Lee Child

James Dover Grant (kirjanikunimega Lee Child; sündinud 29. oktoobril 1954 Coventrys Suurbritannias) on inglise kirjanik.

"Üks lask"

Lee Child, "Üks lask", tlk Lauri Saaber, Varrak, 2013.

Reede. Kell viis pärastlõunal. Võib-olla kõige raskem aeg, et märkamatult linna läbida. Või ehk kõige lihtsam. Sest reedeti kell viis ei pööra keegi millelegi tähelepanu. Peale liikluse enda ees. (lk 5)
Ta Jaskus põlvili, siis kõhuli. Maadligi roomamine on snaiperi peamine liikumisviis. Teenistusaastate jooksul oli ta sel kombel roomanud miljon miili. Põlvedel, küünarnukkidel ja maoli. Standardtaktika näeb ette, et snaiper ja tema vaatleja eralduvad üksusest tuhat jardi ning roomavad positsioonidele. Õppustel oli selleks hindaja binoklit vältides sageli kulunud hulk tunde. Aga praegu pidi ta läbima vaid kaheksa jalga. Ja niipalju kui ta teadis, ei jälgitud teda binokliga. (lk 8-9)
Ta jõudis müüri jalamile ja lamas maas, surudes end kõvasti vastu värsket betooni. Seqärel vingerdas ta istukile. Siis põlvili. Ta kõverdas parema jala hoolikalt enda alla. Toetas vasaku jala maha, nii et vasak säär oli püsti. Hoidis vasakut küünamukki vasakul põlvel. Tõstis püssi. Sättis eesmise puitosa otsa madala betoonmüüri peale. Jõnksutas õrnalt edasi-tagasi, kuni see jäi korralikult paigale. Toega põlvitamine, kutsus seda käsiraamat. Hea asend. Tema kogemust mööda oli parem vaid kõhuli lamamine, toru harkjalal. Ta tõmbas hinge. Üks lask, üks surm. Selline oli snaiperi kreedo. Edu saavutamine nõudis enesevalitsust, kannatlikkust ja külma verd. Ta hingas sügavalt. Tundis end rahunemas. Nagu oleks ta koju saabunud. (lk 9)
Inimesi oli palju. Asutused valmistusid sulgema. Oli reede, kell oli viis. Inimesed tulid uksest välja ja kõndisid otse ees paremalt vasakule, võtsid haneritta ning möödusid ilubasseini lähemast otsast kahe madala seina kitsukese vahemiku kaudu. Nagu märklauad lasketiirus, üksteise järel. Ohtralt potentsiaalseid sihtmärke. (lk 10)
Ta tegutses kiiresti, vasakult paremale. Teine lask tabas järgmist meest pähe. Täpselt sama tulemus mis esimesega. Kolmas lask tabas pähe naisterahvast. Sama tulemus. Kolm lasku nii umbes kahe sekundiga. Kolm märki maas. Jäägitu üllatus. Murdsekundi jooksul ei reageerinud keegi. Seejärel vallandus kaos. Põrgulärm. Paanika. Väljakuseina ja basseiniseina kitsas vahemikus oli lõksus kaksteist inimest. Kolm oli juba maha tõmmatud. Ülejäänud üheksa pistsid jooksu. Neli jooksid edasi, viis pagesid laipadest eemale ja jooksid tagasi. Viisik põrkas kokku alles nende poole liikuva inimsummaga. Äkki hakati valjusti kisendama. Otse püssiga mehe ees oli paanitsevate inimeste paks takerdunud mass. (lk 10-11)
Püssiga mees lõpetas tulistamise.

Ta küürutas parklamüüri varju ja roomas kolm jalga tagasi. Tundis põlenud püssirohu lõhna ja kuulis kumisevate kõrvadega, kuidas naised karjusid, sammud müdisesid ning paanikas juhid all tänaval autosid mõlkisid. Ärge muretsege, väiksekesed, mõtles ta. Nüüd on kõik. Ma teen minekut. (lk 11)

Nüüd naeratas ta äkki. Pikaajaliste militaaruuringute järgi tapab jalavägi tänapäeva armees ühe vaenlase iga viieteistkümne tuhande kulutatud padruni kohta. Aga õppinud snaiperite puhul on tulemus parem. Kõvasti parem. Tegelikult lausa kaksteist ja pool tuhat korda parem. Tänapäeva armees tapab snaiper vaenlase iga ühe koma kahe kulutatud padruni kohta. Ning viis kuuest andis juhtumisi sellesama statistilise keskmise. Täpipealt sama. Lihtlabane arvutus. Nii et isegi kõigi nende aastate järel on õppinud sõjaväesnaiper saanud täpselt sellise skoori, mida kunagised juhendajad oleksid temalt oodanud. Nad oleksid temaga väga rahul. (lk 12)
Aga tema kunagised juhendajad olid snaipereid treeninud lahinguvälja, mitte linnakuritegude jaoks. Linnakuritegude puhul tulevad ruttu mängu lahinguväljal tundmatud tegurid. Need tegurid kipuvad lahkumise edukust kahandama. (lk 12)
Antud juhul reageeris kõige kiiremini meedia. See polnud üllatav, kuna tulistamine leidis ju aset NBC kohaliku allüksuse akna all. Veel enne, kui tosinkond paanikas pealtnägijat ühekorraga mobiiltelefonil hädaabinumbri valisid, juhtus kaks asja. Esiteks käivitati kõik NBC kontori väikekaamerad. Need haarati pihku, lülitati sisse ja suunati akendele. Teiseks hakkas kohalik uudisteankur, kelle nimi oli Ann Yanni, harjutama oma peatset esimest otsereportaaži üleriigilises eetris. Tal oli süda paha, ta oli hirmul ja üdini vapustatud, kuid teadis, et võimalust ei tohi maha magada. Seega asus ta mõttes teksti visandama. Ta teadis, milline kaal on sõnade valikul, ja esimesena turgatasid talle pähe sõnad "snaiper" ja "sõge" ja "surmatants". Alliteratsioon oli puht vaistlik. Banaalsus samuti. Aga just "surmatantsuna" ta seda nägigi. Ja "surmatants" oli suurepärane sõna. See viitas juhuslikkusele, ohjeldamatusele, metsikusele, julmusele. Selles sõnas oli motiivi puudumine, ebaisikulisus. Täpselt õige sõna niisuguse loo kohta. Samal ajal teadis ta, et ekraani allossa pealkirjaks see ei kõlba. Sinna sobib rohkem "veresaun". "Reedeõhtune veresaun"? "Veresaun tipptunnil"? Ta jooksis ukse juurde ja lootis, et abitoimetaja nuputab selles vaimus midagi ka ise välja. (lk 12-13)
[Jack Reacher:] Raamatukogutöötajad on tore rahvas. Kui neilt küsida, siis nad vastavad. (lk 51)