Mine sisu juurde

Maryse Condé

Allikas: Vikitsitaadid

Maryse Condé (neiuna Boucolon, sündinud 11. veebruaril 1934 Guadeloupe'i saarel) on prantsuskeelne Guadeloupe'i kirjanik.


"Mangroovi ületamine"

[muuda]

Maryse Condé, "Mangroovi ületamine", tlk Ulla Kihva, Varrak, 2023.


  • "Mu süda ei hüpanud rinnust välja! Mu süda ei hüpanud rinnust välja!"
Preili Léocadie Timothée, aastat kakskümmend tagasi pensionile jäänud kooliõpetaja, seisatas, üks käsi rinnal, teine toruna suu juures, ja lasi aegluubis silme eest läbi unenäopilte kuni tolle ööni möödunud nädalal, mil tema kulunud keha vaevused ühes naabrimehe Leo koerte haukumise ning maja kõrvale savanni ohelikku pandud lehmade ammumisega polnud lasknud tal uinuda enne kella nelja hommikul, kui kahvatu ja arglik koidukuma aknaluukide vahelt juba tasahilju sisse hiilis. Ei. Ähmastest unevetest ei kerkinud pinnale mitte üht ennet.
  • Ta sisenes kärasse ja sigaretisuitsu ning plaksutas mõjukalt käsi. Harilikult ei oleks keegi poisikesele tähelepanu pööranud. Kuid leti otsas seistes oli tal peas säärane nägu, et veel enne, kui ta suu avas, võis aimata, missugused sõnad sealt kuuldavale tulevad. Mustad ja rõhuvad nagu lein. Vaikuses teatas ta:
"Francis Sancher on surnud."
Need, kes olid ennist istunud, kargasid läbisegi püsti, teised kangestusid paigale sinnasamma, kus nad parajasti seisid, korrates:
"Surnud?"
Sõnagi lisamata pööras Alix selja. Ta teadis küsimust, mis pidi järgnema ja millele ta ei osanud veel vastata:
"Kes ta tappis?" (lk 12)
  • Xantippe’i kohalolu tekitas alati sügavat rahutust. Otsemaid vaibus kära vaikuse jäisesse järve ning nii mõnigi tahtnuks ta minema kupatada. Kuid surnuvalves ust ei lukustata. See jääb pärani, et igaüks võiks sisse pudeneda. Nõnda jätkas osa seltskonnast peagi taas nalja ja naeruga. Teised viisid mõtted vaikselt Francis Sancher’le, lutsutades mälestusi nagu hambaauku. (lk 19)
  • "Ma olin esimene, kes tema tegeliku nime teada sai."
Mooses kordas endamisi neid sõnu, justkui annaksid need talle surnu üle teatud õiguse, õiguse, mida ta ei nõustunud jagama ei kahe naisega, kes olid Francisi armastanud, ega kahe lapsega, kelle too oli nende üsas kasvama pannud, sellega, kes ilma isata juba päikese all elujõuliselt sirgus, ega teisega, kes valmistus saabuma siia ilma orvuna, ainsaks varanduseks kaks silma, et nutta. (lk 23)
  • Kirjakandja on kõigi inimeste päralt. (lk 24)
  • Külarahvas väidab, et esimesel ööl, mille Francis Sancher Rivière au Selis veetis, laskus mägedest huilates alla raevunud tuul, tallas jalge alla banaaniistandused ja paiskas maha noori jamsitaimi toetanud vaiad. Seejärel kargas ta turri tüünelt suikuvale merele ja plaksutas piitsa, lõigates veepinda mitmemeetrised vaod.
Aga inimesed räägivad tont teab mida. (lk 27)
  • Vanasti tegeldi Rivière au Selis traditsiooniliselt puidutööga. Osa meestest tungis peale metsatihniku hiiglastele. Nagu niuhti võtsid nad maha ja saagisid härjapuid, serretipuid või pisarapuid. Teised olid jällegi suurepärased ehitajad ning panid püsti marbripuust kandesõrestikke. Kolmandad, tislermeistrid, kes andsid salajasi oskusi isalt pojale edasi, voolisid mahagoni- või roosipuust kummuteid, vaigu-lokustpuust voodeid ning oleandrist ehislauakesi peente magnooliapuust detailidega. Need ajad on paraku möödanik, sestpeale kui võõrasema Guadeloupe oma lapsi enam ei toida ja neist nõnda paljud Pariisi külje all jalgu külmetavad. Kuid kus Rivière au Seli pojad ka ei asuks, säilitavad nad tööusu. Haledates töökodades või autotehase konveierliinidel rügades tuletavad nad endale meelde, kes nad on. (lk 29)
  • Koolis unustas õpetaja pingis tukastava poolhiinlase-poolneegri, nii et neil harvadel kordadel, kui talle ka sõna anti, jäi ta tummaks, proovides teiste laste pilgete saatel silmi pärani ajada.
