Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/veebruar

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

2

Mu arm on kergeis rõivastes
õunapuude all,
kus erksad tuuled tahavad
olla seltsiks tal.

Kus erksad tuuled möödudes
noori lehti võluvad,
mu arm käib tasa, rohu peal
ta vari kumaras.

Kus taeva sinikahkjas tass
käib üle naerva maa,
mu arm käib kergelt, õrnal käel
hoides kleiti üleval.

3

  • Läksime hoonesse, mis oli just selle näituse tarvis püsti löödud. Prantsusmaal lüüakse kõiksugu asjad ikka ainult kindlaks päevaks või mõneks päevaks püsti ja võetakse siis jälle maha. Gertrude Steini vanem vend räägib ikka, et kroonilise töö ja puuduva tööpuuduse saladus Prantsusmaal seletub inimeste hulgaga, kes kõik tegelevad ajutiste hoonete püstitamise ja lammutamisega. Inimloomus on Prantsusmaal sedavõrd püsiv, et võidakse endale lubada ükskõik kui ajutisi hooneid.

4

Ta jooksis suure Atlandi poole.
Kutsusin teda tagasi enda juurde,
kuid ta vaatas kelmikalt üle õla ja ütles:
"Mul pole aega raisata."
Ning jooksis ja jooksis aina edasi.

5

6

Matkasime kaugele maale,
mu sõber ja mina.
Oma sügavamast rahulolust me ei kõnelenud,
kuid kumbki teadis kõike, mida teine ütles.
Tema ütles mulle, kui rahus oli ta hing
alasi ja riiu puudumisega.
"Kaasat keelitav tuuletallaja," ütlesin, "summutab oma kutsehüüu,
et sobida selle õndsa vaikuse kooskõlla."
Ja kui me õhtul
toetasime väsinud kehad
sooja lahtise liiva vastu
ja õhk pügas selle teri meile tekiks,
kui täht tähe järel ilmus
valvama nende armsamaid unustuses -
sööstis mu hing nii kõrgele, et mu õhtupalve
näppas mu hommikulaulu!

  • Anne Spencer, "Tõlge" ("Translation"), rmt: antoloogia "Modernist Women Poets", 2014

7

Tuul õmbleb, ta nõelteks on vihm.
Säravaiks nõelteks vihm,
torgib ta õhukest
maariiet. Veel,
veel, veel, veel.
Oh, tihti tuul minuga koos õmmelnud on.
Üks, kaks, kolm.

Kevad ilusaid asju vajab
kandmaks kui teised kevaded samal ajal.
Siidrohelisega ta rohi on
tikitud. Üks ja kaks ja kolm.
Siis iga krookus peab tehtud olema
nii õrnalt just nagu kardaks ta
värvi kergitada maast
ja krookuste järel tulpide ümarad
pead ja kogu see uhke rõivalaar
mida Kevad kandma peab sellel aal.
Tuul õmblema peab, ta nõelteks on vihm,
säravaiks nõelteks vihm,
torgib ta õhukest
maariiet, veel,
veel, veel, veel,
kõik tulevad kevaded meeles tal on.
Üks, kaks, kolm.

8

  • Elati maapao viiendat aastat ja pagulus hakkas juba igapäevaseks ja harjumuslikuks muutuma. Teiselt poolt hakkasid pagulased üksteisest ka kergelt tüdinema. Kaua ma ikka kuulan, kui väike see paat oli, millega ta üle tuli, ja kui kõrgele lained käisid, öeldi. Kui mindigi kohvikusse, siis miks mitte sellisesse, kus tuttav kaasmaalane, kes sinust kõike teadis, sulle just teisest lauast vastu ei vahtinud.
    • Raimond Kolk, "Võrumaalt Stokholmi. "Tuulisui" ja teised", Tallinn, Faatum, 1992, lk 130

9

  • Ongi käes kaua oodatud südasuvi ja paljudel inimestel on alanud puhkus. Kuna Eesti suveilmad on heitlikud, siis pole paremat ajaviidet, kui vihmase või jaheda ilmaga end diivani nurka kerra tõmmata ja raamatuid lugeda. Samuti sobib mõnusa juturaamatuga kuumal rannaliival aega veeta. Nii pakin igal aastal enne suvekoju minemist endale kaasa kümmekond raamatut, mis on oma lugemisjärge juba pikemalt oodanud. Kui aastaid tagasi õpetajana töötasin, siis ühel sügisel rääkisin õpilastele vaimustunult, kui tore suvi mul oli – lugesin läbi lausa kakskümmend raamatut. Selle peale küsis üks õpilane kaastundlikult, kas mul oli tõesti nii igav, et pidin raamatuid lugema.

