Veronika Uibo

Veronika Uibo (sündinud 27. oktoobril 1988) on Eesti ajakirjanik ja õpetaja, laulja ja laulukirjutaja, Taylor Swifti ekspert.

Intervjuud

Kui ma vaid saaksin 10-aastasele Veronikale öelda, et ära muretse, õpi ja arenda end ning liigu julgemalt oma muusikaliste soovide suunas, sest aastal 2023 annad välja albumi omaenda muusikaga – pole variantigi, et see väike häbelik tüdruk oleks seda uskunud. Veel 15 aastat tagasi arvasin, et uhke oleks mõnda lemmiklugu näiteks kooliaktusel esitada.
Ma ei ole sellest saladust teinud, et laulukirjutajana vaatan suure austusega Taylor Swifti poole ja (veel) kinnitamata andmetel olen tema suurim fänn Eesti vabariigis. Tema albumid “Lover”, “Folklore” ja “Evermore” aitasid mul üle elada ühe keerulise perioodi, sest minu meelest oskab ta kirjutada just nii loomulikult, et kuulajal on võimalik samastuda. Minu suur soov muusikaloomisel on samuti, et suudaksin kuulajat puudutada ja lohutada, rõõmsatel aegadel kaasa elada ja ühes rõõmustada. Tahaksin käia kuulajaga koos tema radadel, et kui tal on kas hea või nukker, siis ikka ja jälle ta tahab just The Wildcardi mängima panna ja leida meie muusikast jaksu edasi minemiseks.
Ma mäletan, et lapsena käisin õues raadiopleier taskus, toas mängis alati muusika. Nautisin omaette laulmist ja kujutasin end publikule esinemas. Ei teagi, kust või kuidas see piisk mind nakatas, aga ema ja õde ka olid muusikalembesed, küllap sealt kuidagi külge hakkas. Hilisteismelisena avastasin Youtube'i ja hakkasin ise ka seal end "salaja" laulmas näitama. Ma ei julgenud sõpradele-tuttavatele oma hobist rääkida, aga võhivõõrastelt sain seal kiita ja mõni video oli isegi täitsa populaarne. Nii et see teekond on olnud väga pikk, täis küll omajagu ebakindlust, aga tohutut arenemist ja sihtide selgeks saamist.
Mina loen kiitusena ka seda, kui tullakse kuulama või jagatakse meie muusikat oma tutvusringkonnas edasi. Ilmselt siit õhkub justkui seda nähtust, et kui eestlane otsesõnu ei kiida, siis tõlgendan ise endale vastavalt. Aga ei, päriselt ka, ma olen seda meelt, et sõnu, ja isegi kiitusi, võib üsna mõtlematult tuulde loopida, aga toetav tegu räägib tihti palju rohkemgi.
Vabal õhtul olen kas kodus dressides diivanil, looduses pildistamas või hea seltskonnaga kohvikus jutustamas. Kõik kolm paika on minu olemises võrdselt tähtsad. Naudin üksinda olemist, aga kui seda liiga palju saab, muutun kurvameelseks. Kohvik sümboliseerib teistmoodi õdusat kohta, kuhu hea sõbrannadega minna, pääseb söögitegemisest ja koristamisest ja seltskond on alati mõnus. Teinekord on kohvikus ka mõnus tööd teha või lihtsalt hea cappuccino kõrval mõtiskelda. Jõudis ju Tõnu Õnnepalu ka just kohvikus, küll Pariisi kohvikus, teadmisele, et ikka kodus on kõige parem olla.
Loodus laeb mind hoopis omamoodi. Armastan kevadet ja sügist, kus kõik ümberringi on justkui uus igal aastal, midagi alati varieerub, alati on midagi oodata. Ja siis on tore käia ning uudistada iga lehekest ja lillekest metsa all ja need oma telefoni üles pildistada. Hiljem on muidugi ülioluline kõiki oma Instagrami jälgijaid nende piltidega tüüdata.
Käisin Berliinis kuulamas üht oma suurtest lemmikutest, Coldplay'd, ja nutsin õnnest terve kontserdi. See oli muusikaliselt kvaliteetne ja mida alandlikum, tänulikum, sõbralikum on artist oma publikuga, seda mõnusam on kogu elamus.
- Veronika Uibo, intervjuu: Anne Adams, "Muusikud muusikast: Veronika Uibo", Kitarr, 11. märts 2023