Kui ta ei suutnud enam ihu ihasid maha suruda, lipsas ta prostituut Angelica juurde, kelle teab mis käänuline karjäär oli lõpuks Rivière au Seli toonud. Ent naine tõrjus Moosese eemale:
"Kui ma su vastu võtan, mida teised ütlevad?"
Ta läks koju, süda raevust ja kahetsusest raske, ning elas sestpeale üksinda. (lk 31)
  • Tihti lasid postkontori ametivennad end metropoli üle viia. Neid võis kohata puhkuse ajal, blond naine käevangus, kurbusejärv sügaval silmavaates ja eksiili mõru ummiklainetus suunurkadesse vagusid uuristamas. (lk 37)
  • [Mira:] Öö pole loodud selleks, et põõnata koikul nagu mõni suhkrurooväljal mutta kinni jäänud käruratas. Ta on loodud, et ärkvel und näha. Ta on loodud, et elada taas läbi päeva armetuid naudinguid. (lk 46)
  • [Mira:] Nüüd, kus ma tean, kuidas see lugu, minu lugu, edasi läks, et mind neelati lõpuks alla nagu Ti-Maridki, ei mõista ma enam, miks panin kõik lootused mehele, kellest ma ei teadnud ei musta ega valget. Ilmselt sellepärast, et ta tuli Mujalt. Mujalt. Teistpoolt vett. Ta polnud sündinud meie keelelõksutamise saarel, mis on jäetud tsüklonite ning neegrite südamekurjuse meelevalda.
Mujalt.
Jah, vali tuul istutas selle mõtte mu pähe, lämbe juuksepahmaku alla. Pöörase mõtte, arulageda mõtte, sest kavatsesin kinkida oma elu ja armastuse kellelegi, kes ootas üksnes surma. (lk 49)
  • Need, kes Francis Sancher’ surnuvalves kohal viibisid, pidid mäletama, et punkt seitse minutit üksteist läbi hakkas maja rappuma, lainetama, kõigist liigestest murduma, sellal kui mürin õhu värisema pani. Rasedad naised asetasid käed kõhule, kus loode hirmunult põtkis. Vanainimesed uskusid, et nende tund on tulnud, ja lasid elul silme eest läbi joosta. Ülejärgmisel päeval, esmaspäeval, võisid France-Antilles’ ajalehepealkirjad kuulutada linnatänavail, palju tahtsid
MAAVÄRIN GUADELOUPE’IL
"Iseäranis oli tõukeid tunda Basse-Terre’is Petit-Bourg’i piirkonnas...",
ent Rivière au Seli asukad ei uskunud sellest sõnagi ja olid veendunud, et just Francis Sancher oli visanud neile veel viimase kurja vembu, enne kui tuhinal igavikku kadus. (lk 55-56)
  • Aristide sadas Isaure’i juurde sisse nagu tuulispask. Varemalt, kui ebaharilik armastus polnud tema üle veel täielikult võimust võtnud, külastas ta tihti Isaure’i, särtsakat câpresse'itari, keda nelikümmend eluaastat polnud pea sugugi närtsitanud ja kes võttis mehi vastu vanemate pärandatud madalas majas munitsipaalstaadioni taga, nii et armukesed ta pöördes rahvamasside huilgamise ja aplodeerimise saatel tippu viisid. Inimesed tänasid Jumalat, et tema vaga ema, kes oli asutanud Neitsi Maarja Vanimate Tütarde Ühingu, ei olnud enam seda pealt nägemas. (lk 57-58)
  • Tuhande meetri kõrgusel jääb Guadeloupe'i mets kängu. Kadunud on kariibi ja pusa-härjapuud, mägiannoonad, amanoapuud. Nüüd on see vaevu kahe meetri kõrguste, mustjasroheliste ja kurdus lehtedega ogaste pillipuude kuningriik. Maad katavad lillade õitega lõhnatud bromeelialised ning piiskopirüü karva sooneliste triipudega valged orhideed. (lk 60)
  • Mitte keegi ei tea täpselt, mis ainest on tehtud inimsüda. Ta talub ja talub ja siis ühel ilusal hommikul on kõik läbi. Ta teatab:
"Mulle aitab! Minu mõõt on täis!" (lk 61)
  • [Man Sonson:] No vaadake kõiki neid inimesi ümberringi! Nad teesklevad, et palvetavad õnnetu Francis Sancher' eest Taevaisa poole, ja manavad ette leinava näo, justkui lämbuksid kaotusvalusse.
