Põlvitamine

Eugénie Servières, "Inès de Castro palub kuningas Alfonso IV-lt armu oma abikaasale don Pedrole" (1822)

Aimée Brune-Pagès, "Põlvitav naine" (1839)

Mary Alexandra Bell Eastlake, "Maarja kuulutus" (1895)

Piibel

• Ja pununud kibuvitstest pärja, panid selle talle pähe ja pilliroo ta paremasse kätte ja tema ette põlvili heites teotasid teda: "Tervist, juutide kuningas!"
  • Matteuse evangeelium, 27:29

Luule

Oh sõbrad, kel õnneks läks kummarda'
oma hinge kõrguse tunnil:
kes leidis kõrgema jumala -
ja põlvitas südame sunnil -

see põlvitas pühal minutil
ise e n e s e hinge ette!
Mis otsis ta kaugetel randadel,
ta selle sai s i i t nüüd kätte.

• Juhan Liiv, "Üks mälestus"

Proosa

• Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 215

• Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta jumalale selgeks teha, et asi tema pattudega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib.
  • Oskar Luts, "Suvi", 1987, lk 93

• Kui siis valitseja lõi lahti oma palveraamatu, siis üks mees esimeses reas, kes tahtis olla eriti valitseja meele järgi, laskus põlvili. Valitseja sai öelda ainult paar palvesõna, kui ta pidi selle asja katkestama, et seada ruumis kord jalule. Selgus, et selle esimese põlvitaja järele ka kõik teised tahtsid heita põlvili, kuid selgus ka, et inimene põlvitades võtab rohkem ruumi kui seistes. Taha väljasirutatud jalad ei ole tühi õhk, need vajavad ka ruumi. Kuna aga igaüks kindlasti tahtis laskuda põlvili, siis tek­kis niisugune rüselemine ja tõuklemine, et pühad palvesõnad oleksid kindlasti läinud kaduma.

"Ai!" karjatas üks mees, kellele teine oli saabastega astunud sääremarjadele ja venitanud sel moel valusasti kintsusooni. Ta äigas käega ja jalgadele astuv mees len­das kolmele põlvitajale otsa, sundides oma keharaskusega neid kummarduma maani. Need aga ei sallinud, et oma­sugune istub neil kukil, ja viskasid ta vastu tagumist põlvitajate paari, millest esialgu neli meest kukkus selili ja nende järele veel rida mehi kuni nendeni, kes ruumi­puudusel ei saanud heita põlvili. Need mittepõlvitajad olid pidanud taganema põlvitajate eest ja suruma osa rahvast ukse taha. Need ei leppinud sellega ja pressisid kõva jõuga tagasi sisse. Neil oli selleks rohkem tahtmist, et oli oodata ülemvalitseja poolt toodavaid suuri ja kalleid kingitusi. Kui nad oma õlgadega surusid vastu eesseisjate selgi, siis need andsid järele ja hulk neist kukkus omakord põlvitajatele kaela. Juba oli kuulda vandumisi ja tülitsemishääli, sest igaüks arvas enese olevat selleks, kes peab noomima tagantpoolt pressijaid. Viimased aga süüdistasid esimesi, et need olid tõuganud neid ukse taha kadedusest ja ahnusest, et saada kingitustest suurema osa.

• Juhan Jaik, "Kaks painajat" kogust "Võrumaa jutud"

• "Tule siia."

Ma kõndisin aeglaselt kuninga juurde. Kui ma temani jõudsin, laskus ta ühele põlvele, et mind silmast silma vaadata. Narr põlvitas pühalikult meie kõrvale ja vaatas tõsimeelselt ühelt näolt teisele. Regal põrnitses meid kõiki ülevalt alla. Tol hetkel ei mõistnud ma selle olukorra irooniat, kus kuningas põlvitab oma sohikust lapselapse ees. Nii olin ka mina tõsine, kui ta võttis mu käest koogi ja viskas selle kutsikatele, kes olid minu järel vänderdanud. Ta tõmbas kurgu alt siidivoltide vahelt ehisnõela ja pistis selle pühalikult minu lihtsa villase särgi külge.

• Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, 2000, lk 63