See põhikoolist gümnaasiumisse üleminek on hästi meeles. Siis vist tundsingi esimest korda, et mingi suurem muutus on tulemas, et vot nüüd ma pole enam laps ja nüüd alles läheb raskeks. Naljakas, kui vähe me elust mingitel ajahetkedel teame!
Ma ei olnud kindlasti silmapaistev õpilane. Mu hinded olid kesised, sest väga palju energiat ja tähelepanu läks koduse olukorraga hakkama saamiseks. Tundides kippusin pigem unistama kui pühendunult õpetajat kuulama. See-eest olin alati eeskujuliku käitumishindega ja kellelegi vastu ei vaielnud. Selline tüüpiline hall hiireke. Hoolsus oli tihti „hea“, mis küll samas tekitas pidevalt trotsi, et mis mõttes - mul oli imeilus käekiri, vihikud täidetud ja puhtad, asjad alati korrektselt kaasas.
Eesti keel ja inglise keel olid mu vaieldamatud lemmikud ja seda kindlasti minu õpetajate pärast. Ilmselt oli neis ainetes lihtsam ka sellepärast, et väikesest peale meeldis mulle raamatuid lugeda ja inglise keelt kuulsin alalõpmata raadiost, kui muusikat kuulasin. Aga jah, ma poleks ülikooli suundunud sooviga edasi õppida kas eesti või inglise keelt, kui poleks olnud õpetaja Merlet ja õpetaja Mailat. Mõlemad olid eelkõige ikkagi inimesed ja oskasid teha head nalja. Mõlemad olid ranged, aga jagasid ka endast tükikesi. Näiteks mäletan siiani, et õpetaja Maila lemmiklaulja oli Kate Bush.
Humanitaar, nagu ma olen, siis ega mulle matemaatika ei meeldinud küll. Seal oli oma võlusid, tõenäosusteooria pani mind küll rohkem elama, aga siinus, koosinus ja tangens tekitavad siiani õudusjudinaid.
Õpetajana ei kujutanud ma end kunagi ette, kuigi minu enda kaks lemmikut mind justkui suunasid. Samas oli keskkooli lõpetades minu ümber ühtäkki mitu inimest, kes haridusteadustes õppisid. Niisiis keskkonna mõjul läksin ka ja valisin suunaks eesti keele, sest inglise keele lävendist jäi täpselt üks punkt puudu. Läksin teadmisega, et kui ei sobi, vahetan aasta pärast eriala. Mind visati kohe sügavale eesti keele filoloogia ainetesse ja eriala vahetamise mõte kasvas jonniks läbi närida.
Kui kõik seosed omavahel ühendada, et minu enda õpetajad mind mõjutasid, minu lähikond, õppima asumine haridusteadustesse – ei paistnud väga teist varianti, kuigi oma peas püüdsin tõrjuda mõtet õpetajaks minna. See hirmutas mind kohutavalt. Kui ma oleksin toona teadnud, kuidas see amet mulle külge kasvab, ma oleksin end poole rohkemast muretsemisest säästnud.

