Piret Karro

Piret Karro (sündinud 31. jaanuaril 1991) on eesti semiootik, ajakirjanik ja kunstikriitik.

Intervjuud

• Minu spetsiifilisem huvi – kas mind huvitab soolisuse semiootika, biosemiootika või mingid teemad – on aastate jooksul muutuv, aga kõige tuumsem probleem on semiootika ise. Kui tulin alguses osakonda õppima, siis olin kohutavalt häiritud, kuna semiootika tundus mulle mingisuguse abstraktsiooniteadusena, millest pole maailmale kasu. Selline tarkade inimeste heietamine. Aga olin sunnitud seda õppima, kuna mul ei olnud teisi valikuid, oli kuidagi sattunud nii. Kui ma alustasin esimese aasta teisel semestril Semiosalongi korraldamisega, hakkas see mulle semiootika jaoks tähendust looma. See andis mulle väljundi, kuidas leida semiootika olulisus maailmas, kuidas mängida nende meetoditega, mida me koolis õpime, kuidas semiootika elulisemaks muuta, kuidas see klassiruumist välja tuua. Täpselt sel ajal, pärast esimest semestrit, kui hakkasin semiootikast aru saama, vaimustusin sellest kohutavalt. See tundus mulle ühtäkki väga olulise ja universaalse analüüsimeetodi ning äärmiselt väärtusliku teadusena. Mind huvitab semiootiline meetod ja ma tahan sellega tegeleda. Semiosalong aitab mul seda teha.
• Mul on tunne, et nii ajalugu, filosoofia kui mõned teised spetsiifilisema teemaga tegelevad alad suudavad maailma mingeid tahke kujutada, erinevaid teadmisi ammutada ja fakte välja otsida, aga tegemist on kirjelduse, mitte analüüsiga. See on meelevaldselt öeldud, tegelikult muidugi on ka analüüsi, aga semiootika kuidagi paljastab täpsemalt need mehhanismid, mis maailmas toimivad. Mitte lihtsalt ei anna ülevaadet, kuidas mingid asjad on, vaid näitab, kuidas süsteem põhimõtteliselt töötab.
• Kui automehaanik tõmbab kapoti lahti ja saab aru, kuidas mingid asjad seal toimivad, siis kultuurisemiootik vaatab kultuuri samamoodi ja mõistab, mis toru kuhugi läheb ja mis selle funktsioon on. See ongi põhjus, miks semiootika mind huvitab.
• Ma olen kuulnud, kuidas üliõpilased toovad välja näiteid või mõtteid, mida nad on Semiosalongis kuulnud. Aga huvitaval kombel üks, mis praegu meelde tuleb (ja jätan kahjutundega teised lektorid praegu varju, sest olen kõiki neid väga kõrgelt väärtustanud), ei olnud semiootik, vaid kunstnik Jevgeni Zolotko, kes kirjeldas, kuidas sünnib kunstiteos. Kõigepealt hoomab kunstnik mingit maailmatervikut, mingit jõge voolamas, tajub, et kõik on üks tervik. Siis hakkab tal peas mingi mõte moodustuma, mis oleks vaja sellest tervikust kuidagi välja tuua, eraldi objektiks materialiseerida. Ja ta alustabki selle tegemist… Seejärel võtab objekt järjest kuju – kõigepealt on kahemõõtmeline sketš paberil, millele järgneb kolmemõõtmeline kivilahmakas, misjärel tuleb hakata kuidagi materjaliga töötama. Lõpuks on ese olemas ja see muutub tagasi maailmatervikuks ning kõik on jälle üks. See võib kõlada kuidagi esoteeriliselt või liiga kunstipäraselt, aga minu jaoks on see semiootiline ka.
• Esiteks paeluvad mind soolised ja seksuaalsed ambivalentsused, kuna ma olen oma noore elu jooksul täheldanud, et maailm ei ole mustvalge. Teiseks on see väga eluline teema. Mulle meeldivad küll kunst ja kirjandus, aga mind köidab palju rohkem elu ise, inimesed. Ja ma tahangi otse neid inimesi uurida, nii et seetõttu viisin kaks teemat kokku. Inimesed kui semiootiline uurimisobjekt ja soolisus.
• Ikka uuritakse kirjandust ja keelt ja teemasid, mis on vanemad kui meie, enamik näiteks vist ei vaatle enda põlvkonna popkultuuri. Kuigi noh, tehakse ka seda ja see ongi võib-olla üks väike erinevus, et osa minuvanustest uurib täpselt seda, mis on nii-öelda nende silmade kõrgusel. Aga mingiks erinevuseks võib pidada ka nõukogude kogemust. Isegi need, kes on praegu 30ndates, tegelevad veel sellega, kuna tegemist on nende eluaja teemaga. Ma ei julge kõigi endavanuste eest rääkida, aga ma ise ei suuda nii kaugele minevikku vaadata, et uurida seda, mis on üle minu aja. (Ma ei pea siin silmas ainult akadeemilist uurimist, vaid üldse reaalsuse kirjeldamist, näiteks reklaamikampaaniaid, mis väidavad midagi olevat "nagu heal nõukaajal".) Ma ei tunne, et mul oleks nõukogude ideoloogiaga mingi kontakt, aga ma tajun, et ühiskond, milles ma liiklen, tahab või eeldab seda, võtab iseenesestmõistetavalt, et kõikidel inimestel on mingi kokkupuude. Mitte et mulle ei meeldiks juuri tundma õppida, aga ma ei soovi, et fookus nii paigast ära on.
  • Piret Karro, intervjuu: Kalevi Kull, "Sõbralik semiootika – intervjuu Piret Karroga", Müürileht, 1. juuli 2014

