Eneli Kindsiko

Eneli Kindsiko (sündinud 14. septembril 1986) on eesti filosoof ja majandusteadlane.

Artiklid

Põhikooli ja gümnaasiumi lõpus sooritatava matemaatikaeksami tulemused kujundavad noorte tulevikku, olles sageli võtmeteguriks edasise haridustee valikul. Kuid viimasel ajal on matemaatikaeksami tulemused Eestis tõstatanud tõsiseid küsimusi haridussüsteemi efektiivsuse kohta.

2023. aastal kukkus matemaatika riigieksamilt läbi iga neljas põhikooliõpilane. Veelgi murettekitavam on asjaolu, et ka 2024. aasta tulemused ei näidanud paranemist, viidates jätkuvale probleemile. Need arvud heidavad varju meie haridussüsteemile. Kui paljud noored ei suuda ületada seda esimest suurt haridustõket, on ka nende edasine haridustee kitsendatud.

Kui kool ei suuda tagada head matemaatikaõpetajat, kui klassiruumid on liiga suured, et võimaldada individuaalset lähenemist, või kui kodus puudub lapsele oma ruum ja õppimiseks sobiv laud, siis on selge, et õpikeskkond mängib olulist rolli. Õpikeskkonna tähtsust ei tohiks matemaatikaõppe tulemuste hindamisel alahinnata.
Õppeaastal 2023/2024 töötas Eesti haridussüsteemis kokku 17 483 õpetajat, kellest 3289 olid matemaatikaõpetajad. See tähendab, et ligi 19 protsenti kõikidest õpetajatest – see on iga viies õpetaja – tegeleb kas osalise või täiskoormusega matemaatika õpetamisega.

Matemaatikaõpetajate sooline jaotus näitab selget naiste domineerimist selles valdkonnas: 92 protsenti matemaatikaõpetajatest on naised.

Paraku seisame silmitsi murettekitava olukorraga, et iga kolmas 7.–12. klassi matemaatikaõpetaja on 60-aastane või vanem, neist 291 ehk 15 protsenti on juba pensioniealised.

Praegu õpetab Eestis 7.–12. klassis ligi 2000 matemaatikaõpetajat, kuid haridussüsteemi ees seisab tõsine väljakutse. Lähima kümne aasta jooksul on pensionile siirdumas märkimisväärne hulk õpetajaid, mis tähendab, et ainuüksi nende asendamiseks vajame umbes 600 uut matemaatikaõpetajat.

Palga küsimus on kahtlemata oluline tegur, kuid see ei ole ainus ega võib-olla isegi peamine põhjus, miks õpetajad lahkuvad. Madal töötasu, suur töökoormus ja sageli keerulised suhted õpilaste ja nende vanematega loovad keskkonna, kus õpetaja töö muutub liialt stressirohkeks ja ebarahuldavaks.
Mida siis teha, et matemaatikaõpetajad mitte ainult ei tuleks kooli, vaid jääksid sinna pikemaks ajaks? Üks peamisi põhjusi, miks õpetajad lahkuvad, on rahulolematus palgaga. Matemaatika ja reaalainete õpetajatele tuleks pakkuda konkurentsivõimelist palka, mis peegeldab nende töö keerukust ja vastutust.
Paljudes riikides on kasutusele võetud poliitika, et matemaatikaõpetajatele ja teistele riigieksami ainete õpetajatele makstakse kõrgemat töötasu eelkõige koolides, kus on suur hulk kehva sotsiaalmajandusliku taustaga lapsi. See strateegia tuleneb tõsiasjast, et just sellistes koolides on õpetajate puudus kõige teravam ja kvalifitseeritud õpetajate värbamine ning nende ametis hoidmine on suur väljakutse.

Koolides, kus õpilastel on sotsiaalmajanduslikke raskusi, seisavad õpetajad sageli silmitsi suuremate proovikividega, sealhulgas õpilaste madalam motivatsioon, käitumisprobleemid ja täiendav vajadus sotsiaalse ning emotsionaalse toe järele. Koolid, kus on palju madalama sotsiaalmajandusliku staatusega lapsi, on sageli vähem atraktiivsed tööandjad ja eriti suuremates linnades, kus õpetajatel suurem valikuvabadus ka kooli vahetada.

