Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/september

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • Ma olen ikka uudishimulik. Uudishimulik nägema, kuidas inimese salajane sisim vanusega pinnale kerkib. Iseäranis näos. Silmades.
Näidates, kuidas oled elanud.
Mõtted, juhtlaused on inimese näos nagu jäljed märjas liivas. Mitte ainult aeg, vaid ka inimene ise kujundab oma näo.
  • Bambi küsis. Ta armastas üldse ema käest kõike pärida. Tema meelest oli kõige toredam lakkamatult küsida ja siis kuulata, mis ema vastab. Bambi ei imestanud sugugi, et talle kogu aeg ja ilma vaevata üks küsimus teise järel pähe tuli. Ta leidis selle täiesti loomuliku olevat ja see meeldis talle hirmsasti. Talle meeldis ka uudishimulikult vastust oodata. Ning oli siis vastus missugune tahes, alati jäi ta sellega rahule. Tõsi küll, mõnikord ei saanud ta asjast aru, kuid ka see oli tore, sest soovi korral võis ju alati edasi küsida. Teinekord ta aga ei pärinudki enam edasi, ja see oli jälle huvitav, sest siis püüdis ta seda, millest aru ei saanud, omal viisil ette kujutada. Mõnikord tundis ta päris selgesti, et ema talle täielikku vastust ei anna, vaid meelega midagi ütlemata jätab. Ja see oli veel eriti põnev. Sest siis jäi püsima eriline uudishimu, mingi aimus, mis tast salapäraselt ja õnnestavalt läbi sähvatas, ootus, mis tegi ühel ja samal ajal kartlikuks ja rõõmsaks, nii et ta vaikis.
  • Felix Salten, "Bambi", tlk Eno Raud, 1965 (lk 9-10)
  • [Elust Mariupolis Vene okupatsiooni all:] Millega puud koju tuua? Millega vesi? Selleks on vaja käru. Kust seda saada? Tuleb peale suuremat õhulööki minna otsima inimesi, kes on oma käru juures surma saanud. Mõhhailo läheb. Tal on käru vaja. Maas on naise surnukeha. Käed ja jalad põlenud. Surnu kõrval on käru. See on nüüd vaba. See saab nüüd Mõhhailo omaks. Sellega saab ta koju puid ja vett vedada. Kärust saab surma ja elu kohtumispaigas ellujäämise vahend. Neid müüakse, vahetatakse. Jälgitakse kärude vabanemist, sest neid saab toidu vastu vahetada.
  • [M]e oleme loonud kõikide tarbeesemetega sillad oma isikult looduse juurde, millele me seejuures ei lähene, vaid millest me üha enam kaugeneme. Siis oleme asunud üha kiiremas tempos rajama sildu sildadele, mida looduslähedasel inimesel on juba lihtsate masinate ehituse puhul raske märkamata jätta. Suurlinnas ümbritsevad meid veel vaid kunstlikud asjad, sest me oleme loodustervikust välja rebinud ja tarbeesemeteks muutnud isegi meie puud ja lilled, mida me omatahtsi välja valime ja istutame.

Täna hommikul on leeklindude munad
koorunud ja juba kisavad
pojad toidu järele. Nad ei
tea, kust see tuleb, nad üksnes
karjuvad aina: "Veel! Veel!"
Millestki muust pole neil
ainsatki mõtet. Nende silmad
pole veel avanenud, nad ei tea midagi
neid ootavast taevast. Ega
tuhandetest, miljonitest puudest.
Nad ei tea isegi, et neil on tiivad.

Ja niisama lihtsalt, tavalise
juhtumusena kodukandis,
sünnibki ime.

  • Mary Oliver, "Täna hommikul" ("This morning"); rmt: "Felicity", 2015
  • Praostiproua läks oma talitusi talitama, kuna praost ja Matti jäid veel juttu vestma. Nad rääkisid sellest, mis inimese mõistus kõik välja ei mõtle ja teoks ei tee ja kui kaugele see veel edeneda ei või.
Ja praost lausus, et "kui aga ülejõu ei punnitataks..."
"Ega rabeldaks," tähendas Matti.
"See on muidugi hea, et inimene oma mõistust tarvitab, mis talle loomisel on antud... kui ta aga suureliseks ei saaks ja seda ära ei unustaks, kelle käest kõik tuleb," ütles praost ning lisas, et "jumala tööd on need aurumasinad ja raudteedki."
"Jah, kelle muu omad siis," nõustus Matti.
  • Abstraheerimine on sõna-sõnalt võttes võime hüljata konkreetne, pöörata selg reaalsele, üksikule, käegakatsutavale, et tõusta üleüldise tõe kõrgusse. Mehed — kellele ei öelda, et nende saatus on seotud kui mitte ainult, siis ometi peaasjalikult nende kehaga (selle iluga, viljakusega) — võivad pühenduda sellele tegevusele, elades samas normaalset füüsilist elu. Naised nähtavasti seda ei saa. Et võimaldada vaimu elu, loobuvad nad alati rohkem või vähem ekstreemselt oma keha võimalustest.

