Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/mai

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • Kui ma haiglas olin, istusin üleval rõdul ja vaatasin Pärnu maanteele, kuidas inimesed autodest, bussidest ja trammidest välja astusid. Küll see oli lõbus! Mõeldakse ikka, et mind ei nähta, aga kunagi ei või teada, kus see aken on! Ootasin kord haigla ukse ees oma meest, ta ei tulnud, läksin vestibüüli helistama. Tuleb alla doktor Loige ja ütleb: "Oi, kuidas me teid aknast vaatasime!" Ma ehmatasin nii ära, läksin kohe märjaks, et ei tea, mis ma tegin, kas sügasin ennast või näppisin nina, seisin halvasti ja — läksin vist isegi näost punaseks. "Me imestasime, kui hea rüht teil on, kui ilusti te seisate, nii peaksid kõik naised olema." Mul läks kohe kergeks. Iialgi ei tohi end unustada!
  • Muusikat, helisid, nende harmooniat, vägevust ja mahedust pole keegi välja mõelnud. Muusika kui niisugune oli enne inimest. Loodus - mets, vulkaan, kanjon, tundra, kõrb - laulab ja mängib kümnetel instrumentidel, teda on vaja vaid kuulata. Ja hädine inimesehakatis leidis tuhandeid aastaid tagasi looduses kindlasti inspiratsiooniallika imiteerimiseks, kutsuvaks meelitamiseks, sõjakaks ähvardamiseks või tormakaks juubeldamiseks. Laulavad mitte ainult linnud ja inimesed. Laulavad ka putukad, kalad ja paljud teised. Kui lind laulab, siis ta laulab, aga iga inimene ei laula... Või õigemini - nii valesti (sealjuures kindlasti kõvasti ning pealetükkivalt) kui paljud inimesed, ei laula ükski lind... Muusika ei ole ainult meie, inimeste, tehtud. Ta on kõikjal meie ümber. Meie tehtud on noodijooned ja -märgid, solfedžo- ja harmooniaõpetus, konservatooriumid, pillid ja lauljate kurgutabletid. Ööbikul ei ole neist ühtegi vaja.
    • Hans Trass, "Üksi ja ühes. Mnemograafia", Tartu: Ilmamaa, 2002, lk 32
  • Oleme aeglased ja pikaldased, meie keel on sügav ja mudane. Hale on vaadata, kuidas me maa küljes kinni oleme. Linnud vaatavad meid nii, nagu meie vaatame puid, kes on aeglased, aga pikaealised. Samamoodi vaatavad puud mägesid. Samamoodi vaatavad mäed vett. Maa vaatab samamoodi päikest. Igaühel on keegi, kes on vanem kui tema.
  • Ootasin, et ta räägiks mulle, mis toimub. See on üks asi, mille vaikne inimene selgeks saab - kui sa lihtsalt istud, tulevad igasugused asjad välja. Inimestel on nii tungiv vajadus vaikust täita, et kokkuvõttes räägitakse sulle asju, millest muidu vaikitaks.
    • Holly Bourne, "Paigad, kus olen avalikult nutnud", tlk Jana Linnart, 2020, lk 66
  • Mõnikord tundub lahingumöllus, nagu aeg peatuks, kisa ja kära hääbuksid — sa näed vaenlaste silmavalgetel punaseid sooni ja tead — mitte ei usu ega looda, vaid tead —, et sa ei eksi. Säärased hetked on harvad. Ülejäänud üheksakümmend viis protsenti ajast on sõda üksnes tüütu verine rutiin, mis koosneb võrdsetes osades igavusest ja hirmust, ent siis jõuab jälle kätte hiilgehetk, kus sõjakära taandub ning su kehast saab varras, mis ühendab maad ja taevast.
  • Helbemäe tallinlastes on, vaatamata seisusele või natuurile, midagi ühist - nad kaitsevad oma linna vaenlaste, reeturite, sõgedate, katku ja surma eest. Tallinlane teeb seda seaduste ja õigluse abil. (lk 311)
  • Käisime Sophiega paar korda väljas, ma ju võlgnesin talle juba ammu õhtusöögi ja kokteilid. Mulle tundus, et veetsime mõnusasti aega, ja ta ei esitanud keerulisi küsimusi, mis oli minu meelest hea märk. Kuid pärast paari kohtingut ja enne, kui suhe oli jõudnud piisavalt areneda, et seda oleks saanud suhteks nimetada, jättis ta mu maha. Ta teatas mulle asjalikult, et on küllalt vana, et teada, mis vahe on huvitaval ja läbipõrunul. "Sa peaksid otsima nooremaid naisi," soovitas ta. "Nad ei oska alati vahet teha."
    • Tana French, "Vaikiv mets", tlk Evi Eiche, 2017, lk 512
  • Huvitav oli vaadelda, mis on need tüüpsituatsioonid ja ruumid, kuhu naiskunstnikud naisi asetavad. Kõige enam on aga jäänud domineerima mulje, et naiskunstnike loomingus ei ole naine idealiseeritud, vaid väga vahetu ja oma olemuselt aus. Naine ei kehasta nende jaoks müütilist Venust või pühakust Maarjat. Kui modernistlikus kunstimaailmas ja meeskunstnike loomingus liigub naisfiguur teljel "mütoloogilise armastuse kehastus – rõhutatud erootilisus/seksuaalsus" (seda juba alates näiteks Gustave Courbet' ja Édouard Manet' loomingust kuni Eduard Wiiraltini), siis naiskunstnikud ei astu n-ö servale, äärealadele. Naist kujutades on nad püsinud meeskunstnikega võrreldes järjepidevamalt ja märgatavalt rahulikumal meelel telje keskpunktis.

