Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • Iga kord tundus see Gamache'ile kummaline vastuolu, et kirikutes on alati hämar. Päikesesärast tulles võttis kohanemine aega. Ja isegi siis ei tundunud Gamache'ile pühakoda kunagi ligilähedaseltki kodune. Kirikud olid pigem kas õõnsad kiiduavaldused mitte isegi niipalju jumalale kui kogukonna jõukusele ja eesõigusele, või olid siis hoopiski ranged ja külmad austusavaldused kasinuse ekstaasile.
Gamache nautis kirikuskäimist muusika ja keeleilu ja rahu pärast. Aga jumala lähedust tundis ta rohkem oma Volvos.
  • [Herzen:] Mäletate neid piltmõistatusi, kui me lapsed olime? Neid joonistusi, kus midagi oli valesti: ilma seieriteta kell, vari, mis läheb vales suunas, päike ja kuu ühel ajal taevas. Ja pildi all oli küsitud, mis on sellel pildil valesti. Inimene, kes istub loengus su kõrval, kaob üleöö, keegi ei tea midagi. Avalikes parkides süüakse erineva maitsega jäätist, nagu tavaliselt. Mis on sellel pildil valesti? Vennad Kritskid kaovad tsaari portree solvamise pärast, Antonovitš ja tema sõbrad salaseltsi moodustamise pärast, mis tähendab, et nad kohtusid kellegi juures pamfleti lugemiseks, mida Pariisis saab tänavalt osta. Noored mehed ja naised lähevad uisuväljakul paarikaupa nagu luiged. Poolakate rivi läheb jalaraudade kolinal piki Vladimiri teed. Miski on pildil valesti. Kas te kuulete? Teiegi olete pildil.
    • Tom Stoppard, "Reis" (näidenditriloogia "Utoopia rannik" 1. osa), II vaatus

Sõrmeotstega
tundis ta väikesi
põõsaid, mis kerkisid
pragude kaudu
läbi kivi
ja tundis nende jahedat
rohelust.

Ta imestles, kas see ta siis
oligi:
muld, pori, kivid.
Nad olid tema värvi,
tema lõhnaga,
tema maitsega.
Ja kui ta naeris,
langes vihm
ja taevas müristas.

Muud rinda said südame palava,
mina kandle sain kaikuva, halava.
Ma rõõmu ei tunne, ma kurbust ei tea,
ma ainult mängima, mängima pean.
...
Mul tuulekannel on südameks,
et lõputus laulus ta heliseks.
Ta keeled on kaikumas päevad ja ööd,
iga puhang nad uuesti võnkuma lööb.

Kes eluks ja surmaks on kaotanud loa,
sel kodu on pilvis ja tuultes ta toad.
Tal võõrad on omaksed, õde ja vend,
ta helidemängu on uputand end.

