Mari Nõmmela

Mari Nõmmela (varem Mari Männilo, Mari Tähepõld; sündinud 21. september 1950 Rakveres) on Eesti kunstiajaloolane ja maastikuarhitekt, endine Tartu Kunstimuuseumi direktor.

Intervjuud

• Töö noorte inimestega, uued projektid ja väljakutsed hoiavad mind värskena. On hea, et tuleb pidevalt õppida!
• Tean, kes ma olen naise, ema ja vanaemana. Tunnen nende rollide suurt vastutust, ja tunnen kohusetunnet ja kirge oma eriala suhtes. Mu põhimõtted on lihtsad: teen kõike võimalikult hästi ja suure armastusega.
• Mul oli õnn sirguda oma ajastu kohta emantsipeerunud naise tütrena. Ema oli ülikooliharidusega, isal jäi ülikool Siberi-aastate tõttu pooleli. Meie peres polnud kunagi ebavõrdsust, ema-isa olid kõiges partnerid ja nii pole ka mina kunagi tundnud alaväärsust meeste ees.
  • Mari Nõmmela, intervjuu: Liina Liisveld, "Maastikuarhitekt ja kunstiajaloolane Mari Nõmmela (71): vaatan maailma kunstniku pilguga", Eesti Naine, 22.10.2021

• Ma ei kujuta ette ajaloolast, kes kirjutab ajalugu ja läheb vastuollu iseenda minaga.
• [Voldemar Vaga Tartusse jäämisest:] Tal toimus teatud seiskumine, mõtteliselt jäi ta 20. sajandi keskpaika. Ka professorina jäi ta eitama 19. sajandi II poole arhitektuuri, mida ta pidas Eestis leiduvate hoonete põhjal eklektikaks.

Arhitektuuri uurides ei käinud ta enam välitöödel, tulemusi sai oma õpilastelt. See oli põhiline, mida Villem Raam talle ette heitis. Vaga ei olnud enam praktiseeriv arhitektuuriajaloolane.

Samas suutis ta säilitada NSVL ajaloo kateedris poole kohaga töötades kunstiajaloo kabineti varad ja õpetada välja mitukümmend kunstiajaloolast. Ilmselt on see ka põhjus, miks ta esines palju 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate ajakirjanduses. Palju kirjutasid temast tema õpilased – mõtlesin sageli, et isegi liiga aupaklikult.

• [T]ema sirgjoonelisus tegi kompileerimise raskeks: 1930. aastate lõpus nimetas ta peredvižnikute (vene realistide liikumine tsaariaja lõpul – toim) kunsti "anekdootlikuks" ja avaldas "targutused elulähedase kunsti teemadel" (marksistist pallaslase Andrus Johani pihta – toim). Ja "Üldises kunstiajaloos" kirjutas ta, et Repin on kunstiküsimustes "hämmastavalt naiivne". Mul tekkinuks tahtmine öelda, et kuule mees, kas sa mõtled ka. See raamat jääb aastakümneteks!

Sellise natuuri juures oligi tal hiljem lihtsam kõigele ei öelda: loobus esimesest doktoritööst, aga ka kunstikriitikast ajalehtedes. Näitustel ei suhelnud. Keeras selja.

• Kirjavahetus näitab, et neil jäi Armin Tuulsega (TÜ ja hilisem Stockholmi ülikooli professor – toim) kokkulepe: kui üks lahkub, peab teine jääma Tartu kogusid hoidma. Aga ta oli ka Tartu pommitamisel ühe silma kaotanud. Ei tundnud end täisväärtuslikuna. Ja ta leidis siin uue naise.

Peale selle oli ellujäänud professoreid vähe, aga loodav teaduslik struktuur vajas neid. Ja 1947 oligi ta juba professor.

• Vaga töö põhjal loodeti täita üks lünk keskaja arhitektuuriajaloos, aga ei kujutatud ette, et Liivimaa arhitektuur võib olla teistsugune kui Novgorodis või Pihkvamaal. Teiseks olid keskaega juba käsitlenud "kodanlikud ajaloolased", näiteks Armin Tuulse. Ja kolmandaks: Vagale vajalikud arheoloogilised tööd olid riiklikus plaanipoliitikas viimase järgu küsimused – seega oli raske jõuda "lõplike" tulemusteni, mida marksistlik ajalugu nõudis.

Retsensendid kirjutasid, et Vaga töö on "klassivõitluse seisukohalt problemaatiline". Keskaeg klassivõitluse seisukohalt!

• Vaga jäi seisukohale, et esmatähtis on anda informatsiooni. Kõigepealt luua baas ja täita sajandite lõikes kõik lüngad Eesti kunstiajalookirjutuses ja alles siis minna süvauurimustesse.

