on ujuja või tennisisti keha. Ja ta armastab tõelisi seiklusi samavõrd, kuivõrd põlgab igasugust tühja sebimist nagu sport. (lk 5)
Miriam on seitseteist aastat vana ja tal on hulkuri hing. Tüdruk õpib ülikoolis prantsuse keelt ja käib igal õhtul rahvusvahelistes hotellides televiisorit vaatamas, et välismaalased teda baari kutsuksid ja et saaks nendega rääkida võõrastest maadelt. Need vestlused sööbivad talle mällu lühikeste kokkuvõtetena.

"Talvel on külm, sajab lund ja inimesed käivad karusnahkades. Aga suved on kuumad, puhkused pikad, saab rannas käia ja naistel on jalas lühikesed püksid."

"Kodus on isa, ema, laps ja koer. Mulle ei meeldi kodus olla." (lk 7)

Alates esimesest kohtumisest Miriamiga olin teadnud, et ta armub Renésse, kui ta juba polegi armunud. René juuresolekul hakkas Miriam rääkima summutatud ja kannataval häälel, vaiksemalt kui muidu, ning oli mõtlikum kui tavaliselt, Selles polnud midagi imelikku: on ju noored tüdrukud alati armunud endast vanematesse meestesse, eriti veel siis, kui nood neile tähelepanu pööravad. See oli liigutav, kuna René oli Miriamile vaid täitumatu unistus, ei midagi rohkemat; ja nii mõtleski tüdruk peale Prantsusmaa, Itaalia ning Hispaania ka Renést, ja küllap ütles nii mõnelegi tuttavale:

"Ta on blond, silmad on rohelised, seljas on tal nahkpintsak ja ta räägib kõige kummalisemaid lugusid." (lk 7)

Ühel hetkel, kui olime kahekesi jäänud, ütles René mulle:

"Täna Miriam kadestab sind."

"Mind?" - mu üllatus oli ehtne. "Tema, seitsmeteistkümneaastane..."

"Ta kadestab sind, sest taeva and on olla kolmkümmend täis." (lk 7-8)

"Kuidas sul läinud on, Miriam? Mida sa oled teinud?"

"Mul on läinud halvasti ja ma pole teinud mitte midagi."

Tema hääl ja toon olid kangesti minu poja moodi. Mitte keegi ei tunne nii sügavat ahastust nagu lapsed. (lk 8)

"Noh, ükskõik," Miriami nägu võttis nüüd siiralt rahuloleva ilme ja ta sai oma enesekindluse tagasi. "Meie kodus pole kaunistamisele kunagi tähelepanu pööratud."

René pilutas silmi. Kindlasti kujutles ta, mis oleks toimunud, kui Miriami perekond tundnuks kirge kodukaunistamise vastu. Mõne päeva eest oli ta mulle jutustanud oma külaskäigust ühte luksuslikuks peetud korterisse: seal olnud punase brokaadiga kaetud tualettlauatugitool, kuhu viisid kaks trepiastet nagu troonile. Ja seda kõike selleks, et end peeglist näha. Miriam lohutas ennast:

"Tänapäeval ei ole nii lihtne ilusat mööblit osta ja keegi ei mõtlegi sellele."

"Õige küll," trööstis René. "Täitsa õige." Tema sarkasm oleks julmas naeratuses nagu olematuks lahustunud. Mõnikord andsid René sõnad ja naeratus kokku absurdi, nii nagu kaks miinusmärki võivad kokku plussi anda. Esimest korda naeris Miriam südamest. Nagu laps, kes vaatab tsirkusetola veiderdamist. (lk 9)

René ajas huuled torusse.

"Lein on midagi... õudselt primitiivset."

"Meie Ladina-Ameerikas olemegi õudselt primitiivsed" — mida küll oleks mõelnud mu ema sellist mõtteavaldust kuuldes...

"Mida te sellega öelda tahate?" sekkus Miriam.

"Seda, et me teeme asju, mida mujal maailmas vajalikuks ei peeta." (lk 9-10)

René vaatas mind mõtisklevalt, iroonilise tähelepanuga. "O1eksin ma sinuga kolm aastat tagasi tuttavaks saanud, oleksin teietanud, aga Kuubas õpetati mind sina ütlema." Ma ei tahtnud teda katkestada, aga mulgi on kombeks inimesi sinatada.

"Oma abikaasat teietasin ma kogu aeg, algusest lõpuni. See oli nagu... sa tead küll. Eks ju?"

"Sain aru."

"Kui meie abielu oleks kauem kestnud, siis võib-olla mõnel unustusehetkel..."

