Angela Maasalu

Angela Maasalu (sündinud 13. veebruaril 1990 Tallinnas) on Eesti kunstnik.

Intervjuud

• "Maailma kõige kurvem tsirkusehobune" on metafoor kodutusele, rändamisele ja eneseotsingutele; mingile ideaalmaailmale, mida mitte kellelgi kunagi olema ei saa. Lugu äratundmishetkede võimatusest. Pilk ja lootused suunatud sellele, mida meil veel ei ole. [---]

Ma lähtun siin ideest, kuidas kodu on alati mingi unistus, rohkem tunne kui paik, mis on palju seotud pere ja inimsuhetega. Arvan, et muutunud lähisuhete formaadid toidavad ebakindlust ja pidetust, nii et mu teos räägib ka armastusest ja selle puudumisest. Neoliberaalse ühiskonna üksindus ja individuaalsuse tähistamine teevad meid väga haavatavaks, rääkimata meie põlvkonna majanduslike võimaluste muutumisest jne.

• Mul pole enam ammu aimugi, mida tänapäeval kellegi jaoks kodu tähendab! Ma oskan selles osas kahjuks ikka ainult enda eest kosta – ehk minu jaoks on see osalt minevikumälestused kohast, kus ma üles kasvasin, aga mida ma enam enda koduna ei tunne, teisalt seesama ideaalmaailm, kus minu jaoks on saabunud rahu ja meelekindlus võimalikult meeldiva füüsilise ruumiga. Sellise kombinatsiooni olemasolul tulevikus poleks ma ilmselt aga nii õnnelik, nagu ma praegu ette kujutan. Kodu unistus, või unistuste kodu, ei saa minu jaoks üldse hetkes eksisteerida, ehkki ma seda sõna igapäevaselt siiski kasutan (absoluutselt iga ruumi/maja kohta, kus ma kasvõi lühiajaliselt peatun).
• Rahvuslik identiteet ja (kodu)maa pole mulle kunagi ideena väga oluline tundunud, pigem mingeid keskkonnaaistinguid – väljas on kole hall ja külm, aga minu jaoks tekitab see kuidagi sooja ja armsa koduse tunde.
• Eile käisin ema juures, kes tegi mulle sellised pirukaid, nagu me siis tegime, kui ma laps olin – see tekitas ka hubase ja nostalgilise olemise, aga see "koht" on ikkagi tema kodu, mitte enam minu.
• Kindlasti usun, et praegu ollakse üldiselt vähem paiksed ja tehakse harvem kaugeid tulevikuplaane kui varem. Hetked on olulisemad, isegi kui need on natuke segased ja ebakindlad. Pingutad ja võimled ning tihtipeale ei tundu sellest ikka midagi suurt muutuvat. Samas mingi kindla ideaalini (karjäär, pere, maja) võimalikult kiiresti jõudmiseks hästi praktilises ja banaalses mõttes puudub ka ehk surve. 20ndates ei pea päris omadega mäel olema, et siis veel täpselt sama asja samas kohas järgmised 40 aastat teha. Teisalt igatsus kindluse ja turvalisuse järele on muidugi ikkagi olemas, lihtsalt selle tundmise teevad võimalikuks teised asjad. Või kas teevad?
• Ma veel pole veel matnud oma kõige salajasemat sübariitlikku ja ülbet unistust, et ma saan endale kunagi osta nii korteri pealinnas kui ka maja mere ääres… Siiamaani on aeg siiski näidanud, et ma olen läbi ja lõhki linnainimene. Maalkäik on ka "ideaalmaailm". Mõnikord on maal hästi mõnus, aga ma kas tüdinen sellest ruttu ära või võtab maad(!) ilge eksistentsiaalne kriis ja must masendus. Kui linna kiirest tempost korraks paus võtta, on vahepeal liiga palju aega endalt ebamugavaid küsimusi küsida.
  • Angela Maasalu, intervjuu: Piret Karro, "Kiirkohting: Angela Maasalu", Müürileht, 17. jaanuar 2018