Vanaisa
  andis mulle nõu:
     Õpi ametit

Õppisin
  istuma töölaua taga
     ja keskenduma

Pole puhkust
  sellisest
     keskendumusest

  • Ma ei teagi, kas see on ainult kapitalism, mis protesti tekitab. Ega siis sotsialism parem ei olnud, ikka vastupidi. Ainult et sotsialismiga kaasnes üks kummaline asjaolu – reegleid ei võetud liiga tõsiselt. Tabasin end hiljaaegu mõttelt, et minu nõukogudeaegne ülikoolikogemus tundub nüüd tagantjärele ja võrreldes tänase olukorraga ülikoolides vaimse vabaduse oaasina. See ei saa ju ometi tõsi olla, arvestades totalitaarse ühiskonna konteksti? Ja ometi oli võimalik nois piiratud tingimustes (tuleb meeles pidada, et toimis tsensuur ja raamatukogudes ning arhiivides olid erihoiuosakonnad, kuhu juurdepääs oli rangelt kontrollitud) luua vaimset õhkkonda, mis tänapäeval sellisena ei toimiks. Me võime ju nüüd kõigest rääkida ja kirjutada, aga upume sageli ebaolulise sisse. Toona olid ressursid piiratud ja neist võeti maksimum.

Kes see on, kes ütleb, et mida lähemal oled

pöördumatule apokalüpsisele, seda hapram
on keel?