Õpetajatöös on nii palju põnevat ja head! Esiteks mind on alati köitnud panus, mille saan õpetajana noortele ja ühiskonnale anda. Kuna minu enda kooliaeg oli pigem raske ja segane, teadsin, et tahan sarnases olukorras õpilastele ise kuidagi toeks olla. Üks suuremaid plusse ongi kogu see nooruslikkus, milles õpetaja päevast päeva viibib. Ma ei väsi tänapäeva noori imetlemast, kui teadlikud ja küpsed nad tihti on. Hindasin selle töö juures ka pidevat enesearengut. Võib minna ka teistpidi, kui mugavaks muutuda, aga mina tundsin küll, et pidevalt sain midagi uut teada ja õppisin iga aastaga ka ennast paremini tundma. Plusse on veel: pikk suvepuhkus, enamasti vabad nädalavahetused, paindlik töögraafik, iseseisvus ja loominguvabadus tundide ettevalmistamisel ja läbiviimisel, tööpäevad on alati erinevad, võimalus mõjutada paljusid inimesi ja süstida neisse õigeid väärtusi.

See pole ilmselt iga aineõpetaja puhul nii, aga mina tundsin, et töökoormus oli liialt väsitav. Kui alguses tundus see iseenesestmõistetav, sest alustava õpetajana tulebki rohkem panustada, et hiljem lihtsam oleks, siis kogu oma 10 aasta vältel ma ei tajunud, et koormus ajas kergenenud oleks. Keel ja kirjandus on mõlemad ühed kõige tekstimahukamad ained, seega enamik minu õhtutest möödusid kas arutlevaid kirjandeid hinnates või kirjandusteoste esseesid analüüsides. Ühel hetkel ei suutnud ma enam väga hästi ära hoomata, et vaid ühe tunniga tekib mulle 35 600-sõnalist teksti, aga nendega tegelemiseks kulub minul umbes 35 tundi.
Mäletan, kuidas üks noormees teatas klassis pärast oma kirjandi kättesaamist, et „õpetaja, teie tagasiside on pikem kui mu kirjand!“, aga järgmise töö puhul jätkus laias laastus sama muster. Kindlasti mitte kõikide õpilaste puhul, väga paljud noored imesid minu näpunäiteid käsnana endasse, aga õpetajana tahtsin, et kõik oleksid 100 protsenti järgmisel korral paremad. Või siis vähemalt ülejärgmisel korral. Tänapäevase normkoormuse ja tingimuste juures peab aga suutma natuke vabamalt võtta ja ennast hoidma. Mina vist lõpuni ei osanud ideaalset keskteed leida, sest mis jääb õpetaja rollist alles, kui ta loobub kirest sütitada oma õpilasi paremateks kirjutajateks, kunstnikeks, arvamusavaldajateks, matemaatikuteks, füüsikuteks.
11. klassi uurimistöö kaitsmisel ütlesid mulle õpetajad, et publiku ees olemine tuleb mul väga loomulikult ja soovitasid mul kindlasti mõelda eriala peale, mis nõuaks avalikku esinemist. See oli üks "vihje", mis mul kooliajast külge jäi. Karjääriõpetus kui selline oli minu ajal veel üsna lapsekingades ja ma ei mäleta, et oleksin sealt saanud selgeid suundi, kuhu oma eluga minna. Salaja unistasin raadios töötamisest, sest raadio ja muusika olid mulle pidevalt kaaslasteks, aga mingi materialistlik hirm takistas seda valdkonda lähemalt uurida. Mida aeg edasi, seda rohkem kuulasin ja vaatasin ka uudistesaateid ning kujunesid teatud eeskujud, kes tundusid ägedad inimesed ja ka väga professionaalsed oma töös. Kui siis 2014. aastal jõudis minuni kohaliku raadio töökuulutus, et vajatakse hommikuprogrammi saatejuhti, siis tegutsesin kiirelt ja sihipäraselt. Napsasin töö endale, tegin seda mõnda aega ja sain maitse suhu. Hea maitse oli. Sealtmaalt vaagisin, kuidas saaks meediaga rohkem tegelda. Kapitalistlik