Aga kui ma hakkaksin teile loetlema kõiki neid, kes on mu ukselävelt läbi voorinud ja palunud, et ma talle halba teeksin või päris tõega elavate ilma tema koormast vabastaksin, siis te ei usuks mind!
Ma tean, et headus ei heida neegrite südamesse iial oma valguskiirt. Aga siiski! Ma küsin endalt, mida võis ette heita Francis Sancher'le, kes ei teinud kärbselegi liiga. (lk 65)
  • [Joby:] Olgugi et kuulsin iga päev Francis Sancher' kohta kõiksugu loba, olen teda tegelikult vaid üks kord elusast peast näinud. See juhtus tükk aega enne seda, kui Mira tema juurde elama läks ja Quentin ilmale tuli. Nii kui kuulsime, et tegu on kuubalasega, teatas papa, et Guadeloupe'il on liiga palju välismaalasi ja et ta tuleks koos kõigi dominikaanlaste ja haitilastega saarelt välja saata. Lucien Evariste, meie prantsuse keele õpetaja, lubas jällegi, et kutsub ta Radyo Kon Lambisse, sest kindlasti on ta koos Fideliga Sierra Maestras võidelnud. Lucien Evariste ütleb, et ka meile kuluksid ära üks revolutsioon ja Fidel, aga paraku seda ei juhtu. Tarbimisühiskond on guadeloupelaste südamed mädandanud nagu suhkur polüneeslaste hambad. (lk 74)
  • [Francis Sancher Jobyle:] "Vean kihla, et ka sina tahad rõhutuid kaitsta? Aga ükskõik mida sa ka ei teeks, rõhutud vihkavad sind. Nad nuhivad välja, kust sa tulnud oled, ja vihkavad sind selle eest. Kas teadsid, et keegi pole metsikum, läbini tülgastavam kui rõhutu, kes on ahelaist vabastatud?" (lk 76)
  • Loulou meeldis mu kasuisale, sest ta kõneles autoriteetselt:
"Eilne Guadeloupe on surnud oma loomulikku surma. Need, kes ei taha seda näha, kes usuvad, et suhkruroo-ajad tulevad veel tagasi, on peast põrunud. Minu esiisa Gabriel vääriks ausammast, tema oli esimene, kes asju selgelt nägi ja aiandi püsti pani. Ta naerdi välja. Öeldi: "Lilli ei kannata süüa, härra Lameaulnes." Ja sestpeale on aiand jäänud alati just sellele pärijale, kellest midagi ei oodatud, nagu mu vaene isa, nagu ma ise, nagu Aristide pärast mind. Las aga patravad! Varsti tuleb ühtne Euroopa akt ja ma hakkan müüma oma lilli Inglismaani välja. Jah, mu lilled hakkavad kaunistama Inglise kuninganna lauda. Her Majesty the Queen. Mul on hüüdlause juba valmis: "Lillede maapealne paradiis: Lameaulnes'ide aiand"."