Teiste riikide põhjal on teada, et õpetajad teenivad sama haridustasemega mitteõpetajatega võrreldes 23,5 protsenti väiksemat töötasu. Seda nähtust tuntakse õpetajate palgahalvemusena (ingl: wage penalty). Palgahalvemus on eriti terav STEM (loodus- ja reaalainete) õpetajate seas, kuna neil on oskused ja teadmised, mis on väga nõutud ka väljaspool haridussektorit, sageli kõrgema palga eest.
Kuigi väiksemad klassid ja kõrgem töötasu tähendavad suuremat vajadust õpetajate järele, tasuks see end pikaajaliselt ära. Paremate töötingimuste tõttu püsivad kvalifitseeritud matemaatikaõpetajad tõenäolisemalt ametis, vähendades sellega õpetajate vahetuvust ja värbamisvajadust.
Matemaatika erineb teistest ainetest selle poolest, et varasemate teemade mõistmine on kriitiline edasiliikumiseks. Kui õpilastel tekivad varajased õpilüngad, võib see oluliselt raskendada hilisemate kontseptsioonide omandamist.

Matemaatika on nagu hoone, mis ehitatakse kiht kihilt; kui alumised kihid on nõrgad, võib kogu struktuur kokku variseda. Õpilünkade rohkust just matemaatikas näitab Eestis kasvav matemaatika eraõpetajate palkamine, ent see on paraku pigem jõukamate lapsevanemate privileeg.

Eneli Kindsiko, "Kuidas lahendada matemaatikaõpetajate puudust?", ERR, 05.09.2024

2024. aasta juunis oli Mõisaküla koolis viimane koolipäev. 1973. aastal valminud koolimaja planeeriti ca 400 õpilasele ning 1970. ja 1980. aastatel oli ka maja lapsi täis. Õppeaastal 2023/2024 õppis 1030 m2 suuruses Mõisaküla kool-lasteaias kõigest kolm õpilast. See on ekstreemne näide meie koolivõrgust. Näide sellest, kuidas vana koolitaristu pole enam (haridus)tulevikukindel.
Haridus- ja teadusministeeriumi andmete kohaselt on meie koolivõrk üles ehitatud aegadel, mil sündimus oli üle 25 000 lapse aastas, ent praegune sündide arv jääb alla 11 000. Seega on Eesti koolivõrk ja väga paljud koolimajad üles ehitatud kaks korda suuremat laste arvu silmas pidades. Kolmandik Eesti koolidest on pooltühjad.
Eestis on koole, kus on õpilase kohta alla viie ruutmeetri, ent on ka koole, kus on õpilase kohta üle 100 m2. 2023/2024 õppeaasta seisuga on Eestis 36 kooli, kus on õpilase kohta üle 40 m2 pinda, sh seitse kooli, kus õpilase kohta on enam kui 100 m2 ja tegemist on ääremaa koolidega.

Koolid, kus on suletud netopinda alla 5 m2 õpilase kohta, on reeglina suurkoolid ja paiknevad Tallinnas, Tartus või Pärnus. Piltlikult võib öelda, et kui ühes koolis on õpilase kohta ühe vannitoa jagu pinda, siis mõnes teises koolis on õpilase kohta ruumi koguni suurpere maja jagu.

Akadeemik Jaak Aaviksoo juhtimisel ilmunud Eesti hariduskulude analüüs maalib Eesti koolide olukorrast üsna nukra pildi. Eestis kulub haridusraha liiga uhketele hoonetele. Õigemini, meie haridusvõrk opereerib äärmustega: osa Eesti lapsi ja õpetajaid õpivad ja töötavad maailma parimates koolimajades, teised samal ajal tugevalt amortiseerunud majades.
Mitmekümne aasta jooksul on muutunud ka rahvastiku paiknemine (mitte üksnes maalt linna, vaid ka maapiirkonna enda sees), mistõttu kunagi loodud koolid ei pruugi enam asetseda kõige "õigemas" kohas. Vajame uusi lahendusi, et muuta koolid tulevikukindlamaks ja päästa neid sulgemisest, sest praegused koolivõrgu ja koolitaristu otsused kujundavad mitme põlvkonna haridustulevikku.
Samuti ei tasuks alahinnata julgemaid koolimudelite mõtteid, vähemasti idee tasandil. Näiteks Arenguseire Keskuse 2023. aastal tehtud õpetajate järelkasvu intervjuudest selgus, kuidas ääremaal võib just koolivajadus olla üsna tsükliline, seega miks mitte kaaluda nn mobiilseid koolilahendusi, kus kool avataksegi siis, kui on piisavalt lapsi ja sinna, kus on lapsed.