mõtlemine ei lubanud uuesti ülikooli täiskohaga ümber õppima minna, sest olin juba täiskohaga õpetaja ja arved vajasid maksmist. Õpetamise kõrvalt arendasin end iseseisvalt. Võtsin siit-sealt koolitusi, kasutasin oma meediatarkusi omakorda koolis õpilaste peal, suveti töötasin jälle kas raadios või ajalehes, kuniks minuni jõudis "Aktuaalse kaamera" ilmateadustaja konkurss. See oli toona minu jaoks paras karussell, aga siht oli silme ees: tegelda ise lõpuks uudistega. Ma vist võin oma senise õppimise- ja tööelu kokku võta kahe sõnaga: hiline tärkaja.
Hakkasin sportlikuks alles hilistes kahekümnendates, siis oli see selline otsustamise küsimus pigem. Üsna pea sai selgeks, et kui minuga oleks noorest peast tegeldud ja suunatud, oleksin täna spordivallas ilmselt kõvem tegija. Mulle endale vähemalt on tundunud, et teatud aladel olnuks mul potentsiaali küll. Aga jah, sport on hea, olgugi et mina sellega vähe olen tegelenud.
Lapsena uhkustasin sõprade ees, et mul olid kõik raadiost mängitud laulude sõnad peas ja ega olid ka. Tihti istutasin naabripoisid ja -tüdrukud majaesisele trepile, et nemad oleks nagu publik ja mina siis laulsin neile. Mul olid järgemööda kõik erinevate ajastute mängijad olemas, alustades raadiomakist, siis tuli kassetimängija, siis kaasaskantav CD-mängija, siis MP3-mängija, nüüd vinüülimängija. Muusika oli jah juba lapsena natuke nagu põgenemistee reaalsusest ja pakkus lohutust.
Ülikooli algusaastatel sain aru, et oskan vist päris hästi joonistada. Kritseldasin oma lõbuks erinevaid kuulsusi söepliiatsitega ja panin Facebooki sõpradele vaatamiseks. Ühel hetkel hakkasin neid tähtpäevadeks kinkima, sõna levis ja tulid esimesed tellimused. Paari aastaga joonistamise armastus suri, sest kui võrrandisse tekkis raha ja kohustus, siis ma ei nautinud seda enam ja pliiatsit pole joonistamiseks enam aastaid kätte võtnud.
Minu tee otsimine on väga pikk olnud ja ma tahan öelda, et ka see on okei, kui kooli ajal ei teagi veel kuhupoole ristteel kalduda. Ma arvasin, et näiteks kolmekümnendaks eluaastaks peab raamatu järgi kõik selge olema ja pean "valmis" inimene olema, aga tegelikult on okei, kui mõne asja vastu huvi kaob ja tekib uusi mõtteid. Vastupidi, see ongi normaalne. Sellistel minutaolistel noortel ei maksa liialt muretseda. Kui kohe ei saagi aru, mida täpsemalt valima peaks, siis tasub proovida oma huvid praktikasse panna, nii saab teinekord mõtted selgemaks. Näiteks on mul praeguseks hea meel, et ma rakenduslikku kunstikõrgkooli Pallasesse sisse ei saanud, sest kui joonistamine mind juba lühikese tööotsana ära tüütas, mida ma siis selle kunstiharidusega nii väga pihta oleks hakanud. Lõpuks tuleb kõik omal ajal ja võib-olla see ongi õige aeg.
- Veronika Uibo, intervjuu: "Uudisteankur Veronika Uibo: ma ei väsi tänapäeva noori imetlemast", Delfi, 20.03.2024

Artiklid

Sageli imestatakse, kui kuuldakse, et olen kümme aastat õpetajana töötanud. Enamasti järgneb küsimus: "Miks sa enam ei ole, kas lapsed ajasid hulluks?". See on muidugi meelevaldne järeldus. Õpilased olid mu töö kõige kihvtim osa, kahjuks on süsteem ise juba mõnda aega katki olnud.
Oma õpetajaajast mäletan, et kirjandite parandamist, tagasisidestamist ja igasuguseid ettevalmistusi oli igal õhtul ja nädalavahetusel.