Kui ta lahkus, noogutas mu kasuisa:
"Vaat tema on üks sihikindel mees." (lk 79)
  • Sest tänapäeva Guadeloupe'il ei lugenud enam nahavärv - vähemalt mitte ainult - ega ka mitte hariduskäik. Meie isad olid näinud kurja vaeva, et võiksid seinale riputada diplomipaberid, kuhu kärbsed peale sittusid. Praegu istusid nad oma keskkoolihariduse ja prantslaste prantsuse keelega ukselävel ning ootasid abirahatšekki. (lk 104)
  • [Léocadie Timothée:] Tõesõna, see maa on avalikult müügiks pandud. Nüüd kuulub see kõigile. Prantsusmaa prantslastele, igasugu valgetele kanadalastele või itaallastele, vietnamlastele ja ka tollele mehele, kelle teab mis halva ende kuulutaja välja lärtsatas ja kes end meie keskel sisse seadis. Jah, meie saar on muutunud, seda ma teile ütlen. Vanasti nappis meil teadmisi maailmast ja maailm ei teadnud meist. Need, kel vedas, jõudsid üle mere Martinique'ile. Fort-de-France asus maailma lõpus ning Guajaana kollasest kullast võis vaid unistada. Praegu ei leidu mitte üht suguvõsa, kel poleks haru Prantsusmaal. Reisitakse Aafrikasse ja Ameerikasse. Indialased naasevad kümblema oma kodumaa jõkke ning maakera on mikroskoopiline nagu nööpnõela pea. (lk 107)
  • [Rosa:] Nüüd on Francis Sancher surnud. Lõpp on see üksnes tema jaoks. Meie, ülejäänud, elame, me elame edasi nagu varem. Ilma üksteist kuulmata. Ilma üksteist armastamata. Ilma midagi omavahel jagamata. Öö peab võitlust ning klammerdub aknaluukide külge. Peagi tuleb tal aga päevale maad anda ning kõigi kanalate kuked kirevad siis tema lüüasaamisest. Banaanipuud, majad, mäenõlvad vupsavad järk-järgult varjude pinnale ja valmistuvad vastu pidama päisele päevale. Me tervitame homse uut palet. Ütlen siis oma tütrele:
"Kui sa mu kõhust ilmale tulid, ei armastanud ma sind nii nagu vaja. Ma ei aidanud sul õide puhkeda, sa kasvasid kiduralt. Pole veel hilja, et meie silmad kohtuksid ja käed kokku puutuksid. Anna mulle andeks." (lk 132)
  • [Vilma:] Mariux Vindrex on heledapoolne nukrailmeline mees, kes on pikk nagu leivata päev ja kelle kuhtuvad silmad pole andnud mulle asu sestpeale, kui ma kahel jalal kõndima õppisin. Pole kahtlustki: tal on raha! Pärast õpinguid Kanadas, kus ta teab mida tudeeris, puhus ta uuele elule perekonna saeveski. Palgid saabuvad Guajaanast, sest meie metsad on juba maha võetud, ja masinad undavad päev otsa, saagides puitu ning paisates õhku musta suitsu. Ta on Carmélieni hea sõber. Alati valmis temaga poliitikat arutama. Mullu, kui pomm ameeriklase tappis, hüppas ta rõõmust, justkui oleks see olnud tema teene! (lk 144)
  • Astusin lähemale:
"Mida te teete?"
Ta naeris jälle:
"Sa näed, ma kirjutan. Ära küsi minult, misjaoks. Muide, ma ei jõua seda raamatut kunagi valmis, sest veel enne, kui ma esimese rea paberile panin, teades, et seal saab olema verd, naeru, pisaraid, hirmu, lootust, ühesõnaga, kõike, mis teeb raamatust raamatu ja mitte mõne poolearulise inimese tüütu essee, leidsin sellele pealkirja: "Mangroovi ületamine"."
Kehitasin õlgu.
"Mangroovi ei saa ületada. Sa kukud mangroovipuude juurte otsa. Vajud sisse ja lämbud tihkesse mutta."