"Näiteks perekonnatüli ajal."

"Kas või. On väga raske öelda kellelegi inetusi ja teda samal ajal teietada." (lk 10)

"Ütle mulle, kas sa olid oma mehega õnnelik?"

Ta oli minult seda juba kaks korda küsinud ning olin vastanud lihtsalt ei. Milleks ta enamat teada tahtis?

"Vaata, René, õnnetusel ei ole eriti palju erinevaid vorme, kuigi ühte ja sama asja võib tõlgendada kaheksat eri moodi."

"Kui ühte ja sama koletist eri küljest vaadata, on põhiline vahe muidugi jalgade arvus." (lk 10-11)

"Saatan ei põlga kehasid ära."

Nüüd uuris ta mind karmilt ja nägi äkki väga väsinud välja,

"Ei, saatan ei põlga, mina aga põlgan." René vaikis tükk aega.

"Aga sina?"

Mida tean mina kehadest ja mis see mulle korda läheb, mida inimesed nendega teevad? Küll nad lõpuks kellegi juurde pidama jäävad. Abielu hajutab uudishimu, kuid sugugi mitte alati ei pea ta äratama seksuaalsust. Kehitasin õlgu ja vastasin, nagu oleks René äkki mu õpilane:

"Minu meelest pole selliseid suhteid vaja. Aga see ei tähenda, et ma mõistaksin hukka teisi, kes..."

"Seksivad. Ma lihtsalt ei suuda mõista, miks inimesed sellise nõmeduse peale nii palju aega raiskavad." Nüüd hakkasin mina naerma. René ütles seda nii, nagu oleks juttu pesapallipartiist. (lk 11)

Minu mees pidas mind maailma kõige silmakirjalikumaks naiseks paljalt seepärast, et ma ei viitsinud temaga vaielda teemadel, kus õigus oli juba ette temal. (lk 12)
"Minu arust on igaühel õigus elada västavalt sellele, kuidas tema elust aru saab — kui sinu sõnu kasutada. Muidugi ainult siis, kui ta teeb seda ausalt ja ilma teisi haavamata."

"Ahhaa!" hüüatas René. "Selles asi ongi!" Ühest lähedal asuvast lauast vaadati meid. Seal istusid kaks meest oma naistega. Viimased ajasid juba hulk aega juttu kahe teise naisega naaberlauast. Meid vahtides tegid naised mingeid märkusi.

"Ei saa teha valikut, ilma et sa kedagi haavaksid. See, millest sa rääkisid, on võimatu. On valikuviise, mis paratamatult tähendavad teiste haavamist, seda, et purustatakse lootused, millele inimestel on õigus või mida neile keegi annab." (lk 12)

[René:] "Sa tahadki, et kõik nii läheks. Ootad, et tuleks, mis tulemas on: surm, häving või kaos."

"Selge see, et ma ei kavatse surma, hävingut ega kaost ise esile kutsuda."

"Ega nad ei tulegi. Tuleb just nimelt sinu surm, ja kaos, mida sa juba praegu iseendas kannad."

"Kas sul tuleb uni peale?" küsis René.

"Ei. Ega siin pole kerge magada."

See linn oli liiga kaunis — öine, kuum ja pulbitsev. Nagu oleks sisenenud mingisse uude, harmoonilisemasse olemisse. René teadis seda ja kasutas ära. La Habanas magada tähendab raisata kallist aega. (lk 13)

Tõusin ja hakkasin minema; kuna mul olid madalad kingad jalas, sain siledal läikival marmorpõrandal kiiresti edasi. Mingil moel saab nii ka tänaval käia, laskmata end takistada kleepuvast mustast sillutisest, läbides tänavaid nagu nool. (lk 13)
Möödusime lähedalt kahest keskealisest naisest, kellel oli kaks-kolm põngerjat käe otsas. La Habanas on lapsedki kaua üleval. Meid silmitseti uudishimulikult. Hiljem ütles üks naistest — ta püüdis küll häält tagasi hoida, aga kuulsime seda siiski:

"Küll nad on ilusad!"

Ja tõesti, nüüd taipasin. Meie kaks, kes me olime sündinud tuhande üheksasaja kolme kümnenda aasta novembrikuus - meie nõtked vaikivad kujud selles tänavapildis olid tõesti ilusad. Kust me tulime ja kuhu läksime? Võib-olla see oligi kaunis — tolle hetke ülevus. (lk 13)

Kui René mulle selliseid otseseid käske jagas, tundsin end lapselikult alistuvana, nagu kunagi aastaid tagasi oma mehega väljas käies. Tookord oli see mulle vastumeelt, sest alistumine oli peale sunnitud: mees pigistas mu küünarnukki nagu pihtidega ja mulle oli vastik see täpsus, millega ta mu samme juhtis. Kuidas võib inimest alandada ainuüksi sellega, et teda talutatakse tänaval nagu pimedat!

