Maian Kärmas

Maian-Anna Kärmas (sündinud 25. veebruaril 1978 Tallinnas) on eesti helilooja, luuletaja, laulja, kirjanik ja ajakirjanik.

Intervjuu

[Raamatust "Manilundila":] Raamatu esimese peatüki kirjutasin 12 aastat tagasi ja põhjus oli veider. Mul oli tähtis esinemine tulemas, ilmumas oli minu teine album "Õnneleid" ja ma pidin midagi ette võtma, et hakkama saada päevi vältava pabistamisega. Andsin siis endale käskluse, et hakka lihtsalt kirjutama. Ilma midagi mõtlema ilmusid paberile read: Emmi oli väike. Küll üheksa aastat juba, kuid...
Olin tol ajal väikese lapsega kodus ja lapse kõrvalt laule väga ei kirjuta. Loominguline energia, mis su sees on, muutub ühel hetkel aga lihtsalt millekski ebaterveks. Ja kuna energia vajas lahendust, tegingi endaga kompromissi Emmi lood paberile panna.
Kuna arvutit ei korista me ju kunagi, siis satud ikka-jälle kirjapandud tekstide otsa. Mitmed aastad hiljem lugesingi need üle ja sain aru, et see tüdruk mind enam niisama rahule ei jäta. Kaks aastat tagasi sõlmisin Emmiga juba konkreetse kokkuleppe, et kui ma ta ära kirjutan, siis jätku ta mind rahule.
Minu õnn ja rõõm oli see, et mul polnud mingit kohustust kirjutada. Keegi ei oodanud minult midagi ja mul endal polnud kinnisideed raamat välja anda. Nii istusingi lapsest ja tööst vabadel hetkedel kohvikutes ja kirjutasin. Mul ei olnud loomingulisi vaevu, tahtsin selle lihtsalt endast välja saada
Mäletan, et käsikiri tuli keeletoimetaja Krista Leppiksoni käest tagasi üleni punasena. Minu õnneks on Krista pragmaatiline inimene, vastupidiselt minule, kelle jaoks on keel nagu pehme savi, millest saab kõike vormida, ja sõnad nagu šokolaadikarp, kus erinevaid maitseid kokku võib kombineerida. Meil oli Kristaga tuliseid vaidlusi, näiteks teemal, kas väikesed lapsed ikka räägivad nii või kui lihtsaks peaks teksti tegema. Pika toimetamisprotsessi käigus hekseldasime läbi, kus peaks veidi tagasi tõmbuma, et mitte üle piiri minna, ja samas oli ka asju, millest ma polnud nõus loobuma. Leian, et me ei tohi lapsi alahinnata ega kahelda nende arusaamisoskuses.
Mäletan, et väiksena tuli ette olukordi, kus teised lapsed ütlesid, et nad ei saa aru, millest ma räägin.
Kas kõik on hästi, kui laps on toidetud, kaetud, tal on soe kodu, sõber ja ta õpib koolis hästi? Pealtnäha justkui oleks, aga võib ka juhtuda, et lapse side vanemaga on tegelikult katki, sest täiskasvanu tegeleb oma valuga. Emana olen kogenud, kui raske võib olla oma lapsega päriselt kokku saada. Raamatust tõukub väga oluline küsimus, millal on laps piisavalt vana, et rääkida temaga valusatel teemadel? Mina arvan, et õige tonaalsusega, last liigselt koormamata võib tundlikel teemadel rääkida juba väga väikese lapsega. Sest see, kas mina emana olen töökorras, mõjutab mu lapse heaolu ju väga otseselt.
Kui suured inimesed vastuseid ei anna, hakkab laps ise vastuseid otsima ning ta ei pruugi teha seda sel moel, mis meile sobib. Kui lapsel muid vahendeid pole, läheb mõni laps ka fantaasiamaailma. Minu raamatus mängib peategelane Emmi fantaasiamaailmas alateadlikult läbi olukordi, mis toimuvad temaga "päris maailmas".
Üks kuulus kirjanik on öelnud, et kui inimene kirjutab autobiograafia, ei saa me tema kohta suurt midagi teada, kui loed aga tema kirjutatud romaani, on seal tegelikult kõik kirjas. Olen teinud seda alateadlikult, alles tagantjärele kirjapandut üle lugedes olen avastanud, et mõni tegelaskuju on kombineeritud kahest erinevast inimesest, et mõnda oma elus olulist seika olen fantaasiavõtmes kirjeldanud või mõne oma kogemuse päris detailselt lahti kirjutanud.