"Jah, just täpselt." (lk 147-148)
  • [Francis Sancher:] "Kui me Balombost lahkusime, oli öö käes. Juba kuid olime küla pärast lahinguid pidanud. Viimaks olime selle lõplikult kõigist mässulistest puhastanud. Tundsin ninasõõrmeis värske vere lõhna, millest ma enam lahti ei saanudki. Kõrvus oigasid kõik need, kellel olin lasknud minna, suutmata nende kannatusi leevendada. Oli üks neiu, õigemini laps, kel olid jalad küljest rebitud ja kes muudkui kordas, ise valust piineldes: "Elagu revolutsioon!" Aga mina sellesse enam ei uskunud. Ma ei suutnud enam. Tol õhtul hakkasin astuma ja minust sai desertöör. Kõrb kumas kuupaistes valgelt nagu sool." (lk 149)
  • [Dodose Pelagie:] Rivière au Sel! Ma vihkan seda hämarat niisket paika! Pilk otsib taevast, aga ei leia, sest seda varjavad pöögilehised ingaoad, geniipad ja hiiglaslikud korallpuud, mis katavad pimendipuid, tara-gliritsiidiaid või tabebuiasid, mis kõrguvad omakorda üle maguskirsside või kirssmürtide. Kõik need eatud olendid suruvad oma raskeid juuri tumedasse poorsesse pinnasesse, kaheharulisi keeli välgutavad liaanid õõtsuvad näo ees ning aplad pealistaimed mõnulevad puutüvedel ja okstel. Sellal kui Emmanuel Pelagie mahagonipuude juurte kasvu jälgis, jalutasin mina sõnajalapuude vahelt ja läbi bambusesalu Bois Seci järveni, paludes Taevaisa, et minu peale laskuks mõni seda paika väidetavalt valitsevatest vaimudest ja võtaks minult mu eesmärgitu elu. (lk 161)
  • Lucien, hiline vili, kasvas mähituna pitsi ja linariidesse. Tema toidu valmistamiseks kasutati kõige peenemat sorti jahu ning teda rahustati apelsiniõitega. Seitsmesena istus ta katedraalis isa ja ema vahel pingis number 32, keeras paksu palveraamatu lehekülgi ja laulis kenasti viisi pidades:
"Oo, võidukas Jumal,
päästke, päästke Prantsusmaa
Jeesuse pühima südame nimel."
Mõelda vaid, mida vanemad taluma pidid, kui temast ateistist revolutsionäär sirgus!
Kõik algas puhtast juhusest. Kui ta Pariisis aruka bakalaureusetudengina klassikalist filoloogiat õppis, läks ta puhtast uudishimust sõbraga kaasa ühele meeleavaldusele. Vaevalt oli ta Ecoles'i tänaval sada meetrit läbinud, kui jõhkardist märulipolitseinik tal nuiahoobiga pool kõrva otsast rebis. Ebaõiglaselt sandistatud ihuliige otsustas tema saatuse ja sel päeval sai temast kõikvõimalike üliõpilasprotestide tugisambaid. (lk 166)
  • Kuubalane ja Rivière au Selis! Mida tal siin teha oli? Carmélien torutas huuli:
"Ta väidab, et on kirjanik."
"Kirjanik?"
Lucien võpatas Alejo Carpentier'le ja Jose Lezama Limale mõeldes elevusest ning nägi juba vaimusilmas, kuidas nad vestlevad temaga stiilist, narratiivitehnikast ja kõnekeelsusest kirjanduses! Tavaliselt polnud säärased arutelud võimalikud, sest Guadeloupe'i niigi vähesed kirjanikud saatsid suurema osa ajast mööda Los Angeleses või Berkeleys Antillide kultuurist heietades. Carmélien võis küll proovida Lucieni õhinat vaigistada, märkides, et tema meelest oli Francis Sancher üks neist soovimatutest, kelle Fidel Castro oli salakavaluse pärast maalt välja saatnud, aga sõber ei kuulanud teda. Kuubalane ja Rivière au Selis! Kuidas talle läheneda? (lk 168)
  • [Xantippe:] Olen näinud meie maad muutumas.
Nägin, kuidas valged täielikus segaduses, põlevate istanduste suitsukeerises põgenesid. Nägin, kuidas juubeldavad neegrid torkivale suhkruroole selja pöörasid ja linna viivail teil tunglesid. Naised jälgisid mehi lahkumas, kuivatasid silmist pisaraid ja kussutasid vallaslapsi, teades salaja sisimas siiski, et võidurõõm ei jää kestma ja et õige varsti toob viletsus mehed kodukohta tagasi. Nägin, kuidas avati koolimajad, ja, uskumata oma kõrvu, kuulsin lapsi laulmas:
"Meie esiisad gallid ..." (lk 187)
  • [Xantippe:] Gracieuse'i jaoks ei olnud ei kirstu, surnuvalvet, rummi ega palveid. Ei olnud surnuaeda, kus tema kondid varjulisse paika sängitada. Jäi vaid tuhk, mustad helbed söestunud maapinnal. Võtsin peotäie tuhka. Kõndisin randa. Seisatasin ühe merikobariku all, avasin pihu ja tuul puhus tuha merele. Sest päevast peale on mu peas kõik hägune ja ajaarvamine sassis.
Meenuta, mu kalmuta armsam, kuidas me kord naudingu tasastel murdlainetel triivisime. (lk 188)