Renéga see nii ei olnud. Praegu tundsin end nõrgana ja otsustusvõimetuna ning ma ei tahtnudki teistsugune olla. (lk 14)

Astusime sisse kunstinäitusele; seda hakati just kinni panema. Siin eemaldusime teineteisest, vaatasime joonistusi ja maale kumbki eraldi. Aga tegelikult polnud see nii, omaetteolek oli näiline ja mõlemad teesklesid seda teise jaoks; oma sõltumatusele leidsime sümboolselt kinnitust just sellest, et enne olime käinud koos.

Kalurite hütid: hallikaspruun, roheline, hall. Mõnikord sädelev taevas. Ilma merepildita ma koju tagasi ei lähe. Kust ma nii kindlalt teadsin, et lähen tagasi? Kas siis selleks põgenetaksegi, et mõelda tagasituleku peale? Kas inimmõistus on võimeline hoomama lõputut ringmängu? (lk 14)

Hakkas laulma tüse hästi madala häälega mulatitar. Lauluread olid pikad, pealtnäha ilma rütmita ja riimita, kuid vapustavalt tähendusrikkad, see oli nagu jutuajamine muusikas: õrnad tunded, seletused, varjatud tähendus... René nautis laulu võltsimatult: ta sai tohutu elamuse ning oli samas pisarateni liigutatud. Ta oli sündinud nautija. Seetõttu armastas ta kino ning fotokunsti, ja kuna seda armastust märkasid kõik, siis saadeti teda igasugustesse huvitavatesse maadesse dokumentaalfilme tegema. (lk 14)
Baari tumevioletne valgustus muutis nii valgete kui ka mustade näod ühtemoodi tuhakarvaliseks; tundus, nagu tahaksime üksteiselt küsida:

"Veame kihla, et ma olen valge. Olen ma valge või must? Mis sa arvad, kui tumeda nahaga ma olen?" (lk 15)

Loomulikult ei kehtinud selles baaris mingid etiketinõuded, välja arvatud äärmine puhtus, mis on Kuubas tavaline. Mõnel naisel oli seljas läikiv siidkleit, teised aga olid riides nõnda, nagu neid kõikjal mujalgi näha võis; ükski stiil ei olnud ülekaalus. Võib-olla sellepärast, et siin on naised, seda rohkem alasti, mida hoolikamalt nad rõivastuvad. Mehed nägid ka välja kuidas keegi. See lõi mingi perekondliku atmosfääri, nagu poleks tegemist mitte avaliku kohaga, vaid kellegi koduga. Terve see saar on eravaldus ning oli midagi kummaliselt väljakutsuvat selles, kuidas neid lähedasi suhteid rõhutada püüti. (lk 15)
"Ütle, mida sa poliitikast arvad," palusin mingi ebamäärase kättemaksuhimuga.

Seda küsimust oli Renéle palju kordi esitatud ja tal oli alati õnnestunud vastamata jätta. Näiteks ühe teleintervjuu lõpulauseid jutustas René suurima heameelega ümber. Nimelt oli intervjueerija viimaseks hoidnud võtmeküsimuse: "Kas te olete kommunist?" René oli vaadanud kella seinal, vaikinud pisut ning küsinud siis kõige süütumal moel: "Aga teie?" Täpselt sel momendil oli saateaeg otsa saanud ning ekraanile anti lõputiiter. (lk 15)