Artiklid

• Kaks nädalat enne seda, kui pidin Budapestis soouuringute magistrantuuri alustama, otsustas Ungari peaminister Viktor Orbán selle õppekava riigis kehtetuks kuulutada. Budapestis asuva Kesk-Euroopa Ülikooli (CEU) soouuringute osakond on oma valdkonnas üks tunnustatumaid maailmas, ent Orbáni valitsus nimetas seda ebateaduslikuks ideoloogiaks, mille koht ei ole ülikoolis. Selline raamistus ei ole Ungarile ainuomane, vaid samuti osa laiemast nähtusest, kus radikaalselt parempoolsed katoliiklikud organisatsioonid levitavad üle Euroopa kuulujutte "sooideoloogia" tondist, mis ründavat traditsioonilisi pereväärtusi jms. Nende endi kampaaniad ise on aga laias laastus suunatud nii naiste kui ka soo- ja seksuaalvähemuste õiguste vastu. Eestis tunneme ühte sellist organisatsiooni nime all Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.

Niisiis tervitati meid, värskeid tudengeid, osakonna esimesel kogunemisel kirbe muigega, et küllap te pole varem olnud olukorras, kus eriala, mida te just õppima asute, on aktiivse poliitilise rünnaku all. Ei olnud tõesti.

• Niisiis sisenesin asutusse, mis oli poliitilistes kammitsates, õppima eriala, mida püüti kohalikus ühiskonnas demoniseerida. Osa kaastudengeid otsustas midagi ette võtta.
• ELTE solidaarsuspäeva viimane osa oli üldkogu CEU auditooriumis, kus sõnastasime laiema pildi olukorrast: asi pole mitte ainult ühe riigi otsustes ühe ülikooli kohta, vaid misogüünias ja natsionalismis, mis neid otsuseid ja seda retoorikat kannab.
• Protestikomitee esimene kohtumine toimus 1. novembril Norrast pärit soouuringute magistrandi Lauritza köögilaua taga. Mahtusime sinna umbes kaheksakesi täpselt ära, Lauritz tegi meile teed ja sõime ülessoojendatud pitsasid. Külla oli kutsutud ka Gáspár, üks 2017. aasta tänavaaktsioonide korraldajatest, kes lubas meile nõu anda, mida teha ja kuidas mitte ämbrisse astuda – viimane võis tähendada niihästi igava protesti korraldamist kui ka kinniminekut. Ärge jääge võlgadesse ja vältige nuhke, olid tema põhilised nõuanded.
• Üsna varsti tekkis aga ambitsioonikam mõte: pärast marssi võiksime jääda terveks nädalaks parlamendihoone ette Lajos Kossuthi väljakut okupeerima. Paneksime püsti telgid, kus inimesed ööbivad ja kus toimuvad üritused. Selle plaaniga kaasnes küsimus, milliseid ohte me väljakul telkides endale kaela tõmbame: ühest küljest võime sel viisil olla lihtne saak kohalikele rusikameestele, teisest küljest pole päris kindel, mida võib selline aktsioon kaasa tuua neile, kellel ei ole Euroopa Liidu passi. Esialgsetes aruteludes tehti ettepanek eristada grupis Schengeni ala kodanikud, kes võivad enda peale võtta ohtlikumad ülesanded, kuna nad ei pea vahistamisel kartma deporteerimist. Tagantjärele reflekteerides taipasime, et kuna nii kujundasime aktsioone EL-i passi kandjate võimaluste järgi, võõrdusid paljud kolmandatest riikidest pärit üliõpilased sellest grupist. Üks päris esimesi lauale käidud ideid oli Kossuthi väljakul näljastreik korraldada, mis tõmbaks Orbánile negatiivset rahvusvahelist tähepanu – Kanadast ja USAs-t pärit mehed olid valmis seda tegema isegi siis, kui keegi ei liitu, kas või kogemuse pärast, ning Indiast pärit naised, kes olid näljastreike kodumaal pealt näinud, pööritasid silmi.
• Selleks et üritus vastaks poliitilise protesti reeglitele, nagu see politseis registreeritud oli, pidi igal ajal olema kohapeal vähemalt kaks ärkvel inimest, kes aktiivselt oma meelsust väljendavad. Jagasime seitse ööpäeva neljatunnisteks vahetusteks. Öised vahetused poole kolmest poole seitsmeni hommikul olid kõige rängemad: tibutas tasast vihma, õues oli umbes miinus kaks kraadi ning väljakul ei toimunud mitte midagi. Esialgne hirm, et üle platsi võivad tulla kurikatega fašistid, taandus peagi ning sai selgeks, et kõige suurem häda linna keskel graniidi peal telkimise juures on selle tiksumise nüridus. Ja tõenäosus, et tuul viib telgi minema. Mis juhtus õnneks ainult korra.
• Väljakul valvamise materiaalne tegelikkus koosnes pidevast teekeetmisest ja info-/snäkitelgi all vihmavarjus seismisest, gaasilamp konte soojendamas. Tuli vaadata, et n-ö klassiruumitelkides tehnika töötaks ja seinad ära ei lendaks, ning anda ajakirjanikele eksprompt intervjuusid. Kohalikke ungarlasi käis aga meie juures palju, nii et need vähesed meie seast, kes ungari keelt rääkisid, olid pidevalt vestlustes. Lendlehed, mida jagasime, olid nii ungari kui ka inglise keeles ning me püüdsime vältida välismaalaste pundina paistmist – kuigi suurem osa meie seast ei olnud ungarlased ning paljud neist, kes olid, olid elanud aastaid välismaal. Peale valitsusmeelse meedia aga kohalikelt suurt rahvuspõhist vastuseisu ei kostnud, pigem toetust.
• Budapesti tänavamarssidel olid seniajani enamuse moodustanud põhiliselt vanemad keskklassi inimesed. Ehk seetõttu, et tänu pensionile tunnevad nemad ennast riigi vastu häält tõstes kõige kindlamalt. Telklaagrisse tõid need vanatädid ja -onud meile väga palju süüa – omaküpsetatud kooke, supipadasid, aga ka kindaid ja salle. Vanaemad tulid koos lastelastega meile häid sõnu ütlema. Enamik juurdeastujaid väljendas suurt toetust, et me protestilaagri püsti olime pannud, imestades, mille kõige kiuste me seda teeme. Üks ütles näiteks: "Nii tore, et te seda teete. Ma olin 1956. aastal 12-aastane ja nägin, kuidas ülestõus läbi kukkus, ja teie näete nüüd ka, aga see on oluline, et te näeksite."
