Christine Nöstlinger

Christine Nöstlinger, 2012.

Christine Nöstlinger (13. oktoober 1936, Viin – 28. juuni 2018, Viin) oli Austria lastekirjanik.

"Vahetuslaps"

Christine Nöstlinger, "Vahetuslaps", tlk Dagmar Normet, 1990.

• Minu ülestähendused on sel juhul, kui ma olen oma saksa keele õpetajast õigesti aru saanud, niinimetatud "sündmuste kroonika", sest see on minuga tõepoolest sündinud. Ma püüan teha lühidalt. Kas see mul õnnestub, seda ma küll ei tea, sest need kuus nädalat, mida ma kirjeldada tahan, olid üpris sündmusterohked ja ärevad minu ja mu pere jaoks. Ja pööraste sündmuste kirjeldamises puuduvad mul küll kogemused, sest seni pole meil kodus iialgi midagi erutavat juhtunud. (Kui mul tuli koolis kirjutada kirjandit, näiteks perekondlikust pühapäevast või millestki taolisest, siis pidin alati midagi välja mõtlema. Tõelisest meie-kodu-pühapäevast või millestki taolisest poleks küll korralikku kirjandit saanud.) Mu ema ütleb, see tulevat sellest, et meil on harmooniline perekonnaelu. Mu õde aga leiab, et see on vale. Meil pole üldse mingit harmooniat. Meie juures on lihtsalt surmigav. (lk 3)
• Mitmed meie klassist kutsuvad mind "Elsiks". Nad peavad seda tohutult vaimukaks. Nad nägid nimelt üks kord mu sünnitunnistust ja avastasid selles mu eesnimederodu: Ewald Leonhard Stefan Isidor. Ja Wolfgang Emberger mõikas paraku, et nende nimede algtähtedest saab "Elsi".

Neli eesnime on mul seetõttu, et mu emale meeldis Ewald (oma venna järgi), mu vanaemale Leonhard (miks — seda ma ei tea), ning mu isale ja teisele vanaemale Stefan. (Nendest kolmest nimest sooviksin ma endale kõigepealt esimest.) Kohutav "Isidor" on mu vanaonu Isidori järgi. "Et talle pisut rõõmu teha!" ütlevad mu vanemad. Vanaonu Isidor on nimelt üsnagi rikas. Ja võib juhtuda, et ta meile midagi pärandab, kui me talle tihti pisut rõõmu teeme. (Kuid kõikidel mu onupoegadel ja tädipoegadel on teiseks, kolmandaks või neljandaks nimeks samuti Isidor. Nii et ainuüksi selle tobeda nime pärast pole mul küll mingisuguseid väljavaateid pärandusele!) (lk 3-4)

• Mu ema armastab esmaklassilisi "oivikutunnistusi". Ma usun, et minu või mu õe koolitunnistus, millel ainult "väga head" seisaksid, teeks talle rohkem rõõmu kui must naaritsakasukas, kuigi selline kasukas hõljub suure teostamatu unistusena tema vaimusilma ees. (lk 4)
• Ja mina — selles olen ma surmkindel — mina läksin näost täiesti kaameks. Hallikasvalgeks nagu suurlinna lumi. Seda juhtub minuga taolistel puhkudel. Kogu veri kaob mul peast ning voolab alla kõhtu ning keeb seal podinal ja vihaselt mässates. Sest see võib tõepoolest marru ajada, et mitte iialgi ei tunta huvi sinu enda arvamuse ja soovide vastu! Ükskõik, kas on tegemist villaste sokkide, täitesulepea, Inglismaa-reisi, aluspüksi pikkuse või matkaplaanidega. Mu ema teab ise, mis mulle kasulik on. Ja kui ta selles päris kindel ei ole, siis küsib ta isa käest. Aga et ta ka minult küsida võiks, sellele mõttele ei tule ta ilmaski!

See on suureks probleemiks mu elus, olen selle üle juba tihti ja pingsalt pead murdnud. Mõeldes olen järeldusele jõudnud, et küllap ma olen liiga järeleandlik. (lk 6-7)

• Mu õde peab mind lihtsalt liiga heasüdamlikuks ja liiga uimaseks, et ennast kaitsta. Aga see ei ole sugugi õige. Kui ma oleksin heasüdamlik, ei keeks mu veri kõhus nii maruvihaselt. Arvan, et uimastel inimestel veri äärmisel juhul kõhus vaikselt loksub. Kui see üldse vaevub peast kõhtu voolama. Kui ma seda oma õele selgitasin, naeris ta ja ütles: "Waldi, siis on üksainuke võimalus jäänud! Siis oled sina see haruldane laps, kelle juures on hea kasvatus vilja kandnud! Sest hästikasvatatud lapsed ei vaidle kunagi vastu!"

Võib-olla on mu õel isegi õigus. Aga et ma laseksin ennast vastuvaidlemata kuhugi Oxfordi kolledžisse kupatada — nii hästi kasvatatud ma nüüd, jumal tänatud, ka ei ole! (lk 7)

• Ma ei salli ei suusakursusi ega kooli põllutöönädalaid. Ma ei salli üleüldse midagi, kus kari õpilasi peab ööd ja päevad läbi paari õpetaja hoole all elama! Suusakursustel ja kooli põllutöönädalatel on vähemalt see eelis, et selle piinarikka aja vältel sama ebameeldivad koolitunnid ära jäävad. Kuid Oxfordi kolledž toimub koolivaheajal. Ma näen siin ainult miinuseid: vilets hommikueine, veel viletsam lõuna, planeeritud vaba aeg, norskaja ülemisel koikul minu kohal, mustad sokid, mida tuleb ise pesta, matkad, kus kõik eelnevalt ja ka lõpus uuesti üle loetakse: et kas kõik on ikka alles. Ja kui sa kas või sada sammu sellest karjast maha jääd või tahad üksi korraks kolm minutit ühe kirikualtari tagumist külge vaadata, siis saad kohe noomida, et sa teistest eraldud ja kaduma kipud! (lk 7)
• Mul piisab täiesti, kui ma terve kooliaasta jooksul oma õpetajaid ja klassikaaslasi kuus korda nädalas pean välja kannatama. Koolivaheajal ma seda vabatahtlikult endapeale küll ei võta. (lk 7-8)