Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/oktoober

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

Mind nõiub Su õrnade rindade siid.
Oo kuhu, mind kuhu Sa endaga viid? —
Sa kirgede tuisusse kannad!
Sul nõrgana padjule laskub kui pää,
ma tummana kummardun yle Su huule,
veel suudluse põleva surun Su suule.
Mu tilluke Tibi, mu kallis, mu hää
Sa palju kui endast mul annad?

Meekollane seina kui varjutab kuu,
väänkasvena ymber käed põimuvad Su:
nii nõtkena lähistud mulle.
Hing hõiskel ma vaotan Su sydamel siis,
silm kirgede valude, rõõmude säran.
Sa kardad kas mind? — On ju tuba nii hämar!
Mu rinnan kuid kerkiman imelik viis:
viin hinge nyyd puhastustulle!

  • Kuid kas ta pole märganud, et moraalist hoolivad inimesed tunnistavad siiski üsna sageli, et mõned asjad, mida nad teevad, on moraalselt vastuvõetamatud, ega kannata sellegipoolest unetuse all? Ainult filosoof suudab öelda selliseid asju, mida ütleb professor Phillips; ja kui marslased peaksid võtma moraalifilosoofide kirjutisi kirjeldusena selle kohta, mis meie planeedil toimub, siis saaksid nad saabudes šoki.
    • Philippa Foot, "Morality as a System of Hypothetical Imperatives", rmt: "Virtues and Vices", 2. trükk, Oxford: Clarendon Press, 2002, lk 186
  • [Lihasöömise vähendamise mõjust nahakunstile:] See trend väga ei soodusta meie eriala kasvamist tõepoolest. Aga me ei saa silmi täiesti kinni panna ja öelda, et meil ei teki toornahka. Ja on ju hea, kui see toornahk leiab kasutamist, mitte ei maeta maha. Kõik ei ole veel taimetoitlased, me pole ka nii kaugele jõudnud, et liha oleks müügilt kadunud ja me sööksimegi ainult mingit taimset, kunstlikku liha. Sinna läheb veel aega.
Teisalt kui mõelda teisele moodsale trendile, taaskasutusele, siis nahadisain on kõige puhtam taaskasutus. Me võtame toornaha, ei mata ega põleta seda ära, vaid teeme sellest midagi kasulikku, mis pärast ka kõduneb looduses.

Ma ei teadnud enne, mis oleks minu jaoks uus värv. Selle ilu on analüüs
asjust, mida ma usun või kogen, kuid paistab sündmusi väga vähe muutvat. Linnu tähtsus,
kes lendab poes viinamarjade vahelt välja, on seotud viinamarjade läbikumavuse värvi iluga.
Mõnede laual olevate asjade vaheline ruum meenutas talle inimest, samaviisi kui lind meenutas talle
tema jaoks nähtava ruumi ideaali taju. Asjade ümber võib ilu selline välja näha.
Kilekotike põõsal, mis vaikselt liigub, loob alkoovi, kinda või udu, mis katab küngast.
Aeg võib selline välja näha. Sinu enda tasand eristub asjadevaheliste ruumide tasandist,
korrastatud järjestusest, mida inimene hindab, et talle meenutataks.

Täna ma jutustan
sellise loo:
elas kord mutt,
kellel oli metroo!
Just nagu päris,
kuid lühem ja pisem
selle ta kaevas
ja ehitas ise.

Nüüd see metroo
juba käigus tal ongi —
sõidavad trepid
ja sõidavad rongid!
Jaaniuss, rongijuht,
valjusti teatab:
"Rong ainult minuti
jaamades peatub!"

  • Uno Leies, "Muti metroo", rmt: "Muti metroo", 1965, lk 2-3

Ükskord üle Uurali valgub
vägi nagu vabanend veed.
Julgelt oma lahingut algab,
läheb võitlusesse eestlaste armee.