• Kuidagi oli nii läinud, et mehed tegid otsuseid ja naised viisid neid ellu. Kuigi rühmituse ideaal oli olla n-ö horisontaalselt organiseeritud lameda hierarhiaga grupp, toimisid paratamatult teatud ebatasasused. Näiteks tekitas asjaolu, et protestid pidid olema politseis registreeritud, vajaduse ühe-kahe juriidilise vastutaja järele, kelle nimi pidi avalikel materjalidel korraldajana kirjas olema. Teiseks oli ainult ungari keele kõnelejatel ligipääs teatud kohalikule informatsioonile, mille jagamiseks me ei taibanud kohe alguses kindlat reglementi sisse viia. Raskemini hoomatavate välja- ja sissearvamisdünaamikate mõjul kujunes nii, et enamik meie ungarlasi olid mehed. Seega tekkisid olukorrad, kus need neli-viis ungari, kanada ja ameerika meest tegid isekeskis kiireloomulisi otsuseid, sh raha, aga ka esindatuse jms kohta, ning ülejäänud mitukümmend inimest pandi hiljem fakti ette.
• Arutasime, kuidas läks nii, et mehed tegid otsuseid ja naised tegid teed, ning kuidas esimest korda elus aktivismiga kokku puutunud noormehed võisid mõnele vilunud vasakpoolsele naisele nähvata, et korista see telk ära, selmet seda ise teha. Mehed, kellest mõnel polnud mitte mingit varasemat organiseerumise kogemust, said meie liikumise superstaarideks. Samuti olime hoolimata päris esimesel eltelastega toimunud kohtumisel arutatud eri aktivismiformaatidest keskendunud peaasjalikult tänaval marssimisele või veel ohtlikumale direct action’ile, mida on võimalik teha ainult neil, kes saavad ja tahavad oma keha avalikus ruumis otsese vastupanu olukorda panna, kartmata arreteerimisel näiteks riigist väljasaatmist. Arutasime, et peame intersektsionaalsust rakendama algusest peale, mitte ainult siis, kui keegi peab liikumist esindama. Seda tööd oli palju teinud ungarlane Nora, kes ütles hiljem, et äkki lõpetaks selle võrdõiguslikkuse asja üldse ära, kui see tähendab seda, et kaamera ees lükatakse iga kord tanki tema kui ungari naine.
• Hiljem seda teemat jätkates sattusime naljatama, et meie tuumikmeestel on kõigil üks nipp, mida nad kasutavad, et rühmituse liikmeid oma soovi järgi suunata – nende sarm. Kes saaks vastu panna, kui ilus noormees su poole nõjatub ja pehmelt kõrva sosistab, et tead, mul on selline mõte, ma tahaks teada, mida sa arvad… Kissitasime silmi, et „Kas sul ongi paremad ideed või sa oled lihtsalt pikk…?!“
• Nii võivad horisontaalselt organiseeritud grupis tekkida mitteformaalsed hierarhiad, isegi kui ametlikke, läbipaistvaid hierarhiaid pole. See, mis otsused lõpuks tehakse, sõltub tugevalt inimeste sõnaosavusest ja julgusest, eriti kuna üks meie olulisi otsuste tegemise formaate oli üldkogu, kus rääkisid need, kellel polnud probleemi oma mõtteid võõrkeeles viiekümne inimese ees avaldada. Samuti ei saa kellelegi umbusaldust avaldada, sest keegi ametlikult ei juhi. Aga umbusaldust tekib palju.
• Mõni päev hiljem, 17. detsembril olime taas tänavatel. Seekord olid parlamendi opositsiooni kuuluvad liikmed teletorni hõivanud, mis tähendas, et vastupanu oli ametlikult jõudnud poliitilisele tasandile. Riigis selle kohta eriti ametlikke uudiseid ei levinud, teletorn edastas hoopis sõnumeid sellest, kuidas Rootsis immigrandid kristlikke väärtusi ohustavad. Sõitsime rongiga linna serva ning Imre ütles, et just seetõttu koliti teletorn linna keskväljaku kõrvalt nii kaugele, et inimesed sinna protestima ei läheks. Ma elasin eestlasena salaja läbi 1991. aasta nostalgiat ning lootsin, et see siin tähendab midagi.
• Kaks meest, keda olime näinud ka varasematel protestidel, seisid meile kahtlaselt lähedal ega tundunud tavaliste protestijatena. Imre läks nendega juttu tegema ning tuli tagasi infoga, et tüübid on agendid, sest nad ei osanud ühelegi poliitilisele küsimusele vastata. Võtsime rahva seas üles hüüu: "Kes ei hüppa, on Fideszi valija!" Kõik hüppasid, peale meie kahe sõbra. Kui olime koduteele asunud, võtsid nuhid sappa ning astusid sama rongi peale. Poolnaljatamisi, aga tungivalt agiteerisin kõiki järgmises peatuses rongist maha hüppama. Agendid jäid rongi ja kadusid öhe.
• Orjaseadus võeti vastu, CEU kolib riigist välja, MTA laguneb jne. Samas oli meil võimalik selles riigis valitsuse vastu protestida. Ühest küljest võis see tunduda märgina, et kõik ei ole veel kadunud ning midagi on võimalik teha, teisest küljest tundus sügisel CEU-s loengu andnud feministlik teoreetik Sara Ahmed naelapea pihta tabavat, kui ütles, et mõnikord on kaebuste kuulamine lihtsalt ventiil, mis laseb pinget maandada ilma, et midagi tegema peaks. Orbán oli järjepanu järjest pöörasemaid seadusi vastu võtnud: kodutuse kriminaliseerimine, Lex CEU, soouuringute keeld, orjaseadus, administratiivkohtu süsteemi sisseviimine. Tundus, et protestiürituste seadusliku korraldamise võimalus on jäetud rahva pahameele tasalülitamiseks, et nad end tänavatele tungides maha rahustaksid, ent midagi radikaalsemat korda ei saadaks.
  • Piret Karro, "Õppetunnid autoritaarses riigis", Vikerkaar, märts 2019