[René, poliitikast:] Selles suhtes olen ma väga primitiivne, Aga mitte sel moel primitiivne nagu teie, ladinaameeriklased. Ise sellest endale aru andmata kannate oma veres igivanu traditsioone, mis on teile jätnud teie vana ema Hispaania — tobe katoliiklik hüsteerik. Mina olen primitiivne teoorias, minu silmis on inimene kõige tähtsam. Ma tahan, et kõik inimesed saaksid süüa, isegi kui seda oleks vähe; et kõigil oleks midagi selga panna, isegi kui see poleks just kõige parem hilp; et neil oleks võimalik töötada, õppida ja õhtuti tantsimas käia. Jälestan majandussüsteemide otseseid piiranguid, mille abil tahetakse inimesi klassidesse jagada; mind paneb ahastama, kui üht inimest võrreldakse teisega selle alusel, mis tal on või mida tal pole. Ei tuleks vahet teha mitte selle järgi, kuidas miski pealt paistab, vaid selle järgi, mis meile kõigile jumaliku õigusega antud on. Sellepärast armastan seda maad rohkem kui paljusid teisi, sellepärast mulle meeldib töötada just siin ja mitte mujal. Lõpetuseks ütlen sulle, et mu arvamused majandusest on täiesti selgepiirilised, aga poliitilisi tõekspidamisi mul pole. (lk 15-16)
Meie lähedal tantsisid kaks mustanahalist; nad peaaegu ei tõstnudki jalgu põrandalt, nende tantsus oli mingit kirjeldamatut seksuaalset pinget. Nad ei vaadanud teineteisele otsa, nad polnud teineteisele eriti lähedal, aga ometi nad teadsid midagi. Ja teadmine sellest, mis tegelikult toimub, lõi nende ümber mingi tihke tumeda atmosfääri, mis kuulus vaid neile. (lk 16-17)
Nälg ilu järele on ju rahuldamatu, ainult et minu puhul oli ilu vastuvõtmine enamasti olnud lihtsalt vabanemine kurvameelsusest. (lk 17)
René suhted naistega olid mulle alati mõtlemisainet pakkunud, kuna neid sai täiesti selgelt jagada mitmeks eri liigiks. Tal oli sügav austus naiste vastu, kes tegelesid kunstiloominguga; oma tuttavatest naiskunstnikest, -kirjanikest, lauljannadest ja näitlejannadest rääkis ta poolehoiuga, leppides kõigi veidrustega, mis neil vahelduseks loometööle olla võisid. Saatuslikud naised ajasid teda hirmsasti naerma; kuid ta ei lubanud endale iialgi öelda nende kohta midagi halvustavat; pigem olid tema suhted nendega anekdootlikud. Romantilisi naisi René kartis ja labased ajasid ta paanikasse. Ja siiski oli selle mehe käitumises eurooplase stiilset teravmeelset sarmi, mis kahtlemata tegi ta naiste meelest väga ligitõmbavaks. (lk 17)
Tegelikult olin kõik need üksteist aastat olnud üle pea uppunud oma abielu probleemidesse, nii et tuttavate abielude üle arutlemiseks polnud mul küllalt rahulikku meelt ega tähelepanuvõimet. Võib-olla oli see ka peidetud hirm, et siis hakkavad teised omakorda minu probleeme lahkama. (lk 17)
[René:] "Tähendab, sinu abielu oli siis õnnetu ja see lõppes juhuse läbi. Miks teie abielu õnnetu oli?"

"Sest ma olin oma mehest tüdinenud ja ta vaevas mind igasuguste tühiste probleemidega, mis tollal tundusid mulle täiesti lahendamatud," ütlesin masinlikult. Kui ma seda nii hästi teadsin, miks ma seda siis seni välja polnud öelnud? Tundsin määratut kergendust.

"Ei olnud ühtki tõsist põhjust, et teda maha jätta — näiteks truu dusetus, otsene halb läbisaamine või midagi muud sellesarnast. Aga ma olin temast surmani tüdinenud, ta märkas seda ja see tekitas temas soovi mind just kaudselt piinata. Ta poleks iialgi nõudnud, ei loobuksin oma õpetajakutsest, aga minu kodumaal oleks selline nõudmine täiesti normaalne olnud. Seda enam, et olin õppimise ajal juba abielus ja mul oli lapski, aga sellist asja tuleb Kolumbias väga harva ette." (lk 17-18)

[René:] "Asi on selles, proua, et MITTE KEEGI ei saa niimoodi elada. Keegi ei saa teha oma elust ootust, milles sündmused omasoodu üksteisele järgnevad. Sündmustel ei ole jalgu all."

"Minu elu ongi katse, et kas on jalad või ei ole," ütlesin nimme ebasiiralt; tegelikult teadsin, et tal on õigus. (lk 19)

Põhiolemuselt on kõik vestlused mingil määral mõttetud. (lk 20)
"Miks sa tahad alati olla niisugune äärmuslane?"

[René:] "Ma tahan olla kindel, et elan kõik lõpuni läbi. Ähmasus ja poolele teele peatumajäämine mulle seda kindlust ei anna." Ta mõtles hetke, näol väga tõsine ja energiline ilme. "Ma olen viimase kolmeteistkümne aasta jooksul peaaegu tervele maakerale ringi peale teinud, sest ainult elukohta vahetades on mul tunne, et teen midagi otsustavat." (lk 21)

[René:] "Ära ütle mulle, mida sa tahad, vaid ütle, mida sa tahaksid maailmas kõige rohkem."