  • Raimond Valgre, "Tšebarkul", rmt: "Raimond Valgre laule", 2005, lk 79
  • Tegelikkus on selline, et sõltumata sellest, milline partei valimised võidab, ei hoia keegi valitsemiskulude arvelt kahjuks kokku krossigi. Küsimus on selles, et isegi nõustudes sellega, et ametnikkonda võiks ja tuleks vähendada 20 protsendi võrra, on ilmne, et allesjäänud vajaksid samaväärset palgatõusu, muidu kaotab riigiaparaat erasektori suhtes täielikult konkurentsivõime. Endistest ministritest ja peaministritest opositsioonipoliitikud teavad kõike seda sama hästi kui mina, ja seepärast eetilisemad neist ei räuskagi kaasa noorte respublikaanidega odavamast riigist ja kokkuhoiust avaliku sektori arvelt.
    • Jaak Allik, "Jüri Mõis ja mõisa köis", Eesti Päevaleht, 4. jaanuar 1999, lk 2
  • Sosinal küsis Ash Shadow'lt: "Aga miks sa niiviisi elad? Temaga koos, sellises rollis?" Olevus irvitas Aabackide tavapärasel viisil. Siis kiikas Shadow üle kanjoni serva ja selgitas justkui eikellelegi: "Ta vajab mind nii väga. Sellepärast." - "Teenrina?" - "Ja sõbrana ja usaldusalusena." Väga inimliku õlakehituse saatel küsis ta Ashilt: "Kuidas suudaks keegi üheainsagi päeva üle elada, kui tal poleks tunnet, et ta on - mis tahes suurel või väikesel moel - vajalik?"
  • Kui Tarmo õhinal autodest rääkis, kinnitades, et masinatest teavad ainult mehed, vastasid õed nipsakalt: "Aga vanaema kangaspuud?" Jaa, vanaema kangaspuud olid Tarmolegi pähkliks. Ei kuulunud nad sisepõlemismootorite ega kosmoselaevade kilda. Vanaema ise ütles küll, et ega ta kangaspuid teab mis masinavärgiks pea, see rohkem muusikariist. Et kangaspuudel oma hääl: süstikuvõrin, soasahin, liigeste naks ja tallalaudade lips-lops. Et mida usinam kuduja, seda kenam viis. Et kangrutest on isegi laule loodud. Ja kui küünega üle metallsoa tõmmata, heliseb see nagu harf.
  • Ja mina — selles olen ma surmkindel — mina läksin näost täiesti kaameks. Hallikasvalgeks nagu suurlinna lumi. Seda juhtub minuga taolistel puhkudel. Kogu veri kaob mul peast ning voolab alla kõhtu ning keeb seal podinal ja vihaselt mässates. Sest see võib tõepoolest marru ajada, et mitte iialgi ei tunta huvi sinu enda arvamuse ja soovide vastu! Ükskõik, kas on tegemist villaste sokkide, täitesulepea, Inglismaa-reisi, aluspüksi pikkuse või matkaplaanidega. Mu ema teab ise, mis mulle kasulik on. Ja kui ta selles päris kindel ei ole, siis küsib ta isa käest. Aga et ta ka minult küsida võiks, sellele mõttele ei tule ta ilmaski!
See on suureks probleemiks mu elus, olen selle üle juba tihti ja pingsalt pead murdnud. Mõeldes olen järeldusele jõudnud, et küllap ma olen liiga järeleandlik.

koirohu- ja köömnemaiku
suus
eluaeg
tummake seisab ja seisab
oktoobrikuus
toa taga
sõnad ripuvad kreegipuus

  • Kaie Ilves, "*koirohu- ja köömnemaiku...", rmt: "Klaasipuhuja", 2019
  • Nii nagu ülikooli avamine oli tõsiseks stiimuliks Tartu linnalises arengus, nii oli ka üilikoolihoonete ehitamine linna arhitektuurilise palge kujunemisel suure tähtsusega.
XIX sajandi esimeste aastakümnete arhitektuur kujundas Tartu arhitektuurilise välisilme terviklikuks ja andis sellele kuju, mis püsis kuni Suure Isamaasõjani. Suhteliselt sirged tänavad, ristuvate tänavanurkade ja väljakute külgseinte arhitektuuri rõhutamine suuremate, klassitsistlike sammas- või pilasterfrontidega, tähtsamate hoonete vastav eksponeerimine väljakutel või tänavaperspektiividel — kõik see andis linnale poeetilise liignime "Emajõe Ateena", milles peatempli positsioon oli kahtlemata ülikooli peahoonel.
  • Helmi Üprus, "Tartu Riikliku Ülikooli peahoone", 1959, lk 7
  • Keelesüsteem ei kirjuta ette, mida mille kohta mõelda, järelikult ka seda, mida mille kohta öelda. Keel on mõtete ülekandmise vahend, mõtete vildakuse või puudumise korral ka vale, rumaluse ja mõttetuse ülekandmise vahend. Keelesüsteem võib vabalt töötada tühikäigul, mida tuleb ette nii normis mõtlemise kui ka ajukahjustuse korral. Mõttekomponentide valik – see, mida mille kohta öelda – on ajus endas lokaliseeritud hoopis mujal kui kõnekeskused.
    • Henno Rajandi, "Keel: protsess ja süsteem", Keel ja Kirjandus, 2/1977, lk 80
  • [Juro:] On olemas üks nõidumiskunst, mida suure vaevaga peab omandama; see on see, mis kirjas nõiapiiblis, märk märgilt ja loits loitsu järel, ja on olemas veel üks, mis kasvab välja sügavast südamepõhjast: murest kellegi pärast, keda armastatakse. Ma tean, et seda on raske mõista, aga sa peaksid seda usaldama, Krabat.