• 1910. aasta augustis tegi Clara Zetkin koos kaaslastega rahvusvahelisel naistekonverentsil Kopenhaagenis ettepaneku pühendada igal aastal üks päev valimisõiguse nõudmisele. See ette­panek võis olla seotud New Yorgis tehtud samalaadsete avaldustega ning vormus juba aastaid kestnud feminismi esimese laine ajal, kui nõuti naistele meestega võrdseid poliitilisi õigusi. Tollased naisõiguslased ei pruukinud end tingimata feministideks nimetada, kuna rõhutasid, et naiste vabastamiseks ei piisa, kui nad joondavad end vaid suguõdedega, nagu ütlevad pursuifeministid, vaid see saab toimuda üksnes üheskoos töölis­klassi vabastamisega kapitalistide ikkest. Varajane sotsialistlik naisõiguslus oli intersektsionaalsuse pioneer.
• Linda Jürmann-Vilde – eksiiliaastatel tutvus ta ka Clara Zetkiniga – on üks neid naisi, kes väärib rohkem tähelepanu meie kultuurimälus, kus tema abikaasal on kindel koht. Meie rahvusliku ärkamise ajalugu on kirjutatud väga meestekesksena. Pealegi on varajasi sotsialiste raske mäletada, sest mis tahes aateid nad sajandi eest ka ei sõnastanud, Stalini-aeg uhas selle üle. Ka praegu hirmutatakse kommunismitondiga, mis takistab sajandialguse ideeajalukku süvenemist, kuigi siis võideldi tööpäeva inimliku pikkuse, naiste poliitilise ja varandusliku autonoomia ning reproduktiivõiguste eest, mida praegu peame iseenesestmõistetavaks.
• Usun, et selle artikli sõnavara on nii mõnelgi lugejal seest kihvatama pannud. Kuidas tähistada esmaspäeval naisena oma iseseisvust, kui naisliikumise ajalugu on läbi põimunud poliitilise ajalooga, mida nüüd nimetame "ajaks, mida ei taha meenutadagi"?
  • Piret Karro, "Head inter­natsionaalset naistepäeva!", Sirp, 05.03.2021