2024. aasta sügisest avatakse näiteks pärast 16-aastast pausi taas Obinitsas kool, sedapuhku uudse haridusmudeli alusel, kogukonnaklassina, sest piirkonda on kolinud uusi peresid. Taoline paindlikkus sobiks just hästi kogukonnamajadesse, kus maja enda ruumiline multifunktsionaalsus lubabki erinevaid avalikke teenuseid, sh kooli vajadusel juurde lisada või pausile panna.

Maapiirkonna koolidel on suuremate linnade koolide ees tugev, ent alarakendatud eelis: paindlik ja keskkonnale reageeriv kogukonnakooli mudel. Väiksus on seega hoopis nende tugevus.
Kriisid loovad soodsa pinnase uut moodi mõtlemiseks. Räägime koolide puhul sageli kogukonnakoolist ja kogukonnast, ent päästes üksnes kooli, aga mitte teisi avalikke teenuseid, hääbub küla varem või hiljem kooli ümbert nii või teisiti. Kool on, aga raamatukogu, huviringid ja kultuurimaja on kõrvalkülas.

Koolivõrku ei tohiks planeerida lahus kohaliku omavalitsuse muudest avalikest teenustest. Oluline on avalike teenuste suur pilt ehk strateegiline ja pikk avalike teenuste tulevikuvaade.

Kui näiteks raamatukogu on avatud üksnes kaks päeva nädalas ja ülejäänud aja on ruumid suletud, siis kas poleks mõistlik raamatukogu mõne teise teenusmajaga kokku viia, näiteks kooli juurde?

Tuues teise näite, siis kooli aula ja kultuurimaja on orgaaniliselt sarnaste funktsioonidega ning terve kogukond võiks kooli aulat kultuuriüritusteks kasutada. Koolidele on isegi hea, kui perearst paikneks kooliga samas majas, rääkimata noortekeskusest või teistest sarnastest teenustest.

Ühes majas võiks tavapäraselt alarakendatud, ent kõrgharitud spetsialistid saada ka rohkema ja mitmekülgsema rakenduse: raamatukoguhoidja võiks vedada huviringe, asendades vajadusel kirjanduse või ajalooõpetajat; perearst võiks anda mõnd külalistundi inimeseõpetuse aine raames jne. Teadusuuringud on ammu kinnitanud, kuidas füüsiliselt lähestikku toimuvad igapäevased kokkupuuted kasvõi kohvitoas või koridoris loovad soodsa pinnase uute koostööideede tekkeks.

Väikestele koolidele heidetakse ette sotsiaalsete interaktsioonide vähesust (vähe õpilasi koolis ja klassis). Kui tuua koolile juurde muud kogukonnateenused, siis tekiks laste ümber nn miniühiskond, mis loob lastele soodsa pinna heade sotsiaalsete oskuste omandamiseks.
- Eneli Kindsiko, "Koolivõrku tuleks planeerida koos muude avalike teenustega", ERR, 06.08.2024

