Ma ei tea, kas ma oleksin pidanud olema õnnetum kui need, kes langesid pärast mind, näinud enne paljusid sõdurivaevu ja teinud läbi lugematuid lahinguid. Võib-olla olin ma neist koguni õnnelikum. Eriti neist, kes langesid sõja viimasel päeval ja isegi pärast sõja lõppu.
Muidugi magan ma siin vastu oma tahtmist: ma olin ju nii noor ja tahtsin nii väga elada. Aga mu saatus oli niisugune ja sellega peab sõdur leppima.
Juhan Peegel, "Ma langesin esimesel sõjasuvel", Tallinn: Eesti Raamat, 2008, lk 8