• Loomevaldkondade töötajad, kellel puudub regulaarne sissetulek, teavad liigagi hästi, mis tunne see on: kuigi teed kogu aeg tööd, on kuust kuusse vaja lahendada küsimus, kust saada üüriraha ja tatart. See rikub tervist, eriti vaimset.
• Kolisin pärast magistritöö kaitsmist Ungarist tagasi Eestisse – ärev nagu suslik ja alaliselt unetu –, aga miinimumpalk tiksus. See pani mõtlema loometoetuse formaadi peale. Sisuliselt on tegu töötutoetusega loovisikule, et ta saaks oma loome­tööd jätkata. Selle saaja ei pea seejuures mingit konkreetset tulemust toetus­perioodi lõpuks ette näitama ega kuluaruannet esitama. Seega pakub toetus ajutist kaitset ka neile loojatele, kellel küll on ette näidata taotlemiseks vajalik teoste nimekiri, mida on viimase kolme aasta jooksul teinud, kuid kes on näiteks vaimse tervise tõttu kaotanud töövõime ega avalda need kuus kuud mitte midagi. Kuuesaja euroga kuus toetataksegi töötu loovisiku loometegevust nii, et ta saab katta oma baas­vajadused (toit, üür, ravimid) ehk ellu jääda. Eks see olegi loometöö eeldus.
• Soolisus on oluline vaatenurk leidmaks üles vaesust ja majanduslikku ebavõrdsust. Üks mu soouuringute kolleeg teatas Tšehhist, et pandeemia tõttu on suletud peaaegu kõik koolid ja lapsed peavad jääma koju. Sealses meedias tuntakse muret, mida teha, kui õed (enamasti naised) ei saa enam haiglates nakatunute eest hoolitseda, kuna peavad jääma oma lastega koju. Lahenduseks pakutakse näiteks, et haiglatesse võiks tuua lapsehoidjad õdede lapsi valvama, kuni nemad tööd teevad. Õdede ühing pakkus välja, et lapsehoidjad võiksid olla näiteks põetamist õppivad tudengid. Mu kolleeg juhtis tähelepanu, et nendes aruteludes ei ole kordagi kõlanud variant, et koju laste eest hoolitsema võiksid jääda meditsiinitöötajate mehed.
• Eeldus, et just naised on need, kes hoolitsevad laste, eakate ja teiste pere tuge vajavate liikmete eest, põhjustab palgalõhe ja on naiste suhtelise vaesuse taga.
• Hoolivama ideaali poole võiks liikuda ka mitte ainult soopõhiselt, vaid laiemas plaanis. Eestis saadab vaesuseteemalisi arutelusid tihti ninakirtsutus: vaesed on ise süüdi, ei ole piisavalt töökad, ei oska raha lugeda. Selle jutuga pigistatakse silm kinni ega nähta vaesuse struktuurseid põhjusi. Kas ei võiks olla ühiskonna ideaal selline suhtumine, mis seab sooritussurve ja edukultuse asemel esikohale üksteise eest hoolitsemise, vaimse tervise ning võimaluse olla enda vastu leebe?
  • Piret Karro, "Kes saab endale lubada erialast tööd?", Sirp, 23.10.2020

