Issaa vaatas taevasse, tõepoolest oli pilvkuu katnud. Läbi ta ihu jooksis värin, ta ei mõistnud, mis temaga toimus. Ta tundis, kuidas kuumus uhkas rinnus ja ta oli valmis laulma. Alustas tasa-tasa, otsekui oleks kõnelnud õhtuse vaikusega, pärast kõlas hääl üha valjemini. Ta laulis armastusest ja sellest jõust, mida jumalad on inimestele andnud. Iga inimese sees on jumalik säde, seepärast võivad inimesedõnne tunda.