  • Olen viimase kümne aasta jooksul õppinud paljutki selle kohta, mida tähendab olla ülemus. Enamasti tähendab hea ülemus olemine andekate inimeste palkamist ja seejärel neil jalust eemale hoidmist. Mõnikord tuleb inimestelt parima töötulemuse saamiseks teeselda, et sa ei olegi nende ülemus, ja lasta neil kedagi teist ülemusena kohelda. Siis sosistab see inimene sinuga võltsseina taga ja sa ütled talle, mida esimesele inimesele edasi öelda. Vastupidiselt sellele, mida ma väikese tüdrukuna uskusin, ei tähenda ülemuseks olemine peaaegu kunagi ringi marssimist, kätega vehkimist ja karjumist "Mina olen boss! Mina olen boss!"
    • Tina Fey, "Kamandaja" ("Bossypants"), NY etc: Little, Brown &Co, 2011
  • Ma ei tea, kas ma oleksin pidanud olema õnnetum kui need, kes langesid pärast mind, näinud enne paljusid sõdurivaevu ja teinud läbi lugematuid lahinguid. Võib-olla olin ma neist koguni õnnelikum. Eriti neist, kes langesid sõja viimasel päeval ja isegi pärast sõja lõppu.
Muidugi magan ma siin vastu oma tahtmist: ma olin ju nii noor ja tahtsin nii väga elada. Aga mu saatus oli niisugune ja sellega peab sõdur leppima.
  • Juhan Peegel, "Ma langesin esimesel sõjasuvel", Tallinn: Eesti Raamat, 2008, lk 8
  • Kunstimaailm oli osutunud samasuguseks nagu aktsiaturg, see oli poliitiliste suundade ja kapitalismi mõjutuste peegeldus, mida toitsid ahnus ja kõmu ja kokaiin. Oleksin sama hästi võinud töötada Wall Streetil. Spekuleerimine ja isiklikud arvamused ei juhtinud mitte ainult turgu, vaid kahjuks ka tooteid ennast, mille väärtus olenes mitte kunsti kui püha inimliku rituaali kirjeldamatust kvaliteedist - mille väärtust oli niikuinii võimatu mõõta -, vaid sellest, millised tööd pidid hunniku rikaste sitapeade hinnangul nende portfooliot "tõstma" ja teistes kadedust ning nende suurushullustuse kohaselt ka austust äratama.
    • Ottessa Moshfegh, "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta", tlk Johanna Taiger, 2021, lk 163
  • Peeglist möödudes Tuuli sageli võpatas, nähes seal lühikest naisterahvast, kes paistis talle võõras. Peegelpildi järgi oleks võinud teised teda vaadates arvata, et ta on eakohaselt käituv ja mõistlik, isegi õnnelik noor täiskasvanu, ehkki nii ta end ei tundnud. Võimalik, et kogu ülejäänud maailm oli samamoodi täis väikeseid veidraid poisse ja tüdrukuid, kes olid kogemata suureks saanud. Võimalik, et nemadki tundsid end imeliku ja kohatuna.
  • Analüüsitud läbirääkimistel (seitsme menetluse stenogrammide põhjal) võtsid sõna kokku 46 riigikogu liiget (mõned korduvalt). Erand oli autoveoseaduse muudatuste menetlemine, kus läbirääkimisi ei toimunud, sest ei leidunud esineda soovijaid. ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise seaduseelnõu arutelu, kus toimusid küll läbirääkimised, kuid sõnavõttudes ei esinenud argumente.
    • Mare Koit, "Läbirääkimised parlamendis ja mujal. Argumendid ja nende ülesehitus", rmt: "Kahtlus ja mõttemäss. Pühendusteos Tiit Hennoste 70. sünnipäevaks", 2023, lk 22

Kõik õitsev kummardub vihmas:
valged iirised, punased pojengid ja moonid
oma mustade salajaste südametega
lamavad purustatuna murul.

  • Püüdsin kõrvu sulgeda vaiksele taustasuminale, mis mind päevad läbi saatis, häirekella kaugele kõmale. Ma ei kuulanud seda. Tahtsin, et kõik jääks nii, nagu on. Kartsin tõde rohkem kui valet. Tõde oleks mu eluolu muutnud. Vale oli stabiilne. Vale oli vagane. Ma olin valega rahul.
    • Liz Moore, "Pikk ergas jõgi", tlk Eve Laur, Rahva Raamat, 2022, lk 227
  • "Mina pooldan rohkem Carl Linnaeuse teooriat homo feralis'est," jätkas Blankenhagen segamatult oma spekulatsioone, mõttekäikude vahele piipu popsutades. "Geniaalne Linnaeus toob lisaks euroopa, aafrika ja hiina rassile mängu täiesti eraldiseisvad inimrassid, kes on kujunenud välja metsikus looduses kontaktis kohalike liikidega. Nagu näiteks evengid Siberis või pügmeed Aafrikas. Ma arvan, et eesti rahvas on kujunenud selliseks, nagu ta on, pikaaegsest ühteheitmisest karudega."
  • Nuikapsaroog on uhke toit, kui hiljem saab rahulikult kodus olla. Kui ei ole kokkusaamisi, eriti armualaseid. Muidu on see pigem ebasoodne. Seda soovitust ei tohiks mingil juhul alahinnata.
    • Rita Falk, "Aurukuklibluus", tlk Eve Sooneste, 2022, lk 261

alamlehed