Kangasteljed

Elisabeth Blomqvist, "Hanna" (1854, maal on inspireeritud Johan Ludvig Runebergi samanimelisest teosest, mis algab kangastelgede taga istuva kangelanna kirjeldusega.)

Venny Soldan-Brofeldt, "Kangakuduja" (1883)

Joan Planella i Rodríguez, "Väike kangakuduja" (1889)

Marie Krøyer, "Kangastelgede juures" (1890ndad)

Johannes Wilhjelm, "Anna kangastelgede taga" (1908)

Proosa

• Leeni näppis nina, laskis silmad toas ringi käia ja arvas:

"Vaatame ehk on veel midagi teha ja talitada, siis on emal õhtul hea meel, kui koju tuleb."

Kuid midagi ei tulnud meelde ega hakanud silma. Kangasteljed seisid akna all, pooleli kootud kangas telgedel.

"Kui õige võtaks kätte ja kooks mõne küünra kangast, emal niikuinii pole praegu aega kanga taha istuda," arvas Aino, kes oli krõbe ja kärmas igas töös.

"Ei seda tohi, ema on mitu korda kõvasti keelanud, et kanga juures ei tohi lapsed midagi surkida," vaidles Leeni vastu. "Tead ju küll, see on mustriga kangas, keeruline tallata. Annab emalgi mõtelda, enne kui õiged mustrid kätte saab."

• Jüri Parijõgi, "Aino ja Leeni kodus" jutukogust "Kui isa kinkis raamatuid", 1981, lk 21

• Ei tea miks tuli meelde see kord, kui Gusts istus tema kõrvale, kui ta kangast kudus, samale pingile, selg kanga poole. Millal see oli? Ilmselt teisel kevadel pärast pulmi, kuidas muidu, tollal kandis ta Skaidrat. Kangasteljed seisid siinsamas akna juures, talveaknad polnud veel eest võetud, aga päike juba soojendas läbi klaasi. Jah, Gusts tuli, ei öelnud musta ega valget, tuli ja istus. Ta tegi, et ei näe, süstikut visates tonksas küünarnukiga mehele selga. Mees puhkes naerma ja tema kah — naersid niisama! Nad polnud midagi ütelnud, ainult naersid, aga nad naersid üldse harva, vahest sellepärast jäigi see kord meelde. (lk 21)
  • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23

• Omaenese otsustest, seistes silmitsi teiste inimeste tegude ja juhuslike asjaoludega, koome ajaloo võrku loodusliku paratamatuse kangastelgedel.
  • John Lucas, "The Future" (1989), lk 4

• Ühes kastis oli kõiksugu villa ja kedrust ja linakiudu. Teises aga kõige kaunimad kangasteljed, mida ma kunagi näinud olin, tehtud lihvitud seedripuust.

Need on mul ikka alles. Teljed on mu kolde lähedal ning leidnud tee isegi laulu sisse. Ehk ei üllatagi see kedagi, luuletajatele meeldib niisugune sümmeetria: nõid Kirke veeretab peos ühtviisi hästi lõnga ja taidusid, põimib ühtviisi hästi sõnu ja kangalõngu. Kes olen mina, et rikkuda lihtsat heksameetrit? Ent minu kangaste võlu tuleb kõik nendest telgedest ja selle sureliku kätest, kes need meisterdas. Isegi nii palju sajandeid hiljem on ühenduskohad tugevad ja kui süstik libiseb läbi lõimede, on kamber täis seedrilõhna.

• Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021, lk 158

• "Teel minu koju Leedsi külastame üht kangatöökoda, mille omanik ma olen," lubas Ben talle kohale jõudes. "See on kalevivabrik, mille kangasteljed töötavad auru jõul. Varsti näete seda imet oma silmaga." (lk 158)
• Benjamin sikutab Vincenzot käest. "Siin töötab üle kolmekümne inimese. Töö käib täpse korra alusel: seal toodetakse lõime, mida töödeldakse vabriku siinpoolses osas." Ta osutab paremini valgustatud tiiva poole. Vincenzo näeb lapsi, kes kraasivad istudes villa. "Enne käisid nad karjas või kudusid kodus kangast; nüüd on neil kindel kuupalk ja katus pea kohal."

Vincenzo kuuleb paremal sisinat ja kummardub, et uurida mehaanilist süstikut, mis libiseb justkui elusana koe- ja lõimeniitide vahelt läbi. Noormehel tekib kiusatus niite puudutada, kuid siis märkab ta naisekätt, mis süstikut kangastelgedel lükkab, ja tõmbub tagasi. Käel puudub kaks sõrme. (lk 159)

• Stefania Auci, "Sitsiilia lõvid: Floriote perekonna saaga", tlk Cathy Laanela, Varrak, 2021

Luule

Ja kangasjalg, ta paugub rõõmsas majas,
kui süstik lendab, laulab kuduja.
Ööd-päevad tema talvel kirja ajas,
et õigest' trehvand ta, näeb rõõmuga.
Nii värvidel on õige kokkukõla,
kui ühte suland põrandaga ta.

• Juhan Liiv, "Hommik" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 264

Miks vaatad nii teraselt nuga?
Terasest hammas sellel ja terasest huul.
Surilina lõksutab suga
saatuse kangaspuul
An-ri-li-su!

• Henrik Visnapuu, "Surilina". Rmt: "Sõnarine" 2. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 94

Kuu paneb oma pikad lõimed niide.
 Läbi vasksete piide
 logiseb kangaspuul
 tuul.

• Betti Alver, "Öölaul" kogus "Tähetund", lk 111

keda veel katus varjad
mida veel pühid luud
kellele küpsete marjad
lõksute kangaspuud

• Jaan Kaplinski, "* Allnõlva sarapikus". Rmt: "Kirjutatud. Valitud luuletused". Varrak 2000, lk 139