Kui viimastel tööaastatel pöördusin ühe oma kooli juhi poole palvega arutada minu tööaja või palga diferentseerimist, sest emakeeleõpetajana panustan paraku rohkem, sain vastuseks külma küsimuse: "Mida saab keemiaõpetaja sinna parata, et temal eksamiaine ei ole?". Hariduses ongi vahel palju tuuleveskitega võitlemist.

Ootasin toona laiemat mõistmist, et kui normkoormusega töötavate õpetajate ajakulu tundide andmisele peaks mahtuma 18-24 tunni raamidesse ja kogu nädala töökoormus vastavalt valitsuse määrusele 35 tunni sisse, siis tegelikkus on hoopis midagi muud. Tegelikult kulub õpetajatel kõigile tegevustele kokku 50,1 tundi, sh 5,6 tundi nädalavahetusel. See on lubatust 15 tundi ja n-ö keskmisest eestlasest üheksa tundi rohkem.
Kahtlemata, ka päästjatel ja arstidel on raske, aga minu teada ei võta nad tööd koju kaasa. Viimati helistasin perearstile, et oma katkise pöidlaluuga saada saatekiri eriarstile. Minuga pahandati seepeale nõnda, et ma hea meelega enam arsti juurde ei pöördukski. Kui küsisin, miks arst minu peale häält tõstab, sain selgituseks, et tema olla terve päeva vaid kõnedele vastanud ja probleemidega tegelnud. Jah, on inimesi, kes on ülekoormatud ja alatasustatud, aga võtan ikkagi õpetajate poole. Nii-öelda seina taha peidetud töötundide kogus on lihtsalt nii erinev.
Õpetajate keskmise palga kasv tuleb suuresti ülekoormuse arvelt. Uudistele, et õpetajad plaanivad streiki, reageeritakse sageli irooniliselt, et õpetajad "ainsad, kes palka juurde saavad ja tahavad streikida". Kui riik plaanib 2027. aastaks õpetajate palgaga jõuda 120 protsendini keskmisest, siis vist ei ole väga hea tempo, sest järgmisel aastal tõuseb see 30 eurot (1749 eurolt 1778 euroni). Ärme unusta makse maha võtta, mis teeb kõrgharitud spetsialisti palgaks 1415 eurot kätte.
Täiesti eraldi peatükki nõuab kujundava hindamise pealetung ja kaasav haridus. Paljudele on kujuteldamatu, mida tähendab individuaalne sõnaline tagasisidestamine, kui klassis on 25 õpilast, klasse näiteks seitse ja juhendatavaid aineid näiteks kaks, eesti keel ja kirjandus. Hinnatavaid töid peaks semestris olema kolm-neli, lisaks kokkuvõte. Kaasav haridus oli omal ajal samuti hea mõte, kuidas raha kokku hoida, läikiva nimetuse all räägiti sellest, kuidas kõik lapsed peaksid võrdsed olema, aga hariduses ei tööta võrdsus kunagi lineaarselt.
Arenguseire Keskuse septembri alguse raportist selgub, et Eesti üldhariduskoolidest lahkub ajutiselt või lõplikult keskmiselt 1500 õpetajat aastas. Ma ei julge öelda, et ma ühel päeval kooli tagasi ei lähe, sest õpetamine mulle meeldis ja tänapäeva noored on hämmastavalt intelligentsed. Kahjuks on minusuguseid, kellele töö meeldib, aga süsteem mitte, väga palju. Jääb loota, et riigiaparaat leiab valupunktidele leevendused ja tulevik on sellevõrra helgem.
- Veronika Uibo, "Miks ma enam õpetaja ei ole", ERR, 07.10.2023