  • Au seisneb kõige sagedamini idioot olemises. Ja kas ei tasu pigem käituda nagu lollakas, selle asemel et oma aust ilma jääda? Punastan veel tänagi, kui mõtlen, kuidas ma sündsuse mõistlikkusele ohvriks tõin. Keegi oleks pidanud vahele astuma ja kuna nagunii polnud võimalik, et sellega riskiks keegi teine, oleksin mina pidanud olema see, kes ennast ohverdab.
Muidugi poleks mu ülemus seda mulle andestanud, aga ta oleks valesti teinud: kas kõige hullem polnud mitte käituda nii, nagu me olime teinud, vaadata tõrkumata pealt seda alandavat vaatepilti — kas mitte meie kõige suurem viga ei seisnenud just absoluutses kuuletumises võimule?
  • Tulime autost välja ja Hemingway viis meid tuldud teed tagasi ühe väikese kurva mälestusmärgi juurde, mis seisis hallina ja mahajäetuna tee keskel saarekesel.
"Iialgi ära jäta vaatamata sõjamälestusmärki, raidkuju või büsti," ütles Hemingway mulle. "Nad räägivad sulle palju sellist, millest sa muidu midagi ei teaks."
"Näiteks mida?" küsis Scott.
"Näiteks palju sellist, mis arendab vaatlusoskust," ütles Hemingway. "Kas või see siin." Hemingway luges mälestusmärgilt valjusti mõned nimed. "Need on Perche'i talupojad. Nelikümmend langenut umbes viiesaja elanikuga küla kohta, mõned alles päris poisikesed. Seda on kuradima palju. Kõik need Normandia-Prantsuse piirilinnad olid 1918. aastaks meestest peaaegu tühjad."
Kui läksime tagasi auto juurde, ütles seni mõttes olnud Scott: "Tead, mis on su teooria nõrk koht, Ernest?"
"Mis teooria?" küsis Hemingway vastu. "Mina teooriaid ei usu."
"Sa õpetad Kutti asju vaatlema, aga sul pole õigus. Loeb see, mida inimene asjadele juurde lisab. Mitte see, mida ta tegelikult näeb."
"Hull oled," ütles Hemingway. "Inimene peab nägema seda, mis ta näeb, õigus ju?"
"Ei,» ütles Scott. "Sa käsid tal alustada sellest, mida silm näeb, aga see on ju niisama hea, kui sa käsiksid tal ahvi kombel tühja telliskiviseina vahtida."
"Ära kuula teda, poja," ütles Hemingway mulle. "Otsi seda, mida silm näeb. Koorik teeb maailmast maailma."
  • James Aldridge, "Viimne pilguheit", tlk Tiiu Viires, LR 44-46/1982, lk 27

Erksa sügise
jahisarvetaevas -
pilvelossi
lehine jäsemeviibe -

Itta:
suure kuunaise
punastavapõsine
travestia

  • Oma õiguste eest seismine on väga oluline. Kui sa ise ei saa sellest kohe abi, siis hoiab see ehk ära järgmised diskrimineerimised. Minu ülesanne on süstida tunnet, et ebaõigluse vastu tuleb astuda ja oma õiguste eest tuleb seista ja vastavate asutuste poole pöörduda. Mõnikord on see väga raske, Eesti ühiskond on väga väike, ka suuremates riikides on suur ohvristamise võimalus ehk tööandja tegevuse tõttu on pärast raske tööd leida. Kui on tava, et helistatakse eelmisesse töökohta ja sealt räägitakse, et tegemist oli nn probleemse töötajaga, siis uue töö leidmine võib muutuda päris raskeks. Eestis on räägitud, et 1990. aastatel olid mustad nimekirjad "probleemsetest töötajatest". Ma loodan, et neid enam ei ole.
  • Mäletamise juurde kuulub ka unustamine. On asjad, mida me mäletame, ja väga palju seda, mille oleme unustanud. Kunagi kütkestas mind üks raamatunäitus - "Unustatud kirjanikke". Paljud sel ammusel näitusel eksponeeritud kirjanikud ei tundunudki tol ajal nii väga unustatutena. Praeguseks oleme unustanud hoopis rohkem oma kaugema ja ka lähema mineviku kirjandusest. Oleme nagu tahtnud teatud asju oma mälust kustutada. Muidugi on paljud raamatud ka seda väärt, et neid mitte meeles kanda, paljud eludetailid samuti.
    • Mall Jõgi, "Ajaloo ja argipäeva ees", 2008 (lk 7)
  • Juuliöö! Millega seda võrrelda, kuidas seda kirjeldada? Kas võrdlen seda hiiglasuure musta roosi sisemusega, mis varjab meid tuhande sametise kroonlehe sajakordse unega? Öötuul puhub selle kohevuse laiali ja lõhnaval õiepõhjal jõuab meieni taevatähtede pilk.
    • Bruno Schulz, "Juuliöö" kogus "Liivakella sanatoorium", tlk Hendrik Lindepuu, LR 10-12 2019, lk 85

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli/20

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli/21

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli/22

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli/23

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli/24

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli/25

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli/26

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli/27

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli/28

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli/29

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli/30

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/juuli/31

alamlehed