Rääkivate maalide idee olen arvatavasti saanud fotodest, mida oli meie majapidamises väga palju, sest isa töötas ERKI-s fotograafia õppejõu ja plakatistina. Seal veedetud ajal armusin kunsti.
Mäletan lapsepõlvest sellist imelikku tundmust, et kui minu toa seinal on pilt, kus portreteeritav vaatab mulle otsa ning kellegi teise kodus on ka pilt meist, siis võime läbi selle inimese silmade piiluda teise inimese koju.
[Sünnitusjärgsest masendusest:] Õnneks sai mu pere minu olukorrast aru ja toetas mind ning õnneks suutsin ma ikkagi oma igapäevaelu ära hallata, laps oli hoitud, aga siiski oli see väga raske periood.
Märkasin enda ümber, et ühiskond ei toeta neid naisi, neid emasid süüdistatakse ja sildistatakse liiga palju. Kehvematel juhtudel koguni selleni välja, et naine on hull, võtame lapse ära, kooselud purunevad. Ei teata, et tegelikult on abi saamiseks kõik võimalused olemas. Me peame seda rohkem teadvustama ning ühiskonnas neid naisi palju rohkem märkama ja toetama.
Olen aastaid ennast süüdistanud, et lasin seepärast tuulde kõige õrnemad kuud oma lapsega, aga nüüd tagantjärele sellest rääkides olen aru saanud, et tegelikult olid mu ootused iseendale lihtsalt nii hirmkõrged.
Armastasin oma last südamest, aga teadsin ka, et midagi on nagu puudu. Midagi on liiga vähe. Mäletan siiani seda hetke, olin selleks ajaks juba ravi saanud, kui ma järsku tundsin, et mulle tuli pahinal peale selline suur armumise tunne oma lapse vastu. Pärast seda tuli päike pilve tagant välja.
[Raadiotööst:] Igas kvartalis on mul üks kriis. On momente, kus ma lihtsalt väsin ära. Siis suhtlen kuulajatega, kes mulle on kirjutanud, uurin oma püsikuulajatelt, mida oleks vaja muuta ja teha, kas midagi on liiga palju või puudub hoopis, ja lähen jälle edasi. Võtan alati kõik kriitika vastu.
[Vend Mihkel Kärmasest:] Meie dünaamika on täiesti teistsugune. [---] Ta on nii võimekas, hea pingetaluvusega, eluterve sotsiaalse närviga, mina olen aeglasem, valinud leebema töö, ei talu pingeid nii hästi. Oleme sama puu kaks oksa, tema suur ja tugev, mina väike ja õrn. See, et me mõlemad ühte asutusse tööle oleme sattunud, on suur juhus. Mihkel jõudis telesse ammu enne mind, kui ta veel Eesti Ekspressis töötas, mind kutsus "Vikerhommikut" tegema Meelis Kompus.
[Jõuludest:] Mina ei ole üldse pühadelemb. [---] Aga mulle väga meeldib kingitusi teha ja tohutult just kinke pakkida. Mul hakkavad siis alati käed õnnest värisema.
[Päkapikukinkidest:] Aga vahele ei tohi jääda, kui midagi saapasse poetama lähed, see on küll väga tähtis. Toredust ja rõõmu peab elus olema. Lapsele peab looma sooja kodutunde.
Enamik häid asju on minuni jõudnud läbi teiste inimeste. Meelis Kompus kutsus mind raadiosse ja tantsupeo projektis kaasa lööma, Evelin Samueli õhutusel hakkasin teistele laulusõnu kirjutama, Ain Agan meelitas mind džässi juurde. Mina olen töösipelgas, näita mulle ainult rada ette ja olen hea meelega töökas mutrike suures õlitatud masinavärgis, aga ise ma juht olla ei taha.
Olen alati olnud seda meelt, et loominguline töö on parim ravim küünilisuse vastu. Ja veel olen avastanud, et loomingu kaudu saan ma ikka ja jälle võimaluse inimestesse armuda. Satun kuidagiviisi mõnda meeskonda ja avastan jälle, kui palju andekaid ja armsaid inimesi maailmas on. Lahkarvamuste abil õpid suhtlemiskunsti, vahel pead oma ego alla suruma, et sündida saaks midagi suurt ja lõbusasti arutledes vaidled end toredate inimestega sõpradeks.
- Maian Kärmas, intervjuu: Annika Remmel, "Raamatudebüüdi teinud Maian Kärmas: sage lavanärv sundis mind kirjutama", ERR, 28.11.2023

Välislingid