Laps ei tea, ei mõtle sellele, millele mõtleb vanem inimene: et nüüd loodi vabariik. Mina alles sünnin ja õpin kõndima. See elu, mis enne mind oli, on ajalugu ja ei huvita mind. Mind huvitab, kas ma saan joosta, kas ma ronin keldrikatusele või ma veel ei jõua, kas see puu on mulle liiga kõrge või enam ei ole. Laps elab oma loomulikku elu. Tema ei mõtle, tema hakkab mõtlema alles siis, kui ta on täiskasvanuks saanud ja see asi, see vabariik talt ära võetakse. Ja ka siis on ta segaduses.
Linda Rummo, rmt: Lilian Vellerand, "Linda Rummo. Elust ja lavaelust", Tallinn, 1996, lk 20-21
