Nii nagu ülikooli avamine oli tõsiseks stiimuliks Tartu linnalises arengus, nii oli ka üilikoolihoonete ehitamine linna arhitektuurilise palge kujunemisel suure tähtsusega.
XIX sajandi esimeste aastakümnete arhitektuur kujundas Tartu arhitektuurilise välisilme terviklikuks ja andis sellele kuju, mis püsis kuni Suure Isamaasõjani. Suhteliselt sirged tänavad, ristuvate tänavanurkade ja väljakute külgseinte arhitektuuri rõhutamine suuremate, klassitsistlike sammas- või pilasterfrontidega, tähtsamate hoonete vastav eksponeerimine väljakutel või tänavaperspektiividel — kõik see andis linnale poeetilise liignime "EmajõeAteena", milles peatempli positsioon oli kahtlemata ülikooli peahoonel.
Helmi Üprus, "Tartu Riikliku Ülikooli peahoone", 1959, lk 7