VARES: Vaak, va-vaak,
kõik viidud mu saak,
olen tühi kui raak!
Vaak-vaak!
Tühi on nurmenõlv,
algab mu näljapõlv.

KOER: Otsi siis paremat maad,
seal, kus võõrad ra'ad,
kuhu ei tule talv,
kus täis su viljasalv.

VARES: Kuigi nälgima pean,
võitlusvalmis end sean.
Armastan oma maad —
ära siit minna ei saa!...

  • Agnes Taar, "Vares ja koer", rmt: "Kuldnokk naasis", 1970, lk 10
  • Jaaval, nagu ka paljudes muudes Aasia kultuurides, lihtsalt ei tohi vaielda kellegagi, kes on sinust vähegi vanem või auväärsem. Ühest pardaajakirjast leidsin isegi artikli, kus kirjeldati lennuõnnetust, mis oli juhtunud, kuna noorem kaaspiloot ei olnud peapiloodi veale julgenud osutada. Kuid nüüd saavad lennukompanii piloodid spetsiaalse treeningu, kus õpetatakse katastroofi vältimiseks oma arvamust avaldama. Kujutage ette, et kultuuri poolt allasurutud instinktide hädaolukorras elavdamiseks oli eraldi kursust vaja!
  • Kui paljudele vekslitele ma täna alla kirjutan? Missugune ma õhtuks olen — rahulik või pingul nagu üleskeeratud pillikeel? Kas sõltub see tuule suunast, sellest, kuidas ahi tõmbab, kas puder põhja kõrbeb, keda ma poeteel esimesena vastu tulemas näen? Ma ei näe kedagi, ma ei lähe kuhugi, olen iseendas kinni. Raputan endale varahommikul tuhka pähe ega taha, et keegi seda pealt näeks. Olen endale peainkvisiitor ja pihiisa korraga, neid ameteid ei usalda ma teiste kätte. (lk 1516)
    • Rein Saluri, "Lõimetishoole", Looming 11/1980, lk 1491-1516
See on nii jube lugu, et ma ei maganud terve öö.

Noor mees armub Tõesse ja rändab terve maailma läbi ta otsingul. Lõpuks leiab ta Tõe metsalagedal väikeses majas - vana ja kühmus naine. Noormees tõotab pühenduda ta teenimisele - lõhub puid, kannab vett, korjab juuri, värsi, lehti, õisi ja vilju, mida naine oma tööks vajab.
Aastad mööduvad. Ühel hommikul ärkab mees igatsusest omada last. Ta läheb ja palub end oma tõotusest priiks, et pöörduda tagasi maailma.
Mõistagi, vastab Tõde, kuid vaid ühel tingimusel: sa pead neile kõnelema, et ma olen noor ja kaunis.

ainult ärkamise hetk on kerge
sekundid ilma kaalu ja mäluta
nagU tookord kui sõitsin trolliga üle silla
juba närtsima hakanud lillhernestega
ja mind polnudki enam
üksnes jõgi laiumas viimases õhtuvalguses

  • Katrīna Rudzīte, "*ainult ärkamise hetk on kerge...", tlk Mikk Grīns, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 107

Uss ussi järel lootust annab
et põlemisest olemisse on vaid samm
ei vihmavarju all saa kasvatada sammalt
sest über janu tekib elu järel tal
...
Las kerkib seeme, idaneb mis valus
on huumusel üksainus mõte peas:
saaks täna-homme olla ma veel elus
ning kasvatada seda, mida tean

"Igaühel on südame põhjas kell;
jääb see seisma, siis algab surma aeg,"
kirjutas Eino Leino.
...
kuidas võisin aimata,
et sinu kell oli lõpuni keeratud,
et ees ootas asumine
Hommiku tänavalt Öö tänavale,
et oli jäänud vaid viis päeva
argiaskeldusi, muresid ja kavatsusi,
elu viis sooja lõikuskuu päeva?

  • Lihtne on põlata teiste juures neid asju, mis meile endas ei meeldi. Väga mugav on lasta millelgi, mis sulle enda juures ei meeldi, kehastuda kelleski teises, et seda saaks vihata. Ja ise sellega mitte tegeleda.

alamlehed