10

sina kadusid aga nüüd elan sinus nagu jalapöid
hästi sissekäidud kingas
ise arvan et olen paljajalu
aga ei
midagi nagu oli
kuid ma ei oska seda täpsustada
kindlasti öelda lihtsalt ei saa
kukkus mul järsku sülle
õunas oli ussike mehes haigus
sõi su seestpoolt ära ning järsku sind polnudki enam

  • Ilona Laaman, "*sina kadusid aga nüüd elan sinus nagu jalapöid", rmt: "Maakulgur on maandunud", 2003, lk 23

11

"Mulle aitab! Minu mõõt on täis!"
  • Maryse Condé, "Mangroovi ületamine", tlk Ulla Kihva, Varrak, 2023, lk 61

12

  • [Saalomon Vesipruul kirjas Eduard Bornhöhele:] Mis teeb eesti kirjanik kõrge haridusega? Peaasi on, et ta tööd ei salli ja et tal tähestik selge on. Pisut grammatikat ja õigekirjutuse tundmist oleks soovida, aga nende puudus ei takista kedagi. Jumal tänatud, selle ja mõne asja poolest valitseb eesti luuleriigis veel täieline vabadus.

13

  • Mul pole enam ammu aimugi, mida tänapäeval kellegi jaoks kodu tähendab! Ma oskan selles osas kahjuks ikka ainult enda eest kosta – ehk minu jaoks on see osalt minevikumälestused kohast, kus ma üles kasvasin, aga mida ma enam enda koduna ei tunne, teisalt seesama ideaalmaailm, kus minu jaoks on saabunud rahu ja meelekindlus võimalikult meeldiva füüsilise ruumiga. Sellise kombinatsiooni olemasolul tulevikus poleks ma ilmselt aga nii õnnelik, nagu ma praegu ette kujutan. Kodu unistus, või unistuste kodu, ei saa minu jaoks üldse hetkes eksisteerida, ehkki ma seda sōna igapäevaselt siiski kasutan (absoluutselt iga ruumi/maja kohta, kus ma kas või lühiajaliselt peatun).

14

  • Ma ei tahtnud millestki maha jääda ja viskusin kõigesse: eksootilistesse keeltesse, nagu ladina, prantsuse ja portugali keel, mille võõrapärase ehitusega laused kõnelesid vapratest leegionäridest, kelle olid vaenlased maatasa teinud, ja õpilastest, kes kirjutasid sulepeaga tädi oma. Panin selliseid kummalisi konstruktsioone pisut imeks, aga siis meenus mulle, et ma ei kirjuta enam inglise keeles, ja lähemal uurimisel selgus, et lauseehitus on meie omaga üsna samane. Siiski, mõtisklesin ma, on neil võõramaa inimestel veidrad asjad meelel: ei paistnud kuigi tõenäoline, et nois keeltes on võimalik pidada normaalseid vestlusi.

15

Kui sul on otsas vale pea,
siis on su elu hale pea:
sa mitte midagi ei tea
ja meeles ridagi ei pea.
Vale pea on õige hale pea.

  • Eno Raud, "Õige pea ja vale pea", rmt: "Padakonna vada", 1985, lk 6

16

17

  • Mäng esemete ja ajaga, tähenduste omistamine ja redefineerimine, on osa laiemast protsessist. Tänapäeva ühiskonnas ei ole esemete funktsioon seotud ainult nende otstarbe ja kasutusega, järjest tugevamalt on see läbi põimitud tunnetega, mis tekivad inimese ja eseme vahelises kommunikatsioonis. Eseme peamine ülesanne tundub olevat erinevate kujutluspiltide loomine, teatud väärtuste projitseerimine ja peegeldamine, toimimine metafoorsete ja metonüümiliste sümbolitena. Seepärast on subjektiivne esemete maailm, mis ümbritseb inimest omamise ja mõtlemise tasandil, pidevas muutumises. See laieneb ja tõmbub kokku vastavalt sellele, kuidas liituvad või kaovad mälestused, konnotatsioonid, esemete omavahelised suhted jms.