Marksistlikku ülevaadet Nõukogude Eesti kunsti arenguteest püüti anda alles 1970. aastatel, sügavatel stagnatsiooniaastatel ilmunud "Eesti kunsti ajaloo" esimese köitega. Seega 30 aastat olidki ainsad algupärased üldkäsitlused Vagalt, ajast enne sõda ja kirjutatud 20. sajandi keskpaiga euroopalikult positsioonilt.

• Nõukogude aeg on samas tundlik ja valuline teema. Õige mitmed uue sarja autorid kirjutasid ka 1970. aastate «Eesti kunsti ajaloo» kahes köites – see on huvitav, kuigi erilist vastandumist ma ei näe.
• Ajalugu käib kunsti järel. Juba praegune kunst näitab, et mõne aja pärast tuleb Eestis täiesti uus kunstiajalookirjutus. Aga arvan, et sellise kannapöördega läheb veel aega.

Ajalookirjutus on väga tähtis igal ajal. Nõukogude ajal tekkisid need küsimused meie rahvusliku kultuuri katkedes, ja taandusid minu arvates mitte ainult poliitikale, vaid pigem eetilisele pinnale – kuidas ja miks keegi teatud moel käitus. Omamoodi on see meie rahvuse enesepuhastus, asjad, millest tuleb kirjutada ja rääkida.

• Põnev on, et Vaga kritiseerijaks ja tõlgendajaks polnud mitte nõukogude võim, vaid meie enda Eesti ajaloolased ja loomulikult ka TÜ tolleaegne juhtkond. Põhimõttelised otsused tehti ikkagi kohapeal ja saadeti siis ettepanekutena Moskvasse, kust need vene keelde sõnastatuna tagasi tulid.
  • Mari Nõmmela, intervjuu: Mart Zirnask, "Voldemar Vaga marksismikool", UT, Oktoober, 9/2013

Kirjutised

• Esimeste poognate ladumise ajal tekkisid aga erimeelsused autori ja kirjastuse keelelise korrektori vahel. Nimelt oli korrektor nõudnud nimetavas käändes "Tallinn" asemel "Tallinna" kasutamist, Alfred Waga pidas jälle õigeks nimekuju "Tallinn". [---]

Küsimuse pidanuks lahendama seltsi esimees Friedebert Tuglas, kes kuulutas end vaidlusküsimuses erapooletuks. Erapooletuks jäi ka Eesti Kirjanduse Seltsi teaduslik sekretär, ametikoha järgi seltsi väljaannete "pearedaktor" Daniel Palgi. Asi anti lahendada Eesti Õigekeelsuse Sõnaraamatu toimetajale Johannes Voldemar Veskile, kes teatas, et peab kohanimena õigeks "Tallinna", kuid ei tee raamatu autorile selles suhtes takistusi. Seega, küsimus tuli ikkagi seltsil lahendada ja nii pöördusid Tuglas ja Palgi seltsi abiesimeeste professor Albert Saareste ja direktor Jaan Roosi poole. Mõlema seisukoht oli - "Tallinna". Sellest teatati nüüd Alfred Wagale, lisades juurde, et nimekuju "Tallinna" pannakse lähiaastail ka ametlikult maksma. "Eesti kunsti ajalugu" oleks vaid hea võimalus uue nimekuju propageerimiseks, sest tekstis esineb vaidlusalune kohanimi nimetavas käändes üle 200 korra, lisaks veel juuresolevate piltide all neljas keeles. Sellise seisukoha peale vastanud Alfred Waga, et ta keeldub seltsi poolt pakutavast nimekujust. (lk 50)

• Mari Nõmmela, "Miks ei järgnenud Alfred Waga raamatule "Eesti kunsti ajalugu I" teist ja kolmandat osa?", Tuna 4/2002, lk 47-58

• 1940.–1990. aastatel tegeles politiseeritud ajalooteadus Eesti NSV ajaloo kaugeleulatuva väljaarendamise programmiga ajaloolise tõe mahavaikimise suunal. (lk 7)
• Sõjajärgseil aastail Tartu Riiklikus Ülikoolis töötamine tähendas õppejõule marksismi-leninismi tõdede omaksvõtmist ja kaasaminekut Stalini isikukultuse aastate sotsiaalsete ümberkorraldustega. Ajaloo-keeleteaduskonna ajaloo osakonna ideoloogiliseks ülesandeks sai koolitada nõukogude ajaloolasi, kelle maailmakäsitus pidi kattuma uue ühiskonna väärtussüsteemiga. Kunstiajaloolasel Voldemar Vagal (1899–1999) tuli ülikoolitöö jätkamiseks asuda esmalt teadvustama kunstiajaloo küsimusi okupatsioonidoktriini valguses, seejärel teha uurimistöös valik stiiliajaloolise ja marksistliku ajalookäsitluse vahel. (lk 7)
• Nõukogude okupatsiooni algusaastail kateedrijuhataja ametikohta täitma asunud Voldemar Vaga erialast tööd hakkasid mõjutama kunstieluvälised faktorid, kuigi euroopaliku kultuuriga suhestunud kunstiajaloolasel puudus soov asuda kunstinähtusi ideoloogiliselt hindama. Tagasivaates ei saa Voldemar Vaga tegevust, milles leidub ideoloogilist sõltuvust ja mentaalset suletust, vaadelda lahus sõjajärgsest elukeskkonnast. Uurimuses on esile tõstetud põhiprobleemid, millega uurija ühel või teisel ajal tegeles, ja kokkuvõttes fikseeritakse uurimistegevuse suunad ning tulemused, milleni kunstiajaloolane okupatsiooniaastatel jõudis. Rahvuslikku kunstiteadvust esindanud ajalookirjutaja sotsiaalse kogemuse kaudu püütakse mõista ühte kultuurilist arengumudelit, mida sovetiseerimisprotsess oli püüdnud lämmatada II maailmasõjale järgnenud aastakümnetel. (lk 8)
• Seega sisaldab käsitlus küsimusepüstitust eesti kunstiajaloo kirjutamise tingimustest, võimalustest ja lahendustest totalitaarses ühiskonnas. Möödunud sajandi ühe tuntuma kunstiajaloolase marksismi-leninismiga adapteerumise näitel lähenetakse vaimukultuuri kohanemiste kaudu Eesti kunstiteadusele sotsiaalsest aspektist. (lk 9)
• Poliitilisest taasiseseisvumisest peale on Eesti ajalugu mitmes suunas ümber kirjutatud. (lk 9)
• Inimeste tõekspidamiste ja eetiliste valikute tulemusena olupoliitikas kujunes kohanemistest, kohandumistest ja mugandumistest reaaalne tegelikkus. Võimuringkonda kuulunud kohalikud kollaborandid nägid koostöös okupatsioonirežiimiga võimalust oma mõju ja positsioone kindlustada, samas kui vaimuringkondades oldi eestluse säilitamise nimel valmis kultuuriliseks koostööks nii parteiliste ja ametkondlike institutsioonidega kui Moskvaga. (lk 12)
• Taasiseseisvumisele järgnenud aastail tõstsid eestlaste elulookirjutused päevakorda küsimuse eesti rahvuslikust kultuurist ja identiteedist II maailmasõja eelsel iseseisvuse perioodil, nõukogude perioodil ja poliitilise taasiseseismise alguses. Autobiograafilistes minevikutõlgendustes, mis sisaldavad ajaloolise tõe otsinguid, on kinnitatud rahvuslikkuse mõistmist kui poliitilist, sotsiaalset ja kultuurilist käitumismustrit. Eestlaste autobiograafilistes mälestustes hinnatakse ajaloolise tõe kriteeriumiks biograafilise ja kollektiivse tõe kooskõla. (lk 15)
• Seega säilitavad arhiiviallikad minevikutõlgenduste kõrval olulise tähtsuse ka siis, kui osa "ajaloolisest tõest" hakkab ununema või ajaloo ümberhindamisel hakkavad domineerima üldkäsitlused. (lk 15)
• Seega on võimalik tõlgendada 1940–1980 eesti vaimumaailmas toimunud protsesse nõukogude perioodi vaimukultuuri paratamatu osana ehk "kohandumisena" ja "kohanevate tekstide" autoritele ei saa läheneda ainult kollaboratsionismi must-valge hinnanguskaala järgi. (lk 22)
• Kirjandusringkondades toimunud eesti kirjanduspärandi ümberhindamises ja eesti nõukogude kirjanduse arendamises on teatud analoogiad kunstielus toimunud protsessidega, mis lubab nimetada nõukogude perioodi kultuuri sovetiseerimisprotsessis rahvusliku kultuuri "juhtumiks". Samas erineb Voldemar Vaga kunstiajalookirjutamise "juhtum" ülikooli vene kirjanduse kateedri juhataja dotsent Valmar Adamsi "juhtumist" ja mitmete teiste nõukogude perioodil edukalt töötanud vaimuinimeste käekäigust. (lk 22)
  • Mari Nõmmela, "Stiiliajaloolise ja marksistliku käsitluse konflikt Voldemar Vaga kunstiajalookirjutuses 20. sajandi II poolel", 2013