Luule

unustasin ära,
et olen kodutu
ja jäin siia elama
mõneks kuuks

siis tuli jälle kolida
üks kass vajas hoidmist
mina vajasin ka hoidmist
nii et vahepeal kolisin su
kaissu
...
kõik aadressid on fiktiivsed

kord siin, kord seal
võltsdokumentidega
võõras linnas
mu aadressikaart valetab
või luiskab, luuletab

mina ei valeta
ma elan siin, ausõna
mul on rõdul potitaimed ja seinas vaip
või
mul on seinas auk
ja köögiaknal tuhatoosid
...
kodu on see, kus su hambahari on
kodu on see, kus sa oled maganud rohkem kui neli ööd
kodu on see, kus sind keegi ootab
vahel on selleks
tühi ruum

• Piret Karro, "*unustasin ära...", Vikerkaar, juuli 2020

kujutan ette,
kuidas kusetolm, suitsukonide tuhk,
asfaldisse tallatud nätsud,
pruunikad süljelärakad,
maasmagajate higi ja langenud ihukarvad,
autorataste tökat, koerte ja inimeste sitt,
turistide maomahl ja poolseeditud tänavapitsa

ning seda kõike leotanud doonaust tõusnud niiskus

tulevad taldupidi kaasa mu korterisse,
kuhu astun, kui olen ukse enda järel lukku keeranud,
mu tuppa, kuhu jõuan, kui olen saapad esikusse karantiini jätnud,
mu voodisse, kuhu ma ei jäta isegi linnaskäinud sokke jalga

• Piret Karro, "The Blaha", Vikerkaar, juuli 2020

mu dna kasvab kuskil üles
sügab minu lõuajoont
kergitab mu kulmukaart

tehnoloogiliselt vahendatud emadus
olen infoema, emaplaat

• Piret Karro, "*mu emakas munes muna...", Vikerkaar, juuli 2020

söön
nagu tubli laps
...
söön
aga ei jaksa süüa
restoranis
tomatisuppi
(kokk pärast küsis, kas sai soolane)

ei ole enam isu
toita seda keha

• Piret Karro, "*unustasin ära...", Vikerkaar, juuli 2020

kas saab siin maal veel ühe elu ära elada

või põleme kõik sisse

• Piret Karro, "*kas saab siin maal veel ühe elu ära elada...", Vikerkaar, juuli 2020