Bambi küsis. Ta armastas üldse ema käest kõike pärida. Tema meelest oli kõige toredam lakkamatult küsida ja siis kuulata, mis ema vastab. Bambi ei imestanud sugugi, et talle kogu aeg ja ilma vaevata üks küsimus teise järel pähe tuli. Ta leidis selle täiesti loomuliku olevat ja see meeldis talle hirmsasti. Talle meeldis ka uudishimulikultvastust oodata. Ning oli siis vastus missugune tahes, alati jäi ta sellega rahule. Tõsi küll, mõnikord ei saanud ta asjast aru, kuid ka see oli tore, sest soovi korral võis ju alati edasi küsida. Teinekord ta aga ei pärinudki enam edasi, ja see oli jälle huvitav, sest siis püüdis ta seda, millest aru ei saanud, omal viisil ette kujutada. Mõnikord tundis ta päris selgesti, et ema talle täielikku vastust ei anna, vaid meelega midagi ütlemata jätab. Ja see oli veel eriti põnev. Sest siis jäi püsima eriline uudishimu, mingi aimus, mis tast salapäraselt ja õnnestavalt läbi sähvatas, ootus, mis tegi ühel ja samal ajal kartlikuks ja rõõmsaks, nii et ta vaikis.
