Kahemõttelisus

Proosa

• Rahvaste ebamoraalsus on nii suur ja nende eufemismid selle kohta nii arvukad, et aus, rikutusest puutumata mees ei saa öelda peaaegu sõnagi, ilma et ei tuleks lagedale mõne kahemõttelisusega.
  • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 13-14, lk 53

• Hetkeks väreles ja kooldus kõik ebakindlalt ja kahemõtteliselt just nagu oleks suur ööliblikas läbi toa laueldes toolide ja laudade tohutut toekust hõljuvate tiibadega varjutanud.
  • Virginia Woolf, "Lained", tlk Riina Jesmin, LR 3-6 1999, lk 126

• Vististi on siin mängus mingi salatarkus, et omavahel võrreldamatuid nähtusi saab edasi anda analoogiliste sõnadega, seesama tarkus laseb jumalikke mõisteid nimetada maiste nimedega, ja tänu sümbolite kahemõttelisusele võib Jumalat nimetada lõviks või leopardiks, ja surma mõõgaks, ja rõõmu leegiks, ja leeki surmaks, ja surma taarnaks, ja taarnat hukatuseks, ja hukatust minestuseks, ja minestust kireks.
  • Umberto Eco, "Roosi nimi", tlk Merike Pau, 1997, lk 251-252

• Kahemõttelisus lõbustab vähemalt ütlejat, ühemõttelisus tihti ei kedagi.
  • Arvo Valton, "Märklaud kilbiks", (1980), lk 32

• Kultuuriarengu käigus muutub pidevalt keerukamaks ka edastatava sõnumi semiootiline struktuur ja seegi raskendab ühetähenduslikku dešifreerimist. Kui reastada tekstistruktuuri keerukuse kasvamise järjekorras: tänavasignalisatsiooni teade - tekst loomulikus keeles - luuleande süvalooming, siis on ilmselge, et esimest saab sõnumi vastuvõtja ainult ühetähenduslikult mõista, teine on küll orienteeritud ühetähenduslikule ("õigele") mõistmisele, kuid võimaldab kahemõttelisuse juhte, kolmanda puhul aga on ühetähenduslikkus samahästi kui välistatud. Taas oleme vastamisi kommunikatsiooniparadoksiga. Selgub, et tekst, mille kultuuriväärtus on kõige suurem ja mille edastamine peaks olema hästi tagatud, on edastamiseks kõige vähem kohane.
  • Juri Lotman, "Kultuuride vastastikuse mõju teooriast", tlk Kajar Pruul, rmt: "Semiosfäärist" (1999), lk 61

• Olles mudel maailmast, mis põhineb inimlike asjade suhtelisusel ja kahemõttelisusel, on romaan totalitaarse süsteemiga kokkusobimatu. /---/ See tähendab: maailm, mis põhineb ühel ja ainsal Tõel, ning kahemõtteline ja suhteline romaanimaailm on vormitud täiesti eri materjalist. Totalitaarne Tõde välistab suhtelisuse, kahtluse, küsimuste esitamise ning ei saa seega kunagi leppida sellega, mida ma nimetaksin romaani vaimuks.
  • Milan Kundera, "Romaanikunst". Tõlkinud Triinu Tamm. LR 11/12 1998, lk 19

• Oraakli ennustusi, mis antakse edasi neile, kes tema arvamust küsivad, iseloomustab tavaliselt ettevaatlik kahemõttelisus ja sõnastus. Need on koostatud nii, et eksimise korral (aga seda juhtub tihti) saaks kogu loost osavalt ja puhtalt välja tulla. Ometi kuulavad inimesed ahnelt ja õhetades tuhandeid aastaid kestnud kangekaelsusega ennustajate ettekuulutusi — nii raugematu ja hävimatu on soov kergitada saladuskatet homselt.
  • Ryszard Kapuściński, "Reisid Herodotosega", tlk Ruth Karemäe, LR 13-16 2013, lk 73

• Ärge laske mul end kinni pidada. Millise imelise väljendi Vetinari on välja mõelnud! Tärisev kahemõttelisus paneb ka kõige süütumas peas liikuma kõheduse varjatud hoovused. Vetinari on leidnud veretu türannia mooduse, mis jätab piinapingi häbisse.
  • Terry Pratchett, "Rahategu", tlk Allan Eichenbaum, 2010, lk 123