"Et mu poeg mind armastaks."

"Mida?"

"Seda, mida kuulsid. Mux mees halvustas mind pidevalt poja silmis, püüdis minu mõju vähendada. Pärast mehe surma hakkasime minu emaga koos elama. Kahe aasta jooksul on poiss lausa tema varjuks muutunud, nüüd pole ta mitte minu, vaid minu ema poeg. Mõistad? Pärast isa surma vajas ta kellegi armastust, aga see keegi polnud mina: mina olin tema meelest nõrk, otsustusvõimetu ja vilets, ma ei olnud poolehoidu väärt." (lk 21)

"Võin vanduda, et ühel heal päeval ma suren, võideldes millegi või kellegi eest, mis mulle otseselt põrmugi korda ei lähe. Ma ei sure oma voodis, nagu seda öeldavasti teevad korralikud inimesed."

See oli õige ja ei olnud ka. Õige, kuna René elukäik laskis tõesti arvata, et temaga võib muu hulgas juhtuda midagi veidrat. Aga samal ajal oli siin ka vastuolu. René nimelt ei tahtnud otseselt osa võtta oma lähedaste elust, kellel olnuks täielik õigus tema osavõtlikkust oodata; samas aga oli ta valmis ilma mingi hüvituseta surema nende eest, kel polnud temalt midagi nõuda — seega murdma vägivaldselt sisse võõraste inimeste ellu. (lk 22)

René vaatas minu poole aga meie pilgud ei kohtunud. Siis hakkas ta TANTSIMA. See oli mingisugune totakas naeruväärne tango, mis nägi välja, nagu hoiaks ta käte vahel kaltsunukku. Naist, keda ta väänas, painutas, pikali tõukas, jälle käte vahele haaras ning sealjuures kirglikult hellitas.

Mul jäi suu lahti. Olin unustanud kõik: oma väärikuse, oodatava solvangu. Siin mu silmade ees oli sümbol, kehastunud häbitus, ning vähemalt praegu ei aidanud isegi mu paljukiidetud huumorimeel mul sellega leppida. René siin mererannal niimoodi tantsimas, pöörane ilme näol — selles oli midagi labaselt koomilist, mis minus jälestust tekitas. Mõnitus!

Tango lõppes sellega, et René haaras kujuteldava naise ja viskas ta vette. Siis jäi ta vaatama, kuidas too upub. (lk 22-23)

René oli väga kurb, seda oli tema käest tunda. Mina tundsin vaikset valu, mis täitis mu südame pehmelt nagu valgus.

"Me oleme ühesugused. Kumbki tunneb iseenda ära teise kaudu. Ainult et mina tahan elada kanga mustripoolel, sina aga pahemal pool. Sa jääd kauaks ajaks mu sõbraks ja me jutustame teineteisele sellest, mis paneb meid kannatama. Nii kena on esimest korda elus tunda, et oled leidnud vajaliku suhte, mõistad? Ma ei otsi sinu hinge, nagu sa sellest unistasid. Ei, armas, otsin oma hinge — kas sa lubad mul seda teha?"

"Jah," ütlesin nagu koolitüdruk, ütlesin nagu siis, kui mind altari ette viidi ja ma "jah" ütlesin. (lk 23)

Taevas hakkas lillakaks tõmbuma. Oli kahju, et öö otsa sai; öö, mis oli olnud lühike kui nägemus. Siiski, päris nii see polnud. Aja möödudes, kui lahkusid inimesed, muutusid veendumused ja mandus keha, kogunes terve hulk kauneid lühikesi öid, mille leidmise üle oli hea meel. (lk 24)
René kõndis melanhoolselt ja klammerdus mu käsivarre külge. Tema elus oli paljugi, mis tuli ette esimest ja viimast korda, ning ta pidi kõik selle pingega, põhjani läbi elama. Oli tähtis tunnetada oma elu just niimoodi, nii täielikult, nagu mahuks terve maailm sellesse tänavasse ja nagu oleksid majad vaid varjupaigad teistele inimestele. (lk 24)
Ühe käänaku tagant ilmus nähtavale hotell.

"Paabeli torn," ütles. Rene. Sellel kihaval paabelil oli praegu mingi uus tähendus.

Torn. Koht, kus räägitakse eri keeltes, kus põrkavad kokku isiksused ja nende tõekspidamised ning tekib terve telefonitraatide universum. (lk 24)