Mari Nõmmela
Mari Nõmmela (varem Mari Männilo, Mari Tähepõld; sündinud 21. september 1950 Rakveres) on Eesti kunstiajaloolane ja maastikuarhitekt, endine Tartu Kunstimuuseumi direktor.
Intervjuud[muuda]
- Töö noorte inimestega, uued projektid ja väljakutsed hoiavad mind värskena. On hea, et tuleb pidevalt õppida!
- Tean, kes ma olen naise, ema ja vanaemana. Tunnen nende rollide suurt vastutust, ja tunnen kohusetunnet ja kirge oma eriala suhtes. Mu põhimõtted on lihtsad: teen kõike võimalikult hästi ja suure armastusega.
- Mul oli õnn sirguda oma ajastu kohta emantsipeerunud naise tütrena. Ema oli ülikooliharidusega, isal jäi ülikool Siberi-aastate tõttu pooleli. Meie peres polnud kunagi ebavõrdsust, ema-isa olid kõiges partnerid ja nii pole ka mina kunagi tundnud alaväärsust meeste ees.
- Mari Nõmmela, intervjuu: Liina Liisveld, [https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/94936707/ole-oma-elu-kaanestaar-maastikuarhitekt-ja-kunstiajaloolane-mari-nommela-71-vaatan-maailma-kunstniku-pilguga "Maastikuarhitekt ja kunstiajaloolane Mari Nõmmela (71): vaatan maailma kunstniku pilguga", Eesti Naine, 22.10.2021
Kirjutised[muuda]
- Esimeste poognate ladumise ajal tekkisid aga erimeelsused autori ja kirjastuse keelelise korrektori vahel. Nimelt oli korrektor nõudnud nimetavas käändes "Tallinn" asemel "Tallinna" kasutamist, Alfred Waga pidas jälle õigeks nimekuju "Tallinn". [---]
- Küsimuse pidanuks lahendama seltsi esimees Friedebert Tuglas, kes kuulutas end vaidlusküsimuses erapooletuks. Erapooletuks jäi ka Eesti Kirjanduse Seltsi teaduslik sekretär, ametikoha järgi seltsi väljaannete "pearedaktor" Daniel Palgi. Asi anti lahendada Eesti Õigekeelsuse Sõnaraamatu toimetajale Johannes Voldemar Veskile, kes teatas, et peab kohanimena õigeks "Tallinna", kuid ei tee raamatu autorile selles suhtes takistusi. Seega, küsimus tuli ikkagi seltsil lahendada ja nii pöördusid Tuglas ja Palgi seltsi abiesimeeste professor Albert Saareste ja direktor Jaan Roosi poole. Mõlema seisukoht oli - "Tallinna". Sellest teatati nüüd Alfred Wagale, lisades juurde, et nimekuju "Tallinna" pannakse lähiaastail ka ametlikult maksma. "Eesti kunsti ajalugu" oleks vaid hea võimalus uue nimekuju propageerimiseks, sest tekstis esineb vaidlusalune kohanimi nimetavas käändes üle 200 korra, lisaks veel juuresolevate piltide all neljas keeles. Sellise seisukoha peale vastanud Alfred Waga, et ta keeldub seltsi poolt pakutavast nimekujust. (lk 50)
- Mari Nõmmela, "Miks ei järgnenud Alfred Waga raamatule "Eesti kunsti ajalugu I" teist ja kolmandat osa?", Tuna 4/2002, lk 47-58
- 1940.–1990. aastatel tegeles politiseeritud ajalooteadus Eesti NSV ajaloo kaugeleulatuva väljaarendamise programmiga ajaloolise tõe mahavaikimise suunal. (lk 7)
- Sõjajärgseil aastail Tartu Riiklikus Ülikoolis töötamine tähendas õppejõule marksismi-leninismi tõdede omaksvõtmist ja kaasaminekut Stalini isikukultuse aastate sotsiaalsete ümberkorraldustega. Ajaloo-keeleteaduskonna ajaloo osakonna ideoloogiliseks ülesandeks sai koolitada nõukogude ajaloolasi, kelle maailmakäsitus pidi kattuma uue ühiskonna väärtussüsteemiga. Kunstiajaloolasel Voldemar Vagal (1899–1999) tuli ülikoolitöö jätkamiseks asuda esmalt teadvustama kunstiajaloo küsimusi okupatsioonidoktriini valguses, seejärel teha uurimistöös valik stiiliajaloolise ja marksistliku ajalookäsitluse vahel. (lk 7)