18

  • Ta tõmbas sõnadele "kiri koju" kaks kriipsu alla. Ta ei osanud olla süstemaatiline isegi nii lihtsas asjas, aga järjekindel küll: nimestik sarnanes ta tualettlaua sahtli sisuga. Ta teadis seda küll ja oli kümne aasta jooksul noominud ennast iga kord, kui sahtli avas. Ta oli jätkanud sealt, kus ema lõpetas, aga niisama halbade tulemustega kui emagi. Siis ühel päeval — see oli tõesti olnud üks teatud päev ja üks eriti selgesti meelespüsiv eriline hetk — ta oli lakanud ennast noomimast. Ta oli avanud sahtli ja otsinud sealt midagi, sasinud ja tõstnud, tundmata vähimatki süümepistet ja jätnud kõik segamini. Järgmine kord ta oli tundnud rahuldust lükates sõrmed vanade kirjade, märkmikkude, huulepulkade, niidi- ja lõngarullide hulka, ta oli seganud ja hämmeldunud ja tundnud, et on arenemisastme saavutanud; nüüd ta viimaks ometi julges olla tema ise. Ta suutis valitseda kaost, milleks sugugi kõik ei ole võimelised, ütles ta endale, inimesed rahmeldavad korda luues, kuna nad pole võimelised kaost valitsema.
    • Eeva Kilpi, "Naine peeglis", tlk H. Ingelman, Toronto: Orto, 1963, lk 20-21

19

  • Õhtupoolik oli nagu koogi keskpaik, mille Berenice läinud esmaspäeval oli küpsetanud, untsuläinud koogi keskpaik. Toonane Frankie oli koogi untsumineku üle rõõmustanud — mitte pahatahtlikkusest, vaid sellepärast, et sääraseid lohkus kooke armastas ta kõige rohkem. Talle meeldis nätske paks kiht keskpaiga juures ja ta ei saanud aru, miks täiskasvanud sääraseid kooke untsuläinuteks pidasid. See oli vormikook, tol läinud esmaspäeval, äärtest kergeks ja kõrgele kerkinud ning keskelt niiske ja täiesti lohkus — kirka, kerge hommikupooliku järel oli õhtupoolik tänkjas nagu tolle koogi keskpaik.

20

  • Annetuste kogumine oli mulle väga võõras maailm. Sa ei saa eeldada, et inimesed annetavad. Sa ei tohi solvuda, kui inimesed ei anneta ja firmad sinu toetuse küsimise kirjadele ei vasta.
Annetuste kogumine on usalduse müümine ja sa peadki olema alandlik. Peab väga hästi teadma, mida teed. Ainuke asi, mis heategevusorganisatsioon saab teha, on olla oma annetajatele usaldusväärne partner ja teha kõik, et nende annetused oleksid õigesti kasutatud.

21

on olla, nagu parim juust,
kohalik, kuid mujal hinnatud.
  • W. H. Auden, "Shorts II", rmt: "Collected Poems", XII, 1958–71

22

  • Keegi ei väida, et nende endi mõtlemine on ideoloogiline, samamoodi nagu keegi ei nimetaks ennast harjumuspäraselt paksukeseks. Ideoloogia selles tähenduses on nagu halitoos - miski, mis on kellelgi teisel.

23

  • Luua tähendab elada, luua üha ja aina uut.
Kui palju kordi me ka ei tõstaks mööblit tubades ümber, ei suurenda me seda ega loo me nii sellele uut vormi.
Kui palju kordi ka ei maaliks kunstnik kuupaistemaastikke või karjamaal mäletsevaid lehmi või loojangukesi, jäävad need ikka neikssamadeks lehmakesteks ja loojangukesteks. Ainult märksa viletsamas vormis.
Aga maalitud lehmade hulga järgi otsustatakse ju kunstniku geniaalsuse üle.

24

25

26

  • Eesti on näiliselt patriarhaalne ja meestele orienteeritud ühiskond juba pikki aegu olnud. Aga seal on siiski olnud ka see naiste nähtamatu võim ehk kaelafenomen: pea keerab sinna, kuhu kael tahab. Mäletan kummastavaid kogemusi, et kui olen läinud naisena täispatriarhaalsesse ühiskonda, siis minuga ei arvestata üldse, ükskõik kui vana ma olen. Ja siis see vastaspoole kohutav ehmatus, kui selgub, et tegelikult olen ülemus ja ta on rääkinud peamiselt assistendiga, jättes ülemuse tähelepanuta.
See ei ole tõesti ainult vananemise küsimus, vaid meie silmis ka paljudes progressiivsetes ühiskondades ei osata arvestada sellega, et naine võib olla ülemus, arvestatav isik, looja, kellega tuleks rääkida.

27

28

  • Idee on surelik Kronose käppade vahel, ta võib tüütavaks minna omade kontsentriliste kordumiste pärast rahvaste kultuuri ajaloos, kuid stiil ei vanane. Mis on tehtud, see on edasijõudmine. Ilma ilusa keeleta ei võigi häid mõtteid olla, nagu see on psükoloogiliselt arusaades küllalt selge.
    • Jaan Oks, "Kriitilised tundmused eesti vanemat ja uuemat kirjandust lugedes" [1908], rmt: "Kriitilised tundmused. Esseed", Siuru, 1918, lk 10

29

alamlehed

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vikitsitaadid:Päeva_tsitaadid/2024/veebruar&oldid=120015"