Minu jaoks ei põhine saksa keele — ühe maailma kõige poeetilisema, šikilt kaunikõlalisema keele — võlu mitte vaid selle kõlas, vaid juba sõnastuses, ja kõige enam just sõnadestruktuuris, mis nõuab segu sõltumatust, ohjeldamatust loomingulisusest ja lausa jalustrabavast otseütlemisest, mis on juba iseenesest kütkestav. Ma kardan, et mu tallamata radadele kalduvas ja vahel kohmakas sõnaloomes koos lausa kompulsiivse komakasutusega on suures osas süüdi just minu kujunemisaastad, mis möödusid süüvinuna saksa proosasse!