- Nõukogude okupatsiooni algusaastail kateedrijuhataja ametikohta täitma asunud Voldemar Vaga erialast tööd hakkasid mõjutama kunstieluvälised faktorid, kuigi euroopaliku kultuuriga suhestunud kunstiajaloolasel puudus soov asuda kunstinähtusi ideoloogiliselt hindama. Tagasivaates ei saa Voldemar Vaga tegevust, milles leidub ideoloogilist sõltuvust ja mentaalset suletust, vaadelda lahus sõjajärgsest elukeskkonnast. Uurimuses on esile tõstetud põhiprobleemid, millega uurija ühel või teisel ajal tegeles, ja kokkuvõttes fikseeritakse uurimistegevuse suunad ning tulemused, milleni kunstiajaloolane okupatsiooniaastatel jõudis. Rahvuslikku kunstiteadvust esindanud ajalookirjutaja sotsiaalse kogemuse kaudu püütakse mõista ühte kultuurilist arengumudelit, mida sovetiseerimisprotsess oli püüdnud lämmatada II maailmasõjale järgnenud aastakümnetel. (lk 8)
- Seega sisaldab käsitlus küsimusepüstitust eesti kunstiajaloo kirjutamise tingimustest, võimalustest ja lahendustest totalitaarses ühiskonnas. Möödunud sajandi ühe tuntuma kunstiajaloolase marksismi-leninismiga adapteerumise näitel lähenetakse vaimukultuuri kohanemiste kaudu Eesti kunstiteadusele sotsiaalsest aspektist. (lk 9)
- Poliitilisest taasiseseisvumist peale on Eesti ajalugu mitmes suunas ümber kirjutatud. (lk 9)
- Inimeste tõekspidamiste ja eetiliste valikute tulemusena olupoliitikas kujunes kohanemistest, kohandumistest ja mugandumistest reaaalne tegelikkus. Võimuringkonda kuulunud kohalikud kollaborandid nägid koostöös okupatsioonirežiimiga võimalust oma mõju ja positsioone kindlustada, samas kui vaimuringkondades oldi eestluse säilitamise nimel valmis kultuuriliseks koostööks nii parteiliste ja ametkondlike institutsioonidega kui Moskvaga. (lk 12)
- Taasiseseisvumisele järgnenud aastail tõstsid eestlaste elulookirjutused päevakorda küsimuse eesti rahvuslikust kultuurist ja identiteedist II maailmasõja eelsel iseseisvuse perioodil, nõukogude perioodil ja poliitilise taasiseseismise alguses. Autobiograafilistes minevikutõlgendustes, mis sisaldavad ajaloolise tõe otsinguid, on kinnitatud rahvuslikkuse mõistmist kui poliitilist, sotsiaalset ja kultuurilist käitumismustrit. Eestlaste autobiograafilistes mälestustes hinnatakse ajaloolise tõe kriteeriumiks biograafilise ja kollektiivse tõe kooskõla. (lk 15)
- Seega säilitavad arhiiviallikad minevikutõlgenduste kõrval olulise tähtsuse ka siis, kui osa "ajaloolisest tõest" hakkab ununema või ajaloo ümberhindamisel hakkavad domineerima üldkäsitlused. (lk 15)
- Seega on võimalik tõlgendada 1940–1980 eesti vaimumaailmas toimunud protsesse nõukogude perioodi vaimukultuuri paratamatu osana ehk "kohandumisena" ja "kohanevate tekstide" autoritele ei saa läheneda ainult kollaboratsionismi must-valge hinnanguskaala järgi. (lk 22)
- Kirjandusringkondades toimunud eesti kirjanduspärandi ümberhindamises ja eesti nõukogude kirjanduse arendamises80 on teatud analoogiad kunstielus toimunud protsessidega, mis lubab nimetada nõukogude perioodi kultuuri sovetiseerimisprotsessis rahvusliku kultuuri "juhtumiks". Samas erineb Voldemar Vaga kunstiajalookirjutamise "juhtum" ülikooli vene kirjanduse kateedri juhataja dotsent Valmar Adamsi "juhtumist" ja mitmete teiste nõukogude perioodil edukalt töötanud vaimuinimeste käekäigust. (lk 22)