Üldhariduskoolide ja kutsekoolide õpetajatest iga neljas ja ülikooli õppejõududest iga viies on 60-aastane või vanem.
Kui Tallinna ja Tartu koolides on lapsi nii palju, et nad ei mahu enam klassiruumi ära, siis õpetajaid tuleb nendesse klassiruumidesse tikutulega otsida. Oleme seisus, kus suuname järjest enam ressursse õpetajakoolitusse, kuid koolis nad kaua ei püsi. Ei püsi ka kogenud õpetajad.
Tipus olemisel on ka oma kitsaskoht. "Tubli tüdruku" või "tubli poisina" viib haridussüsteem end stressiseisundisse, kus eksimisele ja kukkumisele ei ole kohta. Korraga tuleb joosta igasse suunda, hüpata võimalikult kõrgele ja kõike seda nii kiiresti kui võimalik.
Meie ühiskond ja haridussüsteem on viimastel aastatel pidanud üle elama mitte ainult lugematu arvu kriise, vaid toimetama ka pidevas reformimise tuules.
Ühiskonnal on samuti oma vastutus, sest haridus on valdkond, mille kohta on igal inimesel oma arvamus. Lapsevanemad teavad, millist õpetajat nende laps väärib. Ametiasutused viimistlevad juhendeid selle kohta, mida ja kuidas peab õpetaja õpetama. (Ühis)meedias teatakse, kui palju ja mille eest õpetaja peaks palka saama. Tööandjad samal ajal imestavad, kuhu kaovad spetsialistid, kui neid justkui riigi poolt rohkelt koolitatakse. Ja kõige selle keskel on õpilane, kes püüab mõista, miks ta koolis istub, milleks, kelle jaoks ja kuidas see kõik seostub praegu maailmas toimuvaga.
Võib üsna julgelt väita, et meie haridussüsteem on ootuste üleküllusest kurnatud ja väärib tervislikku lahutamistehet. Kuidas seda lahutamistehet teha oludes, kus kõik tundub justkui oluline?
Oleme jõudnud punkti, kus peaksime astuma kohe mitu sammu tagasi, sisse hingama ja küsima, kas kõik on võrdselt oluline.
[P]raegune klassiruum on homne ühiskond. Kui me nüüd ei küsi, miks haridus on oluline, siis ei suuda me ka vastata küsimusele, millist haridust vajab tuleviku Eesti.
Õpetajad valmistavad noori ette tuleviku ametiteks ja töörollideks, mida veel ei eksisteerigi.
Kuivõrd suudame rahustada maha omavahel konfliktis olevad ootused – ühelt eeldab poolt tulevik tipptasemel digioskusi, teiselt poolt on lapsed (ja täiskasvanudki) juba digisõltuvuses? Vajame üheaegselt digihüpet ja digivõõrutust.
Veel enam, me ei peaks praegu muretsema ChatGPT pärast, vaid pigem mõtlema, mis on need üle-ülejärgmised ChatGPT-d ehk tehnoloogilised murrangud, mida me ei oska isegi veel ette kujutada.
Viimane ja kõige olulisem küsimus on, kuidas aidata riskilapsi tänases klassiruumis, et ka nendel oleks tulevik.
Tsiteerin ühte suure südamega noort õpetajat, kellega vestlesin aasta tagasi: "Vanemad on lihtsalt kirjas lapsevanematena… mõne lapse jaoks oledki ainuke täiskasvanu tema elus." Üks õpetaja võib nii mõnegi lapse elu muuta.
Peamine küsimus aga on, et kuidas haridus ühiskonnast vastu peegeldub ja kuidas kujundada tulevikukindel klassiruum nii nendele, kes alles lapsed, kui ka nendele, kes juba kõrgemas eas peavad tööturul ellu jäämiseks taas ümberõppe korras klassiruumi suunduma.
- Eneli Kindsiko, "Praegune klassiruum on tuleviku ühiskond", ERR, 19.05.2024