Mesilased
hoolivad laugust, kui sina ei hooli –
kuula nüüd, kuidas nad oma otsinguil
ümisevad aariaid
mesisest ooperist pealkirjaga "Lauk",
kuldne karv meelalt
riivamas seda unelevat lillat.

  • Hetkest, mil Sophia sündis ja ma vaatasin tema armsasse kõiketeadvasse näkku, võtsin kindlalt nõuks, et ei luba sel temaga juhtuda ning et ma ei kasvata pehmet ja ärahellitatud last ega lase meie perekonnal alla käia.
See on üks põhjuseid, miks ma nõudsin, et Sophia ja Lulu hakkaksid õppima klassikalist muusikat. Teadsin, et ma ei saa neis kunstlikult tekitada vaese immigrandi tunnet. Polnud võimalik eirata tõsiasja, et elasime suures vanas majas, meil oli kaks korralikku autot ning peatusime puhkuse ajal kenades hotellides. Kuid ma võisin tagada, et Sophia ja Lulu oleksid sügavamalt ja rohkem haritud, kui olid minu vanemad ja mina. Klassikaline muusika oli allakäigu, laiskuse, labasuse ja ärahellitatuse vastand. See oli viis, kuidas mu lapsed võiksid saavutada midagi, mida mina polnud saavutanud. Ent samuti tekitas see seose mu iidsete esivanemate kõrgkultuuriga.
  • Amy Chua, "Ematiigri võitlus", tlk Epp Aareleid, 2021, lk 27-28
  • Ma ei ole sellest saladust teinud, et laulukirjutajana vaatan suure austusega Taylor Swifti poole ja (veel) kinnitamata andmetel olen tema suurim fänn Eesti vabariigis. Tema albumid "Lover", "Folklore" ja "Evermore" aitasid mul üle elada ühe keerulise perioodi, sest minu meelest oskab ta kirjutada just nii loomulikult, et kuulajal on võimalik samastuda. Minu suur soov muusikaloomisel on samuti, et suudaksin kuulajat puudutada ja lohutada, rõõmsatel aegadel kaasa elada ja ühes rõõmustada. Tahaksin käia kuulajaga koos tema radadel, et kui tal on kas hea või nukker, siis ikka ja jälle ta tahab just The Wildcardi mängima panna ja leida meie muusikast jaksu edasi minemiseks.

Kandis kuulmatult ning pehmelt
õietolmu õrnu ehmeid
vetevoog.
Tasahiljukesi tuli
Väinamerelt üksik suli
tuulehoog.
Viivuks katkes õhtu hardus,
otsekohe jälle tardus
pilliroog.
Laias luhas läbematult,
hullupööra häbematult
lõhnas loog.

  • Peep Ilmet, "Õhtu Suitsul", rmt: "Matsalu mailt", 1986, lk 17
  • Kokkupuuted Iluga ei tohi kunagi jääda poolikuks - nii et löövad lugeja pigem pahviks kui pakuvad rahuldust: kujundite tõus, teekond ja loojak peab paistma talle sama loomulikuna kui päikesel - paistma lugeja peale ning loojuma kainelt, ehkki suurejooneliselt, jättes ta videviku toredusse - kuid lihtsam on mõtelda, milline luule peab olema, kui niisugust luulet kirjutada - ja see viib mind veel ühe aksioomini. Et kui luule ei võrsu sama loomulikult nagu lehed puule, siis parem ärgu teda üldse olgu.
    • John Keats kirjas John Taylorile, 27. veebruar 1818, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 73-74

alamlehed