Mine sisu juurde

Jane Kenyon

Allikas: Vikitsitaadid

Jane Kenyon (23. mai 1947, Ann Arbor, Michigan, USA - 22. aprill 1995, Wilmot, New Hampshire, USA) oli USA luuletaja ja tõlkija. Enim tuntud on tema tõlked Anna Ahmatova loomingust. Mitmed Jane Kenyoni luuletused kõnelevad tema abikaasast Donald Hallist, kes omakorda luuletas palju Jane Kenyonist.

Luule[muuda]

Ühel õhtul kiiruga õhtusööki tehes
viskasin ära kartuli, mis ühest otsast
oli mäda. Ülejäänust aga võinuks veel

asja saada.
...
Kui pöörasin lehkavaid kihte heinahargiga,
et hunnikut õhutada, kerkis kartul pinnale
vääramatult, justkui näidates halvakspanu -

näides tüsedam, kõvem, taaselustunud,
mitte sugugi lagunev. Paistis, nagu ta
    kasvaks,
kuni ma võinuks teha karjasepiruka
kogu külale, neile inimestele, kes
    päev läbi
langetavad puid, tangivad autosid, riputavad
kulunud rõivaid pesunöörile.


Las hilise pärastlõuna valgus
särab läbi küüni praegude, liikudes
heinakuhjasid pidi üles, kui päike liigub alla.

Las kilk võtab üles sirina,
nii kui naine võtab üles oma vardad
ja lõnga. Las tuleb õhtu.
...

Pudelitele kraavis, kühvlile
kaeras, õhule kopsus
las tuleb õhtu.

Las ta tuleb nagu tahab ja ära
tunne hirmu. Jumal ei jäta meid
lohutuseta, nii et las tuleb õhtu.


Pesin hunniku pesu
ja riputasin selle välja kuivama.
Siis läksin linna
ja askeldasin terve päeva.
Sinu parima särgi käis
tõusis pidulikult,
kui tagasi jõudsin; meie öö-
rõivad põimusid ja lahknesid
kerges tuulehoos.
...

Sinu voodipool näis
sama lai ja lame kui Kansas;
su padi ümar ja jahe
ja allegooriline...


Ronisin voodist
kahel tugeval jalal.
See võinuks olla
teisiti. Sõin
krõbinaid, magusat
piima, küpse plekitu
virsiku. See võinuks
olla teisiti.
...
Magasin voodis
toas, mille seintel
olid maalid, ja
tegin järgmiseks päevaks plaane
just nagu sellekski.
Kuid ma tean, et ühel päeval
on teisiti.


Rohi niidul on lamandunud
ja kohati paistab, et suur, praeguseks
lahkunud loom on öösel läbi käinud.
Rohi ajab end püsti, kui päeva

kuiva peab. Tunnen sust pidevalt valuliselt puudust.
...

Kõik õitsev kummardub vihmas:
valged iirised, punased pojengid ja moonid
oma mustade salajaste südametega
lamavad purustatuna murul.


Jumal kuppellaes
mõtiskleb:
Ma lõin nad oma rõõmuks
ja kõik muu lõin ma
nende õnnistuseks.
Aga näe, mida nad teevad!
Ma tean nende südameid
ja põhjendusi:

"Me põlvneme
Kainist. Kurjus pole midagi uut,
nii et mis tähtsust sel on,
kui me tulistame haiglat
ja kaevu, kuhu hirmunud
ja tormakad peavad ühtviisi
vee järele tulema?"

Jumal mõtleb välja Maarja.
Rippudes kuldse
kupli tipus,
tõmbub ta kerra pruunis kaunas
ja tema sees Kristuse
vaim, rüütatud verre,
leiab aseme ja hakkab kasvama.