Ja mina — selles olen ma surmkindel — mina läksin näost täiesti kaameks. Hallikasvalgeks nagu suurlinnalumi. Seda juhtub minuga taolistel puhkudel. Kogu veri kaob mul peast ning voolab alla kõhtu ning keeb seal podinal ja vihaselt mässates. Sest see võib tõepoolest marru ajada, et mitte iialgi ei tunta huvi sinu enda arvamuse ja soovide vastu! Ükskõik, kas on tegemist villaste sokkide, täitesulepea, Inglismaa-reisi, aluspüksi pikkuse või matkaplaanidega. Mu emateab ise, mis mulle kasulik on. Ja kui ta selles päris kindel ei ole, siis küsib ta isa käest. Aga et ta ka minult küsida võiks, sellele mõttele ei tule ta ilmaski!
See on suureks probleemiks mu elus, olen selle üle juba tihti ja pingsalt pead murdnud. Mõeldes olen järeldusele jõudnud, et küllap ma olen liiga järeleandlik.