Kogu teadusrahale keskendatud arutelus unustatakse, et ülikoolide põhitegevus on õpetamine. See, et teadustöö kõrval on õppetöö ja õppejõu roll jäetud tähelepanuta, viib alla nii õppetöö kvaliteedi kui ka noorte soovi õppejõuna töötada.
Üliõpilased saavad väga hästi aru, milline akadeemiline töötaja läheb auditooriumi ette: kas ta tõepoolest tahab seal olla või ta peab seal olema. Ei ole kerge koostada tehnoloogiliselt laitmatuid, värskeimatest teadusfaktidest pungil atraktiivsed loenguslaide, seista 30–50 (vahel ka üle 100) üliõpilase ees ning neid kaasa mõtlema panna. Ei ole kerge ka kõigi kodutöid parandada, eksameid korraldada. Õppejõu ametit on võrreldud näitleja omaga, sest õppejõud müüb ennast kui brändi, millel peab olema sisu.
Aastaid tagasi tundsin, et mu akadeemiline karjäär on ummikus. Ummikus, mida ilmselt paljud kolleegid mõistavad – õppetöö maht oli kasvanud nii suureks, et teadusartiklite kirjutamiseks jäid vaid suvekuud. See on see vastik tunne, et ilmselt kukun süsteemist välja, kui artikleid pole, aga ma tõesti ei tea, kust need tulema peaksid, kuna õppetöö koormus on liiga suur.
Mind päästis juhuslik vestlus kunagise kursusekaaslasega, kes pärast mu mure ärakuulamist küsis: vaata, kas keskmine eestlane teab teadlasi, kes ei õpeta? Kui see teadlane läheb mitteakadeemilisele tööturule, teda ei teata. Kui aga ollakse silmapaistev õppejõud, jäädakse igal aastal meelde sadadele üliõpilastele. Sa oled iseenda bränd. Õppejõuna annad ühiskonnale tudengite kaudu igal aastal sõna otseses mõttes doosi teadust. Õppetöö on ülikoolist kõige esimene, mis üliõpilaste kaudu ühiskonda tagasi jõuab. Sageli ei märgata, et ka õppejõu teadustegevuse viljad kanduvad sel moel ühiskonda, vahest palju kiiremini kui ingliskeelsete teadusartiklite kaudu. Jah, me ei näe seda vahetult, aga mõju on olemas. Õppejõu töö tähtsus on palju suurem, kui arvame.
Kui teadustöötajate seas on ingliskeelse tööjõu osa kasv loomulik ja teadustöö publitseerimine ongi suuresti ingliskeelne, siis eestikeelse õppe päästmiseks on tarvis eesti keelt oskavaid doktorante, kelle silmis akadeemiline karjäär on atraktiivne valik. Selliste doktorantide eeltingimuseks on omakorda eesti keelt valdavad magistriõppurid.
Kui praegune tendents jätkub, astuvad osal erialadel magistrid doktorantuuri alles 40. eluaasta ligidal. Keskmine doktorantuuri kestus on kuue aasta ümber (kõige kiiremad on loodusteadlased, aeglasemad sotsiaal- ja humanitaarteadlased). Neid arve vaadates on väga raske äsja kaitsnud 40ndates doktorile öelda, et alles sealt ta akadeemiline karjäär algab – kõige madalamalt astmelt ja kõige väiksema töötasuga. Töötasuga, mis mõnel erialal jääb isegi alla töötasule, mida oli saadud doktorantuuri ajal.
Miks ahvatleb doktorantuur rohkem välismaist magistrit kui eestlast? Ei ole sugugi halb, et välistudengid meie doktorantuuri astuvad (see on igati vajalik ja väldib "konnatiigistumist"), vaid küsimus on selles, kus on eestlased. Minu arvates peitub probleem doktorantuuri kuvandis – mis on selle sisu, milliseid oskusi ja teadmisi see annab, kas ja kus neid vaja on jne. Ilmselt ka väheses rahastuses, ja ma ei pea silmas teadusraha, vaid õpperaha. Varasemad uuringud on osutanud ka suurele töökoormusele ja ebatervislikule tööõhkkonnale (pidev võitlus ressursside ja ametikoha säilimise pärast). On loogiline, et tervisele kahjulikust töökeskkonnast lahkub ennemini alles alustav noor, kui töötaja, kes on selles süsteemis juba kakskümmend aastat olnud. Eesti traagika on see, et iga ülikooli juurest lahkunud eesti doktor tähistab mitu korda suuremat kahju kui teistes riikides, kus akadeemiline tööturg on palju suurem ja ühele vabanenud kohale mitukümmend kandidaati.
Viimase kahekümne aasta jooksul on juhtumeid, kus akadeemilisele töökohale ei valitud mitte parim kandidaat, vaid otsiti ainus kandidaat, kes oli nõus tulema ja oskas eesti keelt, sest eelmine töötaja oli kõrges vanuses ootamatult surnud. Praegu on olukord selline, et kui kuulutatakse välja avalik (rahvusvaheline) konkurss, laekub õppejõu ametikohale mitu välismaise, aga mitte ühtki eesti kandidaadi avaldust.
Eestis, aga ka välisülikoolides, on akadeemilise karjääri mudelis edenemisel peaosa teadustööl, mistõttu on õppetöö jäänud tagaplaanile. Tulemiks on see, et ka värsked doktorid eelistavad teadustööd õppetöö tegemisele. Jah, mingil määral võiksime värbamisel toetuda ka välismaal doktorikraadi saanud eestlastele, ent mis motiveerib neid naasma? Veel vähem on teada, kus nad on ja mida nad teevad.
- Eneli Kindsiko, "Eestikeelse akadeemilise tööturu kriis", Sirp, 29.